Toit on (aja)lugu

Ilus õiteaeg läheb nii kiiresti, et ei jõua isegi kirjutada sellest. Hea, et vähemalt natuke klõpsida märkasin:). Muidu ei mäletakski sügisel, milliseid tulbisibulaid juurde hankida või kuhu istutada. Lisaks on plaan otsida juurde iiriseid, enelaid, ka üks ebajasmiin on veel puudu. Oeh, tahtmine on taevariik ... Siin aga sellekevadised uued tulbid, millest tahaks tõsta esile roosat kreemitorti "Christo Elite". Väga lahe nägi välja, pealegi, kuna ta oli hilisem sort, siis ta oligi  viimane, mina oodata.       Väga salapärasena mõjus must tulp. Kahjuks kadus ära mu varasem lemmikmust roosaka äärega, kuid asendus oli kohe olemas, aitäh Ilonale. Hoolimata uute sortide virr-varrist on mu kõige-kõige lemmik hoopis üks vana täidisõieline tumepunane sort, mis lahtilöönuna meenutab roosi. Kui uutel tulpidel enamasti lõhn puudub, siis pistes nina selle õiesse ja pigistades silmad kinni, võib ennast vabalt pilvedele mõelda. Kuni järgmise kevadeni:).

Ja ongi algamas kauaoodatud lilleline kevad. Esmaspäeva hommikul võis botaanikaaias ninaga tunda, et läbimurre on saavutatud. Lillepeenrad olid juba teist nägu ja metamorfoosid aiaga toimusid mitte enam päevade, vaid tundidega, äkki isegi minutitega. Sestap nägi teisipäevane aed välja nagu juba südamest tahaks - mulla seest tärkamas hunnikute kaupa esimesi kevadekuulutajaid, lumikellukesi ja krookuseid. Mõned neist ka siin. Kuldõieline krookus Dalmaatsia krookuse roosa teisend Alatau krookus Abanti krookus

Õhtu on praegu see aeg, kui saab juba hingata. Ninna ei tungi ainult värskem ja jahedam õhk, vaid ka meeliülendavad lõhnad - ühelt poolt koriandriõite vürtsikas aroom, teiselt liiliate tugev lõhn, ritsikate kõrvulukustav sirin ja väikeste sitikate sumin majoraaniõites kõike seda saatmas. Puude kohalt kerkivast kollasest kuust ei räägi ma üldse. Liiliatest aga küll. Minu liiliad pole sellised nagu pakendil pilt lubas. On see põhjustatud kuivast suvest või millestki muust (näiteks hollandlaste hajameelsusest:) ), pole õrna aimugi. Igatahes pakub iga puhkev õis parajalt põnevust. Vaid "Landini" püsib mustjaspunasena, nagu ta olema peab. Tegelikult olen liiliakasvataja alles teist aastat. Nakatusin sellesse vaimustusse meie lõunanaabrite maal Ungurmuiža mõisa s, kui sattusime mõni aasta tagasi sinna samuti juuli lõpus just liiliate ajal. Restaureeritud barokse puidust peahoone otsas oli värviline liiliapeenar väga erinevate liiliate ja päevaliiliatega ning sealtsamast lõigatud...

Tulpidega kaotad pea, vähemasti minuga on sellised lood. Igal aastal saab juurde hangitud uusi sibulaid, ikka neid, mis pildi pealt  või kataloogi järgi tunduvad põnevad olevat, küll triumf-, papagoi-, rohe-, pojeng-, narmastulpe. Paraku kipuvad sildid kaduma, nii et aias valitseb väike segadus. Aga see polegi oluline. Väike valik neist.

Botaanikaaias on püvilillede paraad. Piltidel on Radde, buhhaara ja kirju püvilill.                                                              

Hommikul läbi botaanikaaia tööle minnes ei saanud kuidagi kiikamata jätta, kui palju on  krookused ja liilialised ennast päikese poole upitanud ja kas on uusi õitsejaid ilmunud. Needsamad kaks pildikangelast on tegelikult juba mitu päeva silma rõõmustanud, kuid hommikupäikeses on nad eriti säravad. Kaunis tulp "Violacea black base" ja kirgassilla