Elle Reeder - asjalik, napisõnaline ja süsteemikindel

Elle Reeder saates "Vaata kööki", 30.05.1981. EPM FP 388:26. Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum, muis.ee

Elle Reederi kui hoidistamisguru nimi sööbis mällu keskkooli ajast, mil katsetasin ohjeldamatult igasuguste hoidistega. Kui 1988. aastal ilmus tema sulest raamat “Toiduainete säilitamine kodus”, lappasin selle kapsaks ning proovisin sealseid nõuandeid järgida ja igasuguseid retsepte läbi teha. Kõik muu õnnestus ja kaaned jäid pidama, kuid kurkidega ei saanud klappi. Küll sai soola vähe, küll hakkasid kurgid kaanetatud purgis uuesti hapnema ning kelder oli pealt lennanud kaasi täis. Eks tol ajal oli sobivate purgikaantega nagu oli, ehk oli põhjus ka seal. Siiski, kurkidega ei ole ka järgnevatel aastatel - suisa aastakümnetel - kodurahu majja tulnud, kuid katsetasin tänavu taas. Äkki saabub seekord õnnelik lõpp, hetkel lootust on.

Teiseks on mulle meelde jäänud tema seos Põltsamaa Aianduse ja Mesinduse Seltsiga, kuidas ta toimetas selle juures sügisnäitustega. Kolmandaks meenub tema hääl, mille võib ilmeksimatult mis iganes ajal ära tunda, kui kusagilt peaks kuulma. Õnneks on säilinud mõned salvestised, näiteks üks "Vaata kööki" saade ja Põltsamaa raadio saade. Kusjuures ta pidaski ennast loomult rääkijaks, mitte kirjutajaks. “Nelja-viietunnist loengut on palju kergem pidada kui paari lehekülge kirjutada. Nagu saatuse pilge, olen siiski teinud kaastööd ajakirjadele, ajalehtedele ja ka mõne raamatu kirjutanud. Kui on tellitud, olen teinud, end pakkumas ei ole käinud,” ütles ta (Mälestused 1999).
 
Elle Reeder väärtustas traditsioone ja põlvkonnalt põlvkonnale edasi antavaid teadmisi ning oskusi. Tema jaoks olid traditsioonilised toidud näiteks jõuludeks seapraad lisandiga, vana-aasta õhtuks biskviit keedise, vahukoore või omatehtud jäätisega, vastlapäevaks kaunviljatoidud, ülestõusmispühadeks rulaadid, munavõi, täidetud munad ja kohupiimatoidud ning jaanipäevaks suitsutatud kalad. Tema meelest muutis toidu traditsiooniliseks kasutatud tooraine, mida toetab valmistusviis ja sobiv kaunistamine (ERM KV 1212:106).

95-aastaselt meenutas ta, et kuna ta on elanud ja töötanud erinevates Eestimaa paikades, on igalt poolt midagi kaasa tulnud: näiteks Kagu-Eestist “kõrutis” ehk lahtine pirukas liha- või kalakattega, Õisu kandist “mulgirõõsad” ehk umbes 30-cm läbimõõduga ümmargune sepikujahust pärmitainast kuklid, millele pannakse kulbitäis paksu hapendatud lõssi, Põltsamaalt kartuli riivkook, Suislepast lihaleib, Pärnumaalt Halingast valged tangu- ja kartulivorstid jne. Ta kirjeldas ka, kuidas valmistab jätkuvalt päris palju toite, mis pärit lapsepõlvekodust. Ema kaks vanemat õde töötasid Kaelase mõisas virtinatena ja tõid sealt retsepte, mida nendegi kodus valmistama hakati (ERM KV 1212:107).
 
Kes oli Elle Reeder?

Hellen Aliise Saks sündis Pärnumaal, Halinga vallas 14. septembril 1918. Peres oli viis last, neli tütart ja üks poeg. Vahetult enne Kehtna kooli lõpetamist,  1940. aastal, eestindas oma eesnime Elleks.

Kaelase algkooli lõpetamise järel asus 1935. aastal õppima Kehtna kodumajanduskeskkooli ning selle jätkuna Kehtna Kõrgema Kodumajanduskooli kodunduse osakonda. Elle Reeder on õpinguid kirjeldanud, et “kodumajanduskeskkooli lõpetanu sai õppinud perenaise kutse. See võimaldas töötada majateenijana nii maal kui linnas, võis töötada toitlustuses perenaine-kokana. Sai ka keskhariduse, mis võimaldas edasi õppida. Paljud minu kooliõdedest õppisid edasi meditsiini või kõrgemas kodumajanduskoolis või läksid taluperenaisteks. [Kõrgema kodumajanduskooli] Lõpetades saime kodundusnõuandja kutsetunnistuse. Peale 10-kuulist praktikaaega õppetalus või õppekodus tuli sooritada eksamid pedagoogilistes ainetes, et saada õpetaja kutse” (Mälestused 1999).

