Toit on (aja)lugu

Astelpajulumi Emakeelepäeval, e-etteütlust kirjutades, mõtlesin sellele, kuidas meie keel on aegade jooksul sõnu juurde kasvatanud ning muutnud. Köögi- ja toiduterminoloogia omakeelