Jah, ma armastan elektrit!
 |
| Sellist Essenit võib vaid muuseumis vanal kaardil imetleda |
Veebruari keskel naasin tööreisilt Saksamaale Essenisse nagu puuga pähe saanult. Ei, kõik läks kenasti ja energeetikamess oli äärmiselt huvitav. Küll aga kogesin pidevat déjà-vu tunnet. Päriselt ka. Öeldakse ju, et inimese mälu on selekteeriv, pannes mingid kogemused kaugemasse riiulisse, mõned lähemasse, mõned hoopis seifi. Siis aga tekivad ei tea kust mingid seosed, mis toovad kunagise tolmu alt taas välja. Tore muidugi, kui need on positiivsed olnud.
Kõik algas lennukis. Olin pistnud seljakotti Lilli Luugi “Kolhoosi missi”. Leheküljed jooksid kui kinofilm silme ees, paljud situatsioonid tõid kusagilt mäluriiulitelt välja oma seosed selle ajaga. Kuigi ma pole olnud kolhoosiasula laps, tekkisid vanemate täiskasvanute jutust ja ajalehest loetust või telekast kuulatust tuttavlikud kohad, silmad-kõrvad olid ju lapselgi peas. Autor saab vaikselt täiskasvanuks ning siis on ta järsku Tartus Seminarkas. Me olime oma kursusega sealsamas hoones 90-ndate esimesel poolel, mõni aasta temaga siia-sinna - pole vahet. Jube tuttav oli kõik, aga mis sellest - pigem äratundmisrõõm. Lennuki maandudes nii mõtlesingi ja pakkisin läbiloetud raamatu seljakotti tagasi. Tol hetkel ma ei teadnud, et see oli alles algus.
Jah, ma armastan elektrit! Väiksena ühendasin Vana Tooma laualambi lüliti detailideks lahti ja sain sihukese siraka (juhe oli ju seinas!), et põletusest tänagi näppudel armid aimata. Isa tuli koju ning küsis ema käest, et kas tahtsid lapse ära tappa. Läks mõni aasta mööda ja koos isaga äikeselöögi järel elektrikappi avades sealt väljapaiskunud tulest ning tahmast mustade nägudega õue tagasi minnes küsis ema isalt sama küsimuse. Mis siis, et elekter oli isa leib, seda nii oma piirkonna liine ehitades kui rikkeid kõrvaldades. See oli tavaline, et tormide aegu oli ta ööd ja päevad meestega liine parandamas, käies kodus vaid söömas ning kuivi riideid vahetamas. Küll aga õpetas ta mind elektri ilu nägema.
Niisiis, esimese messipäeva õhtupoolikul, kui aju ei suutnud uut infot enam vastu võtta, suundusime Zollvereini. Kui sa oled Ruhri piirkonnas, oleks patt jätta see koht külastamata. Zollvereini mingil hetkel maailma võimsaim maa-alune söekaevandus "Šaht XII" on üks 20. sajandi tööstusliku modernismi võimsamaid arhitektuurseid tervikuid. Arhitektid Fritz Schuppi ja Martin Kremmeri projekteeritud funktsionalistlik kompleks valmis aastatel 1928–1932. Kaevandusest tuli 12 000 tonni kivisütt päevas. Ta suleti 1986. aasta lõpus, veidi enne seda võeti kompleks muinsuskaitse alla. See päästis küll objekti lammutamisest või müügist, kuid söerikastustehas jäi ligi 20 aastaks eesmärgita seisma. Siiski, 1998. aastaks lõpetati esialgne hoone renoveerimine, lisaks kujundati katlamajast disainikeskus. Uus elu algas, kui 2001. aastal lisati kaevandus koos Zollvereini söerikastustehasega UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja kui "esinduslik näide rasketööstuse arengust Euroopas". Arhitektid võtsid ette kogu kompleksi arendamise, ühendades tööstuspärandi kultuuri- ning disainiteemalise sisuga. Zollvereini piirkond muudeti Europpa Liidu, Nordrhein-Westfaleni liidumaa ja Esseni linna rahastusel kunsti-, disaini-, kultuuri- ning ajalookeskuseks. Sihtasutus haldab kogu objekti, korraldab kultuuriüritusi ja ekskursioone, tutvustades "söe teed" kaevandamisest ümbritseva argieluni.