Elle on meenutanud, et esimene toit Kehtna kodumajanduskeskkoolis oli hapukapsasupp 100 inimesele ja väga meeldejääv valeheeringas kahele. Oli teinud viimase väga täpselt retsepti järgi ja söödi ka ära. Tegijale oli see suur katsumus, kuna ta ei talunud ühtegi soolakala (ERM KV 1212:104).

Kooli lõpetamine sattus ärevale ajale. 1939. aasta juunis käidi veel rõõmsalt Rootsis õppereisil. Sügisel saabus baaside lepinguga Punaarmee, kes võttis Kehtna kooliruumid üle. Kooli varad pakiti kokku ja viidi Rakverre. Viimane õppeaasta toimuski seal, kaasa arvatud lõpuaktus 21. juunil 1940 Rakvere ühisgümnaasiumi saalis. Pidulikke hetki ei jätkunud kauaks. “Sama päeva õhtul kuulasime raadiost Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi kõnet. Meie vabariiki ei olnud enam! Juba hommikul olid Rakvere aiad vene keeles täis kirjutatud ja võõras sõjavägi marssis tänavatel” (Mälestused 1999).

Kooli järel oli ette nähtud 10 kuud praktikat. Elle Reeder meenutas 15. detsembri 2007 Pärnu Postimehe intervjuus, et raske oli kohta leida, kuna kardeti palgalist tööjõudu võtta. Juhuse läbi sattus ta president Konstantin Pätsi Kloostrimetsa tallu. Presidendi minia oli nimelt otsinud kooli kaudu abilist. 1. juulil asus neiu talu majandusjuhataja ametisse ja kuu hiljem, 30. juulil, pidi olema tunnistajaks presidendi perekonna Venemaale küüditamisele ja aitama pakkida seda vähest, mida kaasa sai võtta. Ühtlasi oli ta viimane, kes riigipeaga Kloostrimetsas hüvasti jättis. Sealt veel kuu aja pärast pidi ta ise samuti talust lahkuma.

Elle Reeder, 1941. Mälestused 1999-2000. Põltsamaa Muuseumi kogu.

Elle jätkas praktikaaega Viljandimaal. Siis selgus, et taludes oldud praktikaaega ei tunnistatud. Ta kutsuti Kehtnasse õpetajate internaadi perenaiseks lubadusega koolis ka tunde anda. Pooleteise kuu pärast tuli taas töökohta vahetada. Elu viis veel Abja haiglasse, Vahi Aiandus- ja Põllumajanduskooli, Tartu Naiskutsekooli, Pärnu kodumajanduskooli. Tänu Viljandi haridusosakonnale jõudis 1945. aastal Põltsamaale ja jäi siia elu lõpuni. Kodumajandust polnud enam vaja õpetada ega tohtinud sel teemal rääkidagi (Mälestused 1999-2000).

Seda enam, et ka kodukohta, Lehtmetsa külla Halingal, polnud enam võimalik tagasi minna. Isa oli surnud 1940. aastal. 1945. aastal oli külas 17 talu, kuid 22. juulil 1945 viidi kogu küla tühjaks, Pärnusse ülekuulamisele. Talud rüüstati, vara kanti laiali. Elle vend pandi kirja metsavennana, tema ise oli samuti tagaotsitavate nimekirjas. Ema oli arvanud, et võtab süü omaks, kuna pole niikuinii kuhugi minna - kodutalu ju enam pole ja vabanes vanglast 1952. aastal. Vanim õde küüditati 1949. aastal abikaasaga Siberisse, kust mõlemad tulid õnneks tagasi. Kodutalu elumajas elasid sees võõrad, aja jooksul lükati tühjad talukohad külas kokku, kivivundamentidest tehti teedele täitematerjali (Mälestused 1999-2000).
 
Esimene Põltsamaa töökoht oli Põltsamaa Mittetäieliku Keskkooli algklasside õpetaja, lisaks andis tütarlaste käsitöö tunde viiendas ja kuuendas klassis. Räägiti ka toitlustamisest ja käidi pagarite juures küpsetamas. 1949-1950 ei tunnistatud enam Kehtnas omandatud haridust ja Ellele jäi kirja lõpetamata algkool, sest puudus 7. klassi tunnistus. Tuli minna õppima Rakvere Pedagoogilise kooli kaugõppe osakonda (Mälestused 1999-2000). 1. septembril 1952 vabastati aga ametist pedagoogilisele tööle mittesobivana (LVMA.358JO.2k.153:7). Põhjuseks režiimile sobimatu minevikuga sugulased ja kellelegi oli seda kohta vaja (Mälestused 1999-2000). Sama aasta suvest töötas aasta otsa osalise kohaga ka Põltsamaa linna lastesõime majandusjuhatajana. 

