Toit on (aja)lugu

  Üleeile hommikul oli murdepunkt - valge löpane kiht joonistas maha piiri sügise ja talve vahele. Seda isegi hoolimata sellest, et läheme talveajale alles mõne päeva pärast. Ja et see piir saabub alati mõnevõrra ootamatult, on ka kirjutamata reegel. Nii palju viisakaid ja reegleid austavaid autojuhte pole ammu korraga näinud, vähemalt mitte Tartus. Kui lubatud piirkiirusest ei uhata mitte kümme kilti üle, vaid see jääb pigem samavõrra alla, veenab ikka küll, et naljatada pole põhjust. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin hoopiski pihlakatest, mis linnatänavate ääres on veel punaseid kobaraid täis, maal aga ammuilma tühjaks nahistatud. Lindude poolt muidugi :). Ju nad saavad ikka aru, kust tasub süüa ja kust mitte. Muide, meie kanad sattusid suvel kogemata ühte eksperimenti. Nimelt külvas ema hernepeenardesse herneste vahele hoogsalt nisu, et äkki toimib viljakõrs nööri või toikana. No ei toiminud nii kitsal alal, mõlemad kultuurid läksid oma teed. Küll aga valmis pa...

Kirjutasin juba eelmisel aastal, et pikaajaline kaubanduslik vastlakuklite hullus on midagi hoomamatut. Jah, ma söön neid ühel päeval aastas ja see on taas täna, vastlapäeval. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mind lummas hoopiski see astelpajutäidis, mis käesoleva aasta vastlakuklites mängib otsustavat rolli. Kõigepealt tuleb alustada sellest, et astelpaju ei kuulu mu lemmikute hulka, õieti olin seda suisa vältinud. Peale minu on muide veel inimesi, kes seda marja ei armasta:).  Aga ära iial ütle iial, sest nüüd olen ostnud juba hea mitu karpi astelpajumarju järjest, kaks laari astelpajuvõiet on valmis keedetud ning uued mõtted seoses nende marjadega keerlevad peas. Lisaks traditsioonilisele sidrunivõidele olen kevadeti langenud rabarberi, möödunud suvel aga juba ka punaste sõstarde lõksu. Sestap oli tagantjärele vaadates loogiline asjade jätk jõuda astelpajuni, no mida sa ikka talvel muud võtad. Ilus, rõõmus ja päikeseliselt oranž pealekauba:). Astelpajuvõie ( sea ...

Huvitaval kombel olen varem vaadanud ebaküdooniatest mööda, kohe päris kaugelt. Kellegi teise vaimustus või tähelepanujuhtimine neile sügisestele kollasetele viljadele on pannud seni vaid õlgu kehitama ja viisakusest naeratama. Nii pole meil aias ka kunagi ühtegi ebaküdooniapõõsast kasvanud! Aga nüüd juba tahaks ja kindlasti on selline mõte tulnud tänu toidublogija maniakaalsele huvile toidu vastu:). Niisiis ebaküdoonia , mida oma hapuka maitse ja tervisele kasulike omaduste tõttu nimetatakse ka põhjamaa sidruniks. Muide, samal päeval, kui nakatatuna Koopatibi vaimustavast katsetusest ebaküdooniatega marssisin turule neid otsima, tõi mu armas onunaine Eda neid mulle terve suure kausitäie. Olles vaimu ette valmistanud suurteks katsumusteks, ei tundunud viljade puhastamine üldsegi nii ennastületava ettevõtmisena. Seda küll, et isepäiseid seemneid kippus igale poole lendama ja väheke tooremate isendite poolitamine nõudis sutsu tugevamat noatööd. Aga kõik see on teostatav:). Vili tul...

Just nii võiks iseloomustada magusatest ja mahlastest pirnidest valmistatud moose. Pirnid kuuluvad mu lemmikpuuviljade top 3 hulka, mis tähendab, et kui suvisel ajal õnnestub kellegi toreda inimese käest saada ämbritäis pirne, tunnen ennast justkui õnnesärgis sündinuna. Meie aias pirnipuid kahjuks pole, mõne aasta tagune üritus lõppede jänkude võiduga ja uut ei ole veel julenud välja valida. Aga kevadel tuleb see hetk kindla peale, ega siis nii lihtsalt saa neile puunärijatele ka alla anda. Esimese ämbritäie sain sel aastal täiesti kogemata, kui oli plaan onunaise Edaga nende poolt edasi pohlametsa siirduda. Plaani rikkus ära vihm, nii et mätta otsas küürutamise asemel suunas Eda mind sujuvalt oma pirnipuude alla. Oi milline rõõm! Kuna varased pirnid (nagu õunadki)on hästi õrnakesed ja kipuvad kiiresti riknema, säilitamiseks need ei sobi, siis läks suuremaks moosivaaritamiseks. Mmmm, kui mõnus:). Kui kaneeliga pirnimoos on selline talvine pai, kus kerid jalad teki sisse ja süda ihk...