Piirkonna üks olulisemaid sündmusi oli Euroopa kultuuripealinna tiitli kandmine. Nimelt hõlmas RUHR.2010 mitte ühte linna, vaid esmakordselt suuremat ala - Ruhri regiooni (ka nii saab!) Kui meil oldi Tartu puhul seisukohal, et sündmused betooni eest, siis Ruhri puhul teenib just nimelt see betoon kultuuri huve nüüd juba 15 aastat hiljemgi. Kui sul pole ühtegi õnnestunud maamärki sellest aastast, siis on raske pärast selgitada, et näe, see x linn oli kunagi ka kultuuripealinn ja mis kõik juhtus.
Essenis ei ole klassikalist linnamuuseumit, vaid Zeche Zollvereinis paikneb Ruhri muuseum, mis on põhimõtteliselt nagu endine maakonnamuuseum. Ta avati Esseni südames aastal 1904, kunstikogu liideti Folkwangi muuseumiga 1922. Allesjäänud Ruhrlandmuseum tegeles ajaloo, tehnoloogia-, geoloogia- ja mineraloogiaajalooga, olles 1930. aastatel Saksamaa suuremaid ja moodsamaid loodus- ning kultuuriajaloomuuseume. II maailmasõja ajal, kui Esseni linnast hävis ca 90%, hävis 1943. aasta pommitamisel ka suur hulk museaale. Pärast sõda muuseum kolis mitu korda, kuni leidis uue kodu ja hingamise söetööstuse kompleksis. Kogu ekspositsioon oli tõeline elamus, erinevad korrused sisustatud erinevate teemadega. Hoone tipust, 45 m kõrgusel avanevalt vaateplatvormilt, näeb ära aga kogu tööstuskompleksi osad ja pool linna pealekauba.
Kui õuest viib eskalaator 24 m kõrgusele nn külastuskeskuse korrusele, kus paiknevad piletikassad, kohvik ja muuseumipood ning kust sa alustad oma esimest muuseumiringi, siis sealt edasi 30 m kõrgusel paikneb nn tööstuskultuuri portaal. Ja nüüd plahvatas! See oli ju Ruhri piirkonna tööstuspärandi võrgustiku portaal, olles üks osa Euroopa Tööstuspärandi Teest (European Route of Industrial Heritage ehk lühendatult ERIH). Järsku meenus nii umbes 2006. aastal vist Lüneburgis nähtud slaid ühest ettekandest, kus toodi meile eeskujuks just see turismivõrgustik. Meile seepärast, et Euroopa Tellisgootika Tee teine europrojekt oli läbi saamas ning arutati, millises vormis keskaegse tellisarhitektuuri tutvustamisega edasi minna. Tol hetkel olid Balti riigid + Rootsi ka seal, kuid täna hõlmab võrgustik vaid Saksat, Poolat ja Taanit. Niisiis, sellel slaidil oli Zollverein, õhtusel ajal vägevalt valgustatud.
Kodus Ruhri võrgustiku trükist sirvides, kus olulisemaid objekte tutvustati, jõudsin Peter Behrens Bau´st Oberhausenis kirjutatud leheküljeni. Loomulikult Peter Behrens - modernse tööstusarhitektuuri rajaja oma AEG turbiinitehasega Berliinis 1908-1909. Tööstus- ja korporatiivdisain hakkas koos temaga pead tõstma, tööstushooned muutusid õhuliseks, kuid hästi geomeetriliseks oma akende paigutuse ja lihtsate elelementide kordustega, kadusid dekoratiivsed detailid, et tuua esile hoone struktuur. Sinna järgi tuli veel Bauhaus ja kõik muu.
 |
| Püssi elektrijaam. CArl Sarap. 1938. Virumaa Muuseumid SA (RM F 1501:111). www.muis.ee |
Eks uued tuuled jõudsid meile ka ning kui elektriga edasi minna, siis räägitagu Ellamaa elektrijaama tiigi luikedest või Linnamäe romantilisest valgest fassaadist, minu meelest andis sisu ja vormi kooskõla kõige paremini edasi aktsiaseltsi “Virumaa Elekter” poolt 1937. aastal valminud, kuid 2024. aastal lammutatud põlevkivil töötanud Püssi elektrijaam - viimane suurem siinne elektrijaam enne II maailmasõda. Baierimaalt pärit, kuid eesti kodakondsuse saanud insener Friedrich Küchle viimaseks tööks jäänud elektrijaama raudbetoon-kandekonstruktsioonid ühendasid telliskividest ääristusega ekraane meenutavaid klaaspindu, kergust lisasid asümmeetrilised mahud (söepunkri kõrguseks oli lausa 23 m) - imekaunis. Sõjas sai hoone kannatada. Pärast sõda alustati “Lenpromenergoprojekti” projekti alusel jaama rekonstrueerimis- ja laiendustöid, kuid need peatati, jaam kaotas tähtsuse, kuni ta 1973. aastal lõplikult seisati. Katlamajaks degradeeritud hoone polnud muidugi enam see, millena ta algul kerkis, kuniks kadus seegi funktsioon. Jah, siin lööb välja mu armastus elekrijaamade vastu, mis kajastus isegi diplomil.
Teisel messipäeval, tatsates kohaliku ühistranspordi streigi pärast kand ja varvas messikeskusest hotelli suunas, jäi teele Museum Folkwang. Hagenis 1902. aastal rajatud kunstimuuseum, mille kogumistööd alustas Karl Ostmann juba 1897. aastal, tuli 1922. aastal Esseni linnale üle. Taas Euroopa kultuuripealinna aastaks valminud uue hoonega suurepärane moodsa kunsti muuseum. Ilma Alfred Kruppita, kes muutis isa rajatud terasevaluvabriku rahvusvaheliseks suurtööstuseks, ei juhtunud siin linnas midagi. Ka praegu kohtab selle ettevõtte nime igal sammul, kaasa arvatud kunstimuuseumis. Tänu neile on muuseumi põhiekspo külastus tasuta. Muidugi kohtasin ühel seinal üht Piet Mondriani sinise, punase ja kollase asümmeetrilist kompositsiooni, mis tuletas meelde neid aegu, kui ma olin tema teoste dünaamikast lummuses, tikkides koguni ühe pildi endaõmmeldud teksatagile. Museoloogilisest aspektist võlus aga see, et muuseum pöörab erilist tähelepanu oma teoste provinentsi dokumenteerimisele. Iseenesest ei ole ju päritolu uurimises ja tutvustamises midagi erakordset, küll aga tuleb arvestada Saksamaa eripära 1933-1945, mil teatud kunst oli taunitud, suur hulk teoseid hävitati või jäi kadunuks. Seetõttu on paljude teoste juures väike silt, kus n-ö valgusfoorimeetodil selgitati, mis seisus on info tema kuuluvuse järjepidevuse kohta ja iseäranis sel perioodil.
Kui lugu toiduga lõpetada, siis tuleb rääkida nii kartulist kui kalast. Piirkonda nimetatakse ka Ruhrpott´iks, millel on mitu tähendust. Selle kõrval, et ta on erinevatest Euroopa kantidest (Poola, Sileesia, Itaalia, endine Ida-Preisimaa jne) ja kultuuridest tulnud tööliste kooslus, on see ka nendega kaasa toodud roogade ning maitsete ühepajatoit. Lisaks on Nordrhein-Westfalen kartulikasvatuse piirkond. Sellest andis aimu nii kohaliku toidupoe lett, kui külastatud söögikohtade menüüd. Kui muidu pakutakse õhtusöögi serveerimise eel isutekitajaks leiba-saia, siis restoran Kiepenkerlis hoopis ... keedukartuleid toorjuustukreemiga. See oli tõeline üllatus. Seevastu Wirtshaus Rü osutus õigeks saksapäraseks samahästi kui kogukonnakõrtsiks, kuhu kogunesid kohalikud härrad õlut ja prouad teed jooma ning teistega juttu ajama. Otse loomulikult tuli seal ära proovida üks selle kandi iseloomulikke roogasid - sült koduse sibula ja peekoniribadega praetud kartulite ning remulaadkastmega.
Oma üllatuseks kohtasime Essenis ka kuivatatud turska. Katoliiklastest töölised, peamiselt poolakad ja itaallased, sõid nimelt reedeti kala, aga kuna värsket kala polnud võimalik püüda, tarvitati kuivatatud turska. Tänapäeval on jõed puhtamad ja erinevad kalaliigid neis tagasi, kuid tursatoidud on toidulauale alles jäänud.
Kommentaarid