Elle Reeder 1960. aastate lõpus (foto on tehtud vahemikus 1968-1970). LVMA.358JO.2k.153:25.
 

1952. aasta septembrist septembrini 1973 sai tema tööandjaks aga ETKVL Põltsamaa Põllumajanduskombinaat, alguses remonttsehhi normeerija-raamatupidaja ja arvestaja, tsipa aasta pärast veini- ja konservitööstuse meistrina (LVMA.358JO.2k.153:2).

Tuntud telekokaks 

 

Elle Reeder, "Vaata kööki" 18.10.1980 saates (võte 14.10.1980). Põltsamaa Muusemi fotokogu.

Eesti Aianduse ja Mesinduse Seltsi Põltsamaa osakonna sügisnäitusi tunti Põltsamaast kõvasti kaugemal. Elle Reederil oli seal oluline roll kodunduse poole väljapanekul. Teda kutsuti hoidiseid tutvustama ja toiduvalmistamiskogemusi jagama ka seltsi teiste osakondade näitustele.

"Aitasin toiduvalmistamise ja hoidiste väljapanekuid korraldada. 1979. aasta sügisnäitusel oli suurem hoidiste väljapanek kogu seltsi kodundusosakonna poolt valmistatud hoidistest. Lilian Kosenkranius külastas näitust, valis hoidiseid saate jaoks välja ja kutsus mind esinema. Nii ma siis sinna sattusin ning koostöö kestis 1992. aastani. Siis lõppes ka "Vaata kööki" saade." Nii meenutas proua oma telekarjääri algust, mis pidas vastu 243 saadet (Mälestused 1999-2000).

Tegelikult polnud see Elle jaoks sugugi esimene telekogemus. 1968. aastal oli ta osalenud ETV retseptide konkursil, kus sai oma kohupiimakokteiliga kolmanda koha. Saatejuht oli tol ajal Moidela Tõnisson. Telesaadete kaadritagusest poolest pajatas kogenud teleesineja 8. märtsil 2004 aastal Vooremaas avaldatud intervjuus. Kahjuks pole "Vaata kööki" sarjast palju just säilinud, kuid piisab ka ühest saatest, et aimu saada. Nimelt on alles üks 1985. aasta salvestis


Verner Reeder, 1941. ERA.495.7.4660.1.1

Kaadri taga abistas Ellet vahel abikaasa Verner, kes oli osav sõnaseadja ja aitas vajalikku kirjatööd teha. Noored oli tutvunud 1942. aastal (Mälestused 1999-2000). Verner Reeder sündis 31. jaanuaril 1914 Tartus. Tartu Poeglaste Gümnaasiumi lõpetamise järel suundus ajateenistusse suurtükiväes, töötas lühikest aega jõelaevanduses, kuid otsustas sõjaväelist karjääri jätkata. Astus 1938. aastal sõjakooli, läbis ohvitseride väljaõppe ning ülendati 24. veebruaril 1940 lipnikuks (ERA.495.7.4660). 1944. aastal lõpetas II-Bad Töltzi ohvitseride kursuse suurtükiväelasena, väljaõppe sai Beneschaus 20. Eesti Diviisis. 20. juulil 1945 arreteeriti ja saadeti sõjavangi Omskisse, kust vabanes juulis 1953. Verner suri 6. oktoobril 1986 (Memoriaal.ee). Verner Reederit teatakse kui auhinnatud  kalaspordikohtunikku ja jahilaskjat. Ta töötas samuti ETKVL Põltsamaa Põllumajanduskombinaadis.

Lisaks teletööle täitsid olulise osa ajast kõikvõimalikud esinemised oma teadmiste ja oskuste edasiandmiseks nii loengute kui kursuste vormis. Ta ise pidas neid kõige olulisemateks. Võib öelda, et Elle rahulik ja süsteemne õpetusstiil jätsid temast alati hea mulje kui sündinud pedagoogist. Küllap kogesid sama tema kuulajad. Kuigi kodundusest laiemalt ei saanud ehk nii rääkida, kui oleks tahtnud, võis keskenduda just toiduvalmistamisele, peamiselt toiduainete konserveerimise kunstile.

1967. aastal tähistati kõikjal 50 aasta möödumist Oktoobrirevolutsioonist. Jõgeva maakonnas saatsid juubeli põllumajandusnäitust temaatilised päevad. Üks neist, “Naiste päev” oli pühendatud kodukultuurile, kus esitleti käsitööd, kokakunsti, räägiti lilledest ja lilleseadetest, toimus koguni koduveinivalmistajate konkurss. Toidu poolel osales oma hoidiste väljapanekuga ka Elle Reeder. Lisaks andis ta nõu, kuidas tööl käiv pereema sügisel lühema ajaga saab kõige hädapärasemad hoidised valmistada ning kuidas toiduaineid töödelda, et säiliksid nende maitse- ja muud omadused. 1967. aasta 2. novembri Punalipp andis päevast värvika kirjelduse.