DanSukkeri telk - Alari ja Leena Kes ei saa minna Augustiunetusele, läheb Antslasse Hauka laadale . Nii oligi. Asjaolude kokkusattumise tulemusena oli minu ülesanne seal toetada DanSukkeri telgis Alarit ja Leenat moosi- ning tarretisesuhkrust valmistatud mooside-koogiga, et inimesed näeksid, mida on võimalik nende suhkrutega valmistada ja kuidas need asjad välja näevad. Lühidalt kokku võttes, uskumatult lahe kogemus ja läheks veel teine kordki:). Kuna meie telk oli laadaala tagaotsas suurtest ostutänavatest veidi eemal, leidis meid üles küll vähem rahvast, kuid see-eest sai tulijatega põhjalikult rääkida, kuulsime nende käest nii laada- köögi- kui elutarkusi ja ehk suutsime ka meie neile uusi ideid pakkuda. Vähemasti üritasime:D. Laada pealava Toimus ka filmitegemine Kui rääkida mõne sõnaga ka laadast endast, siis minu jaoks oli see liiga kirju. Mitmel pool mujal on pakutavad asjad jagatud eri alade vahel, siin olid tulbisbulad, viinamarjad, kleidid ja sibulavanik...

Ütlen ausalt, punaste sõstarde peale ei ole ma kunagi tormi jooksnud. Pigem kirunud nende korjamist, kuna see on mari, mida ämbrisse noppides ei teki mingit kiusatust igast pihutäiest osa põske pista. Algul saab paar marja suhu pistetud ja sellest piisab. Võrreldes maasikate-vaarikate korjamisega märksa kasumlikum äri (nende puhul läheb liiga suur protsent kuludesse:) ). Punastest sõstardest saab mahla ja veelkord mahla. Aga nüüd või ja munadega punasesõstravõiet ka. Kui Marju ja Eva oma katsetega välja tulid, siis ei jätnud see mind mitte külmaks. Rabarberivõidega käe valgeks saanuna leidsin, et lemon curd `i tüüpi võide jaoks võib kasutada mistahes hapukamat mahla või marjapüreed, uued põnevad ja samas suussulavad maitsed on kindlustatud. Niisiis punasesõstravõie. Pean tunnistama, et kaunist roosast värvist on minu versioon kaugel, pigem on tegemist oranži, parimal juhul lõheroosa kraamiga. Üksainus kord, kui õrn roosa tundus nii ahvatleva värvina ja ei miskit. Põhjus on teada...

Sidrunivõie kuulub mu talviste lemmikute hulka, peletab külmetust (ma ise vähemasti usun nii:) ) ja maitseb jumalikult. Sestap ei saanud ma eelmisel kevadel proovimata jätta sama asja, kuid rabarberi ja veidikese piparmündiga. Maitses samuti oivaliselt nagu minu tollases ettekujutuses üks rabarberivõie maitsema pidigi. Samas jäi nagu midagi hingele kriipima. Kui Elis tegi sel talvel "loomkatseid" tsitruseliste ja nüüd hiljuti rabarberiga , tuli see kripeldus taas meelde. Koondasin vahepeal selginenud mõtted ja siin see tulemus ongi - õrn ja siidine. Üksnes rabarberimahla kasutamine garanteeribki just selle pehme ning sametise maitse. Meliss annab hapule rabarberile nõksu värskust juurde, jäädes siiski parajalt aimatavaks. 3 muna 2 dl suhkrut 2 - 2,5 dl rabarberimahla paar vart sidrunmelissi 75 g võid Munad mikserdada koos suhkuga tihedaks vahuks. Lisada toores rabarberimahl, melissivarred ja või ning kuumutada madalal kuumusel pidevalt segades umbes 10 minuti...

  Mida tähendab täiuslik? Eesti keele seletav sõnaraamat annab järgmised vasted: omadustelt ülim, parimas kooskõlas, nõudmistele kõigekülgselt vastav, veatu, ebakõlata. Täiusliku toidu juures on oluline maitse ja tema väljanägemise kooskõla ehk see ongi parim kooskõla. Head magustoitu või kooki ei pea olema suur taldrikutäis, vahel on väike amps märksa meeldejäävam. Vahel võib ka mõni nüanss silma järgi tundunud täiuse purustada. Ühel päeval Eduard Vilde lokaalis söödud õrna klaasja suhkrukaramellkihiga crème brûlée tundus nii hea ja täiuslikuna just täpselt selle momendini, kui olin suhu pannud lusikatäie kõrvale serveeritud vahukoort. No miks oli see küll vurtsuvahukoor või tugevdatud vahukreem! Ma olen enda tehtud toitude suhtes kaunis kriitiline. Kuigi sööjad on enamasti tulemusega rahul, olen ise tõeliselt rahul vaid osadega neist (enamasti on need sellised, mis on ka siia blogisse jõudnud positiivse alatooniga tekstiga:) ). Beseerull on mul tükk aega meeles mõlkunud, ...