Liiliate metamorfoosid

Õhtu on praegu see aeg, kui saab juba hingata. Ninna ei tungi ainult värskem ja jahedam õhk, vaid ka meeliülendavad lõhnad - ühelt poolt koriandriõite vürtsikas aroom, teiselt liiliate tugev lõhn, ritsikate kõrvulukustav sirin ja väikeste sitikate sumin majoraaniõites kõike seda saatmas. Puude kohalt kerkivast kollasest kuust ei räägi ma üldse.
Liiliatest aga küll. Minu liiliad pole sellised nagu pakendil pilt lubas. On see põhjustatud kuivast suvest või millestki muust (näiteks hollandlaste hajameelsusest:) ), pole õrna aimugi. Igatahes pakub iga puhkev õis parajalt põnevust. Vaid "Landini" püsib mustjaspunasena, nagu ta olema peab.

Tegelikult olen liiliakasvataja alles teist aastat. Nakatusin sellesse vaimustusse meie lõunanaabrite maal Ungurmuiža mõisas, kui sattusime mõni aasta tagasi sinna samuti juuli lõpus just liiliate ajal. Restaureeritud barokse puidust peahoone otsas oli värviline liiliapeenar väga erinevate liiliate ja päevaliiliatega ning sealtsamast lõigatud lilled olid asetatud peahoone tubadesse kõrgetesse vaasidesse, levitades nii oma uimastavat lõhna üle terve maja.
See oli nii imeline jalutada tühjas majas (külastajatelt eeldatatakse, et nad jätavad piletiraha ise vastavasse karpi:) ) vaid kahekesi, nautides hoonet, lilli ja iseendid. Seni olin suhtunud liiliatesse kaunis keskpäraselt, kuid sealne elamus muutis meie arvamist täiesti. Liiliad on tõesti kuninglikud lilled!
Nii hankisin eelmisel aastal katseks kaks esimest sorti, mustjas "Landini" puhkes rõõmsalt ka õitsele. Kuna mõlemad elasid karmi talve kenasti üle, julgesin sel aastal lisada uusi sorte - vapiloom "Fata Morgana" sealhulgas.

Nüüd aga toimusid metamorfoosid. Näiteks kollane "Fata Morgana" ei avanenud mitte täidisõielisena, vaid ühekordsena, tumedama põhja ja täppidega. Eelmise aasta valge "Pink Perfectioni" triibud polnud mitte õrnlillad, vaid kollakad. Ei, ma ei kaeba, eks järgmisel aastal ole näha, mis siis saab, kuid kõik see tundus kui üks suur miraaž ...