Samas võtmes avaldati Punalipus 22. novembri 1969. aasta numbris kuulutus Põltsamaa noortele perenaistele: “Mõnelegi algajale perenaisele tundub toiduvalmistamine raskesti õpitava kunstina. Ja kus seda üldse õppida? Põltsamaa kultuurimaja arvestas seda muret ja otsustas organiseerida kokakursused, mida hakkab juhatama Elle Reeder”.
 
Ajakirjatööst sündisid raamatud

Juba 1943. aastal kutsuti teda tegema kaastööd väljaandele “Ajakiri naisele” (Mälestused 1999). See jäi toona hetkeliseks episoodiks ja tekkis pikk vahe kuni 1980. aastani. Nagu ta ise hindas, “kodumajandusest ja toiduvalmistamisest võis [sel perioodil] veel pisut rääkida, aga mitte kirjutada” (Mälestused 1999). Ja siis saabus aasta 1980, mil alanud koostöö ajakirjaga Sotsialistlik Põllumajandus kestis selle ilmumise lõpuni 1989 ja jätkus Maakoduga kuni 1992, kokku 51 artiklit, nagu ta ise oli kokku lugenud.

Ajakiri oli iseenesest huvitav ja kajastas põllumajanduse ning maaelu väga erinevaid tahke. Pikka aega ilmus ta koguni kahe numbriga kuus. Olmerubriigi teemadevalik oli päris mitmekesine ja puudutas toitumist, käsitööd, aeda, kodu- ja maastikukujundust, maa-arhitektuuri, külaelu, seltsitegevust ja mida kõike veel. 1970.-80. aastate vahetus tõi kaasa teemade laiendamise ja toiduteemade ring muutus samuti mitmekesisemaks. Kui enne ilmus retsepte harva, siis nüüd juba tihedamalt. Salme Masso, Linda Petti ja Lilian Issako olid ees ning Elle Reederi kaastööd lisandusid 1980. aasta 15. numbrist. Võib öelda, et tema põhiteemadeks kujunesid liha ja köögiviljad ning mõistagi mis iganes tooraine konserveerimine, vahel sekka ka üksikuid muid retsepte. Tema kaudu sai lugejatele tuttavaks näiteks patisson, aga ka see, kuidas endale suitsuahju ehitada või keldrit korras hoida. Lisaks muretses, et maainimesel oleks värske toit kättesaadav ja retseptid võimaldaksid köögis kuluvat aega kokku hoida. Tema jaoks oli ülimalt tähtis köögi korrashoid ning toiduvalmistamise hügieen.

Esimeses artiklis “Ka majandisööklasse omavalmistatud köögiviljahoidised” juhtis ta tähelepanu, et kuna osa majandeid kasvatab köögivilja ka oma sööklate tarbeks, siis osa saagist tasub purki panna, et salateid jaguks ka talveks, kui värsket enam pole. Talle omaselt rõhutas ta tooraine kvaliteedi ja purkide hoolika pesemise vajadust. Retseptid olid kurgi- ja mitmesuguste segaköögiviljasalatite ning tomatimahla valmistamiseks, tomatite ja maitserohelise soolamiseks ning kressiseemnete marineerimiseks. Viimaseid tarvitati kapparite aseaineks. Mu tähelepanu köitis hoopis köögiviljamarinaad, mille järele oli sulgudesse pandud skumbriakaste. Tegemist on tomatimahla sisse tehtud köögiviljaseguga, mida sobib kasutada kalaroogade juurde, nii et keedetud või praetud kala tuleb katta selle seguga ning lasta mõni aeg maitsestuda. Selline toit on nimelt populaarne Põhja-Ameerika vanema põlvkonna väliseestlaste hulgas, kusjuures kala ei pea olema sugugi makrell. Tõesti, enne sõda kohtas analoogset retsepti ka siin, pärinedes tegelikult balti-saksa köögivaramust, kuid mugandus aja jooksul lihtsamaks (praegu tuntud kui praetud kala punases marinaadis) ning ei ole siin külmlaua nii kohustuslikuks osaks. Küll aga teispool ookeani. Kes soovib proovida, siis retsept on järgmine:

Köögiviljamarinaad (skumbriakaste)

100 g toiduõli
200 g porrut
50 g sellerit
50 g peterselli
100 g pastinaaki
200 g porgandeid
0,5 l tomatimahla
100 g hapusid õunu või õunapüreed
tilli
soola, suhkrut

Hautada ribastatud köögiviljad õlis, maitsestada soola-suhkru-tilliga. Viimasena lisada tükeldatud õunad, kuumutada uuesti keemiseni ja panna purki. Vajadusel pastöriseerida.

