Toit on (aja)lugu

Sellist Essenit võib vaid muuseumis vanal kaardil imetleda Veebruari keskel naasin tööreisilt Saksamaale Essenisse nagu puuga pähe saanult. Ei, kõik läks kenasti ja energeetikamess oli äärmiselt huvitav. Küll aga kogesin pidevat déjà-vu tunnet. Päriselt ka. Öeldakse ju, et inimese mälu on selekteeriv, pannes mingid kogemused kaugemasse riiulisse, mõned lähemasse, mõned hoopis seifi. Siis aga tekivad ei tea kust mingid seosed, mis toovad kunagise tolmu alt taas välja. Tore muidugi, kui need on positiivsed olnud. Kõik algas lennukis. Olin pistnud seljakotti Lilli Luugi “Kolhoosi missi”. Leheküljed jooksid kui kinofilm silme ees, paljud situatsioonid tõid kusagilt mäluriiulitelt välja oma seosed selle ajaga. Kuigi ma pole olnud kolhoosiasula laps, tekkisid vanemate täiskasvanute jutust ja ajalehest loetust või telekast kuulatust tuttavlikud kohad, silmad-kõrvad olid ju lapselgi peas. Autor saab vaikselt täiskasvanuks ning siis on ta järsku Tartus Seminarkas. Me olime oma kursusega sealsa...

La Buona Terra talu väravast alla Trasimeno järve poole   Kunagisest ideest teha töö juures õppereis Toskaana päikese alla, sai retk Umbriasse - Itaalia maakonda, kus pole merd. On vaid mäed ja Trasimeno järv. Umbria pole lõuna ega põhi, aga võib olla nii lõuna kui põhi. Peaaegu nagu Jõgevamaa, eksole. Öeldakse, et see on Itaalia hästihoitud saladus, vanem, kui aeg ise. Seal on maa peal pühakutest pungil keskaeg, maa all aga hämmastavalt hästi säilinud vana etruskide aeg. Seal moodustavad kunst ja religioon lahutamatu paari. Seal on hullult palju varemeid, nii omasid, pärituid kui äsja ostetuid, aga see on seisund või koguni patoloogia ja selles on miski hoomamatu võlu, mis tekitab aukartust aja ees. Ka kõigis külastuskohtades valitses miskine rahu ja tasakaal, samas uudishimu ja tahe maailma paremaks muuta. See viimane oli eriti võluv. Tuhandeaastastes oliivipuudes peab olema midagi erilist, või kui perekonnaliin ulatub keskaega. Ja muidugi hilisõhtused või pealelõunased jalutuskä...