Sushist kaalikakoogini
Selleaastane PÖFF tundus algul käest libisevat, teadsin ju ette, et suurema osa ajast pean kusagil mujal olema. Valmistudes ohkamiseks ja veel suuremaks ohkamiseks, millest kõigest tuleb ilma jääda, juhtus hoopis vastupidine - need filmid, mida tahtsin kohe kindlasti näha, sattusid just käesolevasse nädalasse, PÖFF-i lõppu. Kas pole tore see:).
Sestap olen veel praegugi imeliselt südamliku Jaapani filmi "Jiro unistab sushist" meelevallas. Ühe lausega kokku võttes räägib dokumentaalfilm 85-aastasest perfektsionistist sushimeistrist, kes tahab jätkuvalt areneda, hoolimata sellest, et ta on oma ala tippude tipus. Saada kolm Michelini tärni jubedas maa all asuvas imetillukeses "putkas" pakutava maailma parima sushi eest - ütleme nii, et selline stsenaarium on jõukohane vaid ülivähestele.
Tegelikult ütleb film, et armastage oma tööd, tehke seda hingega, harige ennast pidevalt, viimistlege oma oskusi, vaid siis on lootust saada tõeliseks spetsialistiks, kes tunneb oma ala ja keda respekteeritakse. Kui mitu korda pead sa veel õpipoisi eas sama asja tegema, tippu jõudnuna pead aga sama karm olema uute õpipoiste suhtes. Ja mis meeskonnatöö see on, kui puudub sisemine usaldus üksteise suhtes.
Kui rääkida perfektsest toidust, siis aluse selleks paneb perfektne tooraine. Keskpärasest või veelgi hullem, kehvast toorainest ei ole võimalik enam filigraanset tulemust välja võluda. Heana võib ta isegi välja kukkuda, kuid idee oli mäletatavasti pakkuda ju parimat. Sestap jäi garderoobi juures kõrva kahe tudengineiu elav vestlus äsjanähtud filmi üle stiilis, no miks ta ei kasutanud riisikeetjat, oleks saanud märksa kiirema tulemuse, kui käsitsi keetes-jahutades-segades. Muigasin ja mõtlesin, aega veel on.
Ja veel, toorainet tuleb osata ka käsitseda. Sealjuures õigesti, et kanduks edasi kõige intensiivsemad aroomid, kõige külluslikumad maitsed ja kõige sügavamad emotsioonid. Toidu juures on tarvis sisetunnet, teadlikkust ja veenmisoskust. Sattusin mõni päev tagasi nägema ühte telesaadet, kus räägiti uuenduslikust Briti köögist. Kui oluline on osata valida erinevate toitude jaoks lisaks kartulisordile ka sea- või loomatõuge. Köögiviljasortide teemal olen heietanud varemgi, kuid nüüd väikese lisandusena, et praegusel lihaveiseajastul on hakatud rääkima erinevate veiselihasortide puhul eri tõugudest küll. Notsude puhul on endiselt kõik üks suur siga. Rohkem teadlikkust sõbrad, teadlikkust!!!
Meile passib praegusesse tuulisesse novembrilõppu üks mõnusalt soojendav juurikatoit. Viimases Oma Maitses nähtud kaalikakook ei andnud üldse mitte asu, nii lihtne ja täiuslik. Mõnevõrra kohandatud retsepti alusel väljus see kaunis küpsetis ka minu ahjust, koos murulauguse hapukooretörtsu ja kartulivorstidega* parajalt kobe kõhutäis.
1 pastinaak
3 suuremat jahust kartulit
50 g võid
peotäis salveilehti
1 muna
soola
musta pipart
6-8 suitsupeekoni viilu
Puhasta köögiviljad, tükelda väiksemaks ja keeda (võib ka aurutada) pehmeks. Juurikaid on mõistlik panna keema valmimisaja järgi alates kaalikast, kui see poolpehme, siis pastinaak ja mõne minuti pärast kartulid. Lõpus võiks lasta neil aurus taheneda, et jahune efekt paremini välja tuleks. Suru pudruniuaga kõik sodiks.
Sulata väikesel pannil või, viska sisse salveilehed ja prae, kuni lehed on kergelt krõbedad. Sega või kaalikapudru hulka ja lase veidike lahtuda. Lisa lahtiklopitud muna ning maitse järgi soola-pipart, sega ühtlaseks. Soola lisamisel arvesta ka peekonist eralduva soolase maitsega.
Tõsta peekoniviilud lilleõiekujuliselt 24-cm lahtikäiva koogivormi põhjale, nii et otsad ulatuksid ka servapidi üles. Vala kaalikapuder vormi ja küpseta 200-kraadises ahjus umbes 30 minutit, kuni vorm on läbiküpsenud ja pealt kenasti jumekas.
Lase ahjust väljavõetud vormil veidi jahtuda ja kummuta "tort" serveerimisvaagnale. Lõika igale sööjale vahva tordiviil, mille keskel ka särisev peekoniriba.
* - see pole mõeldud küll reklaamina, kuid UVIC on hakanud valmistama röstsibulaga kartulivorste, kui ikka isetehtuid pole võtta, ajavad need kenasti asja ära.
Kommentaarid