Sama aasta sees kirjutas ta veel põhjalikult nutriast ja valgest peakapsast, mõistagi koos rohkete retseptidega. See oli aeg, mil nutriat propageeriti usinalt, teda kasvatati põllumajanduslikult ja ka kodudes nii naha kui liha saamise eesmärgil. Sestap tekkis vajadus ka õpetuste jagamiseks, mida lihaga ette võtta. Elle Reeder kirjutas, et nutrialiha on väga mahlane, õrna ja meeldiva maitsega. Hiljem sattus loomi juhuslikult loodusesse, kuni loeti invasiivseks võõrliigiks. 2016. aastal kanti nutria Euroopa Liidus koduspidamiseks keelatud liikide nimekirja, 2020. aastast tuleb meil kasvandustest (kui neid peaks veel leiduma) loodusesse sattunud isendid hävitada.

1981. aasta 5. numbris ilmus tema sulest lugu “Kodune magushapu leib”, milles ütles, et kodune leivaküpsetamine on jäänud väheseks, kuid kuna kauplustest kaugemal elavatel maaperedel pole iga päev võimalik värsket leiba osta, võib korraga rohkem ostetud leib tahkuda. Selle saab teha ümber koduseks magushapuks leivaks.

Õpetus muutus ootamatult ja kiiresti viraalseks ning väga paljudes kodudes üle Eesti võeti selline leivategu ette. Mõistagi tehti veidi mugandusi, kuid põhiosa jäi samaks. Mul on meeles, kuidas minugi ema tuli töölt suure õhinaga, paberile kirjutatud retsept näpus, et hakkame nüüd leiba tegema. Tol ajal polnud ju muud võimalust, kui retsepte ümber kirjutada (vihiku vahel pidi alati kopeerpaber olema, et kelleltki saadud paberilipakat teistelegi “paljundada”). Sordi naiste versioonis oli üks täiendus, et hapuma taina saamiseks võib lisada 0,5 klaasi punasesõstramahla. Ema retseptivihiku vahel on retseptileht alles ja minu käekirjaga ümber kirjutatud variant ka. Märkusena, et õige rukkileiva tegemise õpetuse andis ta 1990. aasta Maakodu numbris 2.

Kodune magushapu leib

0,8 - 1 kg rukkileiba
1 l petti
1 - 1,2 kg nisujahu (praegu sobiks tüüp 550 ja osa võib asendada täisterajahuga)
100 g suhkrut
köömneid
soola
vajadusel 50 g pärmi

Leivalt eemaldada koorik, pudistada sisu kaussi, valada üle petiga ja lasta imuda. Pigistada või mikserdada hästi ühtlaseks, segada juurde osa jahust, katta jahukihiga ning kauss paksu riidega ja lasta soojas hapneda, kuni sisu on kerkinud ja seejärel alla langenud. Seejärel lisada maitse järgi soola-suhkrut, köömneid ning jahu ja sõtkuda paras sitke tainas. Kui soovitakse vähem haput leiba, võib sõtkuda ka varem, kuid siis lisada natuke suhkruga vedeldatud pärmi. Raputada tainale veidi jahu, katta kauss riidega ning lasta paar tundi kerkida. Vormida märgade kätega kaks pätsi, tõsta rasvainega määritud pannile ja lasta veel kerkida. Määrida pealt veega, küpsetada 1-1,5 tundi. Küpsed leivad kasta leige veega märjaks ning jätta puhta rätiga kaetult seisma, et koorik pehmeneks.

Pealkiri “Mida teha “Olevist”, mida “Andost”...” kõlas 1982. aasta 20. numbris väga intrigeerivalt. Olid ju sordid “Sulev” ja “Olev” tembeldatud seakartuliteks ning kogunud hulga negatiivset kriitikat. Elle Reeder juhtis tähelepanu sellele, et iga sort on mõeldud erineva toidu valmistamiseks. Muidugi on heamaitselised sordid ja rahuldava maitsega sordid, kuid köögiviljade või seenega putrusid, kotlette, vormiroogasid jne võib valmistada ka viimastest, kuna lisanditega saab toidu maitset edukalt parandada. Põhjendabki diplomaatiliselt, et “kahjuks aga alati ei ole meil ka koduaias kõik kartulid võrdväärselt väga hea maitsega”.

1980. aastate teisel poolel tegi ilma muskuspart, kelle liha oli heade dieetiliste omadustega (rasvavaene, kuid valgurikas) ja pealegi sigis hästi. Eestis kasvatas tibusid ja müüs Kaarepere Metsakatsejaam. Vahepeal on nende kasvatamine tagasi läinud, kuigi mujal maailmas nähakse sel liigil täna head perspektiivi. Nii tutvustatigi 1986. aasta 23. numbris muskuspardi omadusi ja tema kasvatust Kaareperes. Elle Reeder pakkus välja hulga toite, mis sobisid ka peolauale.

1990. aastate alguses levis suhkrupeedikasvatus. Kuna importsuhkrut oli vähe, tekkis Eestis mõte hakata peedist suhkrut tootma ja kodudeski prooviti taas peedisiirupit keeta. Meil oli paaril aastal samuti jupp peeti ühispõllul maas, kuid mis sellest pärast ülesvõtmist sai või kuhu läks, ei mäleta enam. Peediteemale reageeris kiiresti ka Maakodu, mille 1991. aasta kaksiknumbris 9/10 õpetas Toivo Niiberg siirupit valmistama. See pidavat hästi sobima veini, kalja ja õlle kääritamiseks ning kompottide ja marinaadide magustamiseks. Elle Reeder soovitas suhkrupeedid enne toiduks tegemist küpsetada ja lisada riivitult suhkru asemel toorsalatitesse, pannkoogi- ja kuklitainasse, aga ka mahlakissellisse.

Elle Reeder 1991. aastal. EPM FP 388:27. Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum, muis.ee

Väga tore intervjuu ilmus Maakodu 1991. aasta 3. numbris, kus pikaaegne toimetaja Maie Leetoja küsitles väärikat prouat just kodukultuuri teemadel. Elle Reeder rõhutas, et sõjaeelses Eesti Vabariigis pandi suurt rõhku kodukultuurile tervikuna läbi ajakirjandusväljaannete ja käsiraamatute, nõuandeteenistuse ja kursuste ning koolide. Tähtis roll oli kodumajandusinstruktoritel, keda koolitati alates 1925. aastast Kehtnas. Ta tundis muret, et inimestel pole kodus selleks või teiseks aega, kuid ühiselt veedetud aeg, peretraditsioonid ja nende tähistamine liidab põlvkondi ning loob kodutunde kogu eluks.

Maakodu ei jäänud ainsaks väljaandeks, kuhu tema kaastöid oodati. Jõgeval asutatud Perekiri ilmutas 1990. aastal kuus artiklit, Põltsamaal ilmuv Vali Uudised 1995-1997 34 artiklit. Lisaks kirjutas 11 artiklit kirjastuse “Olion” raamatkalendrisse 1990-2000.

Elle Reederi pärand

Ja muidugi raamatud. Esimene, milles Elle Reeder oli kaasautor, ilmus aastal 1970. “Igast konservist maitsev roog” tutvustas Põltsamaa konserve ja andis juhiseid neist toidu valmistamiseks. Siis taas pikk vahe ja 1980. aastate lõpust järgmised, mis olid pigem kokkuvõtted neist teemadest, mis talle südamelähedased ja varasematest artiklitest sündinud. Toiduainete säilitamise teemadel oli seni olnud põhiliseks kirjutajaks Hilda Ottenson, kelle raamatust “Hoidistamine” anti järjest välja uustrükke. Nüüd astus tema jälgedesse Elle Reeder.

1988. aastal ilmunud “Toiduainete säilitamine kodus” on ajatu käsiraamat ka 35 aastat hiljem. Ta annab köögi- ja puuviljade ning seente säilitamise ja hoidistamise põhitõed, põhjalikult käsitletakse veel liha ja kala säilitamist, sh suitsutamist ning konserveerimist. Kodune eksemplar on nurkadest üsna kapsaks kulunud, kuna omal ajal algajana ajasin näpuga järge, et alguses võimalikult täpselt retseptidest kinni pidada ja seejärel erinevaid variante katsetada.

Autor ütleb, et hoidistamine võimaldab värsket kraami ületalve hoida, aga liialdada ka ei maksa. Värsked toiduained on ikka kõige tervislikumad. Ta soovitab hoidiste valmistamise ja toiduainete säilitamise kohta arvestuspäevikut pidada ning purgid-pudelid etikettidega varustada. Päevikusse tasub kirjutada vastava tegemiskorra retsept ja mitme hoiuruumi korral ka asukoht, lisaks märkused säilivuse, vigade, maitse jms kohta. Iseenesest väga asjakohane soovitus, eriti kui mitu laari hoidiseid valmistatakse. Aga kes see viitsib, eksole! Järgmisel suvel murrame muidugi pead, et oh kui hea moos või salat oli, aga kuidas seda nüüd tegimegi.

Käesoleva sajandi alguses levis seisukoht, et ise pole vaja midagi kasvatada, kõike saab ju poest. Nii tekkisid köögiviljapeenarde ja marjapõõsaste asemele täiuslikud muruplatsid ja kasvuhoonete asemele jäi ehk mõni lillepeenar. Naisteajakirjad jätkasid muidugi vapralt hooajaliste teemade kajastamist ning hoidiste propageerimist, kuid neid kuulasid vähesed. Sestap on täna päris lustakas lugeda 9. augusti 2012 Eesti Ekspressi lugu rubriigist Veider raamat. Margit Tõnson ütleb suvekodu riiulist leitud raamatu kohta nii: “Naisteajakirjade toidunurgad kutsuvad augustis üles aia- ja metsaande purki panema, mis sest, et poelettidel on värskeid maasikaid saada aasta ringi . See meenutab mulle üht vana muinasjuttu, kus kuri võõrasema sundis lapsukest südatalvel metsa maasikaid korjama. Praegu elamegi muinasjutus, aga metsas marjul käime ikkagi ja kurke marineerime ka.” Viimaks lisab, et “käsiraamat mõjub kohati nagu telegramm teiselt planeedilt.”

Sama sisuga raamat ilmus ka viis aasta hiljem, 1993, pealkirja all “Hoidistamine”. II trükk tuli järgmisel aastal kohe järele.

1990. aastate algus oli igasuguste uute alguste aeg. Paljud noored said tagasi vanavanemate talud, läksid maale, alustasid majapidamisega. Lisaks tõi kümnendivahetus kaasa talongisüsteemi, ostukaardid jne ehk oli puudus esmastest toidukaupadest. Seega oli leidlikkus oma toidulaua kujundamisel ning võimalikult palju ise tooraine kasvatamine või selle soodsa hinnaga varumine ning toiduks valmistamine kuldaväärt oskus. 1996. aastal ilmunud raamatu “Liha. Kala. Piim: kodune saamine, töötlemine. säilitamine” saatesõnas ütlebki Elle Reeder, et “raamat on mõeldud noortele algajatele loomapidajatele. Liha- ja kalakonservide valmistamise osa on aga soovitatav ka neile, kes toormaterjali ostavad. Ökonoomne on varuda toiduaineid siis, kui hind on kõige soodsam.” Autor annab täielikud juhised, kuidas looma või lindu tappa, rümpa tükeldada ning toiduks valmistada. Kalade puhul algab kõik õigest puhastamismetoodikast, piima puhul lüpsijärgsest jahutamisest.

1995. aastal välja antud “Köögiviljasalatid ja hoidised” on ehk natuke lihtsam, kuid see-eest loomingulisem lugemine, kus veidi üle poole mahust moodustab salatite osa. Hulgaliselt antakse retsepte salatikastmete, toor- ja keedetud köögiviljadest salatite ning kuumade köögiviljalisandite jaoks. Teine pool annab õpetusi köögivilja- ja seenehoidiste tegemiseks ning nendest toitude valmistamiseks. Taas väga praktiline käsiraamat. Raamatul puudub küll eessõna, kuid sisu on tagakaanel väga tabavalt kokku võetud järgnevalt: asjalik, napisõnaline ja süsteemikindel käsiraamat kõigile perenaistele. Samad omadused sobiksid ka autori iseloomustamiseks.

Viimaseks raamatuks jäi “Neli aastaaega maapere köögis”, mis ilmus “Targu Talita Raamatukogu” seerias 1998 ja kohe järgmisel aastal kordustrükina. Mõelda vaid, ta oli siis 80-aastane ja äraütlemata vitaalne proua!

Väljaanne on ehitatud üles vastavalt aastaaegadele. Autor rõhutab, et on lähtunud maaperest, kus haritakse põldu ja aeda, kasvatatakse linde ja loomi, käiakse kalal ja jahil. Niisuguse jaotuse põhjuseks on püüd hõlbustada algajal perel oma toitumisharjumuste kujundamist, ratsionaalselt toituda ning iga toiduainet kõige õigemal kasvu- ja valmimisajal kasutada. Lisaks ütleb ta, et hoolimata tänapäeva “varustatusest ja kaubandusest, võiks säilitada rahva omapära. Eestlaste toit on alati olnud kartulite, tangainete ja leivakeskne. See sobib meie kliimaga, on tervislik, kuna on kasvanud elukohale kõige ligemal.” Kuldaväärt mõtted, kas pole.

Raamatuteema kokkuvõtteks sobivad hästi Elle Reederi pühapäevalõunad. Nimelt kuulutas Maaleht 1996. aasta kevadel välja toiduretseptide konkursi teemal “Pühapäevalõuna”. Võistlustööd tuli esitada komplektina: eelroog, põhiroog ja magustoit. Konkursi parimad lõunad vormiti samanimelisse raamatusse. Koostaja ütleb eessõnas, et see on nagu väike ajalooline dokument, andes ülevaate eestlaste toidulauast aastal 1996. Lisaks premeeritud autoritele leiab kogumikust veel hulga tuntud inimeste lugusid oma pühapäevalõunatest. Kaante vahele jõudis ka kolm Elle Reederi komplekti: mihklipäeva lõuna, lihavõttepühade lõuna ning kalamehe pühapäev. Esimesest menüüst leiab kartulisupi vereklimpidega, mille retsept pärineb tema lapsepõlvekodust Pärnumaal.

Kui vaadata tagasi Elle Reederi retseptidele, siis need on praktilised, ütleks, et isegi kokkuhoidlikud, kuid ta jälgib, et neis oleks tagatud tervislikkus ja mitmekesisus. Mõõtühikute kohapealt ei kasuta ta sellist ebamäärast mõõtu nagu “klaas”, kõik on kas grammides või liitrites, väga harva kohtab “supilusikatäit”. Viimane muutub tihedamaks alles 1990-ndate teisel poolel. Isegi terapipra annab tihtipeale grammides, mitte ei loenda neid tükiviisi. See näitab, kui oluline oli tema jaoks täpsus. Ja muidugi puhtus. Ühes hilisemas soovituses ütles ta lausa, et “väga oluline on hoidistaja riietus. Pole mõeldav, et samade riietega, millega tulete väljast, võib-olla ka prügikasti juurest, hakkate köögis toimetama.” Kõige tähtsam on aga märkida, et tema retseptid ei ole kaotanud sugugi aktuaalsust. Ühes oma viimastest intervjuudest ütles vanaproua, et ta on kõik edasi andnud, mis tal oli ja rohkem pole enam midagi öelda. Ta andiski edasi toiduvalmistamise põhitõed, eriti mis puudutab konserveerimist. Las järgmistele põlvkondadele jääda uute maitsekombinatsioonide katsetamine, kuid teatud rusikareeglitest pole ikkagi pääsu.

Noppisin tema enda sõnadest kolm põhilist tarkusetera: toiduaineid ostan kohalikelt tootjatelt, lemmikroad on kõik kodumaistest toiduainetest valmistatud üle maitsestamata toidud ja põhitoiduaine maitse peab olema tuntav.

Elle Reederiga Eesti Vabariigist Eesti Vabariiki

Eesti Vabariigiga samal aastal sündinud naine kandis edasi neid väärtusi, mis ta oli saanud kaasa noorusest. Võib-olla ultimatiivsemas vormis, kui mõni teine, sest temalt oli neid mitu korda tahetud röövida. Ometi uskus ta kodukultuuri ja selle järjepidevuse vajadusse. Ta on ise naljatanud, et tal oli kaks elu. Pensionil olles võimaldas tekkinud vabadus kodukultuuri usku omal moel levitama hakata, õnneks muutusid ka ajad. Ja loomulikult oli ta oma aja kuulsaim hoidistaja ja tuntud telekokk. “Süüa armastan teha! Tutvuskond on sama meelt,” ütles ta ise (ERM KV 1212:102). Elle Reeder sündis Eesti Vabariigis ja lahkus meie hulgas pea sada aastat hiljem, 29. jaanuaril 2018, tema õnneks uuesti Eesti Vabariigis.
 


Retsept, mis võiks iseloomustada Elle Reederit

Mõtlesin valida ühe retsepti Elle Reederi retseptivaramust, mis võiks teda ja tema populaarsuse kõrgaega - 1980.-90. aastaid iseloomustada, aga see polnud kerge. Loogiline oleks olnud esitleda retsepti marineeritud köögiviljadest, mis on valitud nii, et kõik värvid oleks rõõmsalt nähtavalt või kasvõi mõnda köögivilja segasalatit. Siis meenusid aga kokteilsalatid ja salatiga täidetud köögiviljad. Lisaks on meil tänavu ju suurepärane seeneaasta.

Retsept pärineb raamatust “Köögiviljasalatid ja hoidised”.

Seenesalat

100 g soolatud seeni (sobivaimad on tugeva maitsega seened, nt riisikad)
pool sibulat +hakitud murulauku või rohelist sibulat
1 õun
3 keedetud muna
hapukoore-mädarõikakastet
vajadusel soola
hakitud peterselli
meelepärase suurusega tomateid

Haki mugulsibul hästi peeneks ja sega koos murulaugu või rohelise sibulaga kastmesse. Haki ka seened (vajadusel leota enne) hästi peeneks, riivi õun ja munad. Õuna asemel võid kasutada ka värsket kurki. Lõpuks maitsesta vajadusel soolaga. Lase veidi aega maitsestuda.

Võta sobiva suurusega võimalikult küpsed tomatid. Lõika ülaosa ära, uurista hoolikalt väikese lusikaga sisu välja (võid kasutada supisse või mõnda hoidisesse või niisama ära süüa). Täida tomatid salatiga ning puista üle hakitud peterselliga. Kui kasutada väikeseid tomateid, on need ampsud parajad suupistelauale.
 

____________________________________


ERA.495. Sõjavägede Staap, 1919-1940.

ERM KV 1212. Vastused küsimuslehele nr 232 Kodune toiduvalmistamine: Elle Reeder, 2012; Elle Reeder, 2013).

LVMA.358JO. ETKVL Põltsamaa Põllumajanduskombinaat, 1940-1993.

Mälestused 1999-2000 = Elle Reederi enda poolt 1999. aastal kirja pandud ja 2000. aastal tema jutust üles kirjutatud elulugu ning mälestused. Lehed pagineerimata. Põltsamaa Muuseumi kogu.

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder