Toidudetektiivina Kõnnu tüdrukute jälgedel ehk kuidas Riia on meie toidulauda mõjutanud
Tutvustades koostöökoja kahel üritusel Jõgevamaa toidupärandi ülevaadet, viskasin õhku soovi, et kui kellelgi on ennesõjaaegseid koduseid retseptivihikuid ja on nõus neid mulle kasutada andma, oleksin väga tänulik. Seda siis võrdluse ühe lülina trükitud kokaraamatute ja hiljem kogutud mälestuste vahel. Käsikirjalised retseptivihikud on ju justkui filtrid publitseeritud toidukirjanduse ning reaalse kokkamise vahel ehk antud juhul kokaraamatute ning arhiivi talletatud mälestuste vastuoksuste keskpaigas. Sealt võib leida indikatsioone, mis viitavad ajastu toidumoele, soovidele midagi uut proovida jne. Selge on see, et niisugused märkmed pärinevad kirjutaja olevikust ja on suunatud pigem tulevikule, reeglina mitte kunagi minevikule. Ainsaks tingimuseks oli, et need inimesed oleksid meie piirkonnast. Peagi jõudis minuni üks teade ning natuke hiljem ka teine. Kuidas ma täiesti sõltumatult sain mõneks ajaks enda käsutusse kahe lelletütre käsikirjalised vihikud, kes on mulle takkapihta ots