Toit on (aja)lugu

 Kui väljas on hommikul 34 kraadi külma ja isegi kass istub trepil unise peaga vaid paarkümmend sekundit, on vimane aeg soojendavateks vormiroogadeks. Ja seda mitte macaroni and cheese stiilis, vaid meie enda odrast, on ju see vanim teraviljatoitude põhitegija. Tavaliselt esines oder meie esivanemate toidulaual pudru kujul, 19.sajandil olid pudrupäevadeks traditsiooniliselt kolmapäev ja laupäev. Ääremärkusena, et kui sõna "roog" esineb meie kaasaegses kõnepruugis söögi sünonüümina, siis veel 20.saj algul tähendas ta Lõuna-Eestis paksu toitu või putru. On täheldatud, et 20.saj algul, kui algab oma kokaraamatute ja keedukursuste ajel Eesti nn talupojaköögi uuenemine, kaovad ka vanad toitude nimetused ja asenduvad kas omakeelsete uute või saksa, jm keeltest mugandatud nimetustega. Nii jõuavad kirjeldused varasemast toidukultuurist meieni vaid tänu etnoloogidele. Pudrud (peamiselt siis kruubi- või tangupuder) on meie vanemas kogutud toidutraditsioonis olemas nii igapäevatoidu...

Selleaastane PÖFF tundus algul käest libisevat, teadsin ju ette, et suurema osa ajast pean kusagil mujal olema. Valmistudes ohkamiseks ja veel suuremaks ohkamiseks, millest kõigest tuleb ilma jääda, juhtus hoopis vastupidine - need filmid, mida tahtsin kohe kindlasti näha, sattusid just käesolevasse nädalasse, PÖFF-i lõppu. Kas pole tore see:). Sestap olen veel praegugi imeliselt südamliku Jaapani filmi "Jiro unistab sushist" meelevallas. Ühe lausega kokku võttes räägib dokumentaalfilm 85-aastasest perfektsionistist sushimeistrist, kes tahab jätkuvalt areneda, hoolimata sellest, et ta on oma ala tippude tipus. Saada kolm Michelini tärni jubedas maa all asuvas imetillukeses "putkas" pakutava maailma parima sushi eest - ütleme nii, et selline stsenaarium on jõukohane vaid ülivähestele. Tegelikult ütleb film, et armastage oma tööd, tehke seda hingega, harige ennast pidevalt, viimistlege oma oskusi, vaid siis on lootust saada tõeliseks spetsialistiks, kes tunneb o...

Meil on juba aastaid ploomipuudega sellised sotid, et ei oskagi kohe loole nime anda. Tea kas külmapealinna lähedusest, õrnadest sortidest, ebasobivast asukohast või omaenda juhmusest, igatahes jõuavad ploomipuud just kandmisikka, kui tuleb üks külm talv ja kevadeks ei paisu ainsatki lehepunga enam. Taas kõigepealt natuke saevilinat ja seejärel labidakaevamist ning järgmine ring võib taas alata. Eelmine talv tegi meie suure lemmiku, kes-teab-juba-mitmenda "Emma Lepermanniga" jälle peaaegu 1:0. Paar oksa lehtisid siiski ja väike lootus säilis. Tänaseks on selge, et kevadel läheb jällegi sae ja labida koostööks. "Vilmitar" suutis välja minna juba üle-eelmisel talvel ja "Liivi kollane munaploom" lihtsalt pirtsutab. Nii et järgmisel kevadel tuleb taas hakata ilusaid istikuid vaatama. Kuid ega ploomid seepärast maailmast veel otsas ole, ammugi mitte Eestist:). Praegu ju hooaeg! Jutukstulevat magustoitu võib valmistada kahel moel, kas segada kõik ained kokku...

Rooskapsad on toredad ja armsad pallikesed. Aga näe, petliku välimuse taga peidab ennast kirbe, isegi veidi mõrkjas maitse. Rooskapsaga on nii, et ta kas meeldib või ei taha üldse. Eestis kasvatatakse teda vähe, olgem ausad, on ikka kaunis tüütu küll neid tutsakaid sealt varre küljest lahti nokkida ja siis veel pärast puhastada ka. Märksa lihtsam on haarata üks korralik suur kapsapea, varane või säilitamiseks mõeldud, ning lüüa potti:). Ühel aastal me isegi kasvatasime rooskapsast, väga lustlik oli see kapsakeste korjamine. Ja mis kõige toredam, rooskapsas annab nagu spargelkapsaski mitu saaki. Talvel pole aga muud teha, kui üritada taltsutada külmutatud rooskapsast. Häda ja viletsus, ma ütlen! Ainus variant, millega mitmete eksperimentide järel võis rahule jääda, ongi seesama vormiroog. Külmutatud kapsaste omapärast kõrvalmaitset varjutab, aga ka täiendab muskaadine juustukaste. Mõnusalt pruuniks küpsenud vormiroog koos krõbeda saiaga on päris rõõmsalt rohekas vaheldus tavalistele ...

Talvise aja lõpetuseks sobib väga hästi kaalika-porgandivorm. Oleme teinud seda juba oma paar aastat, ikka talviti, kui kaalikad ja porgandid keldris toiduks tegemist ootamas. Tegemist on sellise toiduga, mida on söönud ka need, kelle lemmikuks kaalikas just pole. Vaja läheb: 700 g kaalikat (umbes 2 keskmist kaalikat, parimad on kollased kaalikad, näiteks sort "Kõpu") 400 g porgandit (Nantes-tüüpi porgandid säilivad keldris kenasti ka suveni) 1 suur sibul 100 g suitsu- või toorest seapekki (kui südametunnistus ei luba, siis võib selle asendada peekoniga) 1 puljongikuubik 1 dl vahukoort kuni 2 dl riivsaia vajadusel soola veidi vett Sibul ja pekk või peekon hakkida, praadida pannil, kuni eraldub rasva ning sibul hakab pruunistuma. Tõsta kõrvale. Kaalikas ja porgand riivida, lihtsam on seda teha köögikombainiga, seejärel hautada juurviljamass koos vähese vee (vett lisada niipalju, et keedus potipõhja külge kinni ei jääks) ja puljongikuubikuga peaaegu pehmeks. Nüüd l...