Toit on (aja)lugu

Elle Reeder saates "Vaata kööki", 30.05.1981. EPM FP 388:26. Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum, muis.ee Elle Reederi kui hoidistamisguru nimi sööbis mällu keskkooli ajast, mil katsetasin ohjeldamatult igasuguste hoidistega. Kui 1988. aastal ilmus tema sulest raamat “Toiduainete säilitamine kodus”, lappasin selle kapsaks ning proovisin sealseid nõuandeid järgida ja igasuguseid retsepte läbi teha. Kõik muu õnnestus ja kaaned jäid pidama, kuid kurkidega ei saanud klappi. Küll sai soola vähe, küll hakkasid kurgid kaanetatud purgis uuesti hapnema ning kelder oli pealt lennanud kaasi täis. Eks tol ajal oli sobivate purgikaantega nagu oli, ehk oli põhjus ka seal. Siiski, kurkidega ei ole ka järgnevatel aastatel - suisa aastakümnetel - kodurahu majja tulnud, kuid katsetasin tänavu taas. Äkki saabub seekord õnnelik lõpp, hetkel lootust on. Teiseks on mulle meelde jäänud tema seos Põltsamaa Aianduse ja Mesinduse Seltsiga, kuidas ta toimetas selle juures sügisnäituste...

Helkivad ööpilved, 14. juuli 2020 Jõulu esimese püha hommik võttis vastu taas valge maaga. Öösel sadanud lund polnud küll palju, kuid maa oli piisavalt valge. Kell 8 oli välja nii vaikne, et võinuks kuulata enda hingamist. Vahepeal haukus külas üks koer ning natukese aja pärast sõitis maanteel vaid piimatsisternauto. Täna pole veel mõtet kiruda ette lumelükkamist. Aega on, nagu viimased aastad on näidanud. Pigem mõtlesin tagasi suvele ja sügisele, sest tahtsin koguda kokku need laudatagused lood, mis jõudsid suvest talvisesse pööripäeva. See oli suvi, kuhu mahtus hulganisti rääbiseid ja hulk öid helkivate ööpilvede ning tähesadude lummuses. Ausõna, pole varem kunagi niipalju, pea kuklas, taevasse vahtinud. Juulikuus omandas avatud talude päev hoopis teistsuguse tähenduse. Kui muidu tähendas see muretut vaadet maaelule, siis seekord oli see üks esimesi mastaapseid üritusi, mida sai üle tüki aja külastada. Ehk pani see kevad nii mõnegi teistmoodi ringi vaatama, et järsku polegi see maale...

Kodune rosolje  Ühe keskmise eestlase kuvandi juurde käib rosolje. Huvitav on märkida, et me ise justnagu eelistame kartulisalatit (vähemasti mulle tundub nii), kuid välismaalastele jääb mulje, et rosolje on popim. Seda eriti pühade aegu. Kartulisalat on midagi sellist, mida ei peakski nagu mainima. See on ju elementaarne, et seda tehakse ja süüakse. Rosolje ning eriti veel kasukas on nagu peenemad road. Ehk on põhjus selles, et rosolje on vanem ja väärikama looga kui nõukogudeaegne kartulisalat. Justnimelt nõukogudeaegne, sest Olivier salat jäi enne sõda ikkagi võõraks roaks. Kui teha ekskursioon ajas tagasi, siis rosolje retsept ilmus minu andmetel esimest korda eesti keeles 1824.a, kui ilmus Katharina Fehre Fehre kokaraamatu "Livländisches Koch- und Wirthschaftsbuch" eestikeelne tõlge pealkirjaga " Uus Kögi- ja Kokka Ramat, mis öppetab keigetarwilissemad road pissokesse ja sure maiapiddamisse kohta teggema, ja keik mis senna jure tarwis, ja sedda möda, kui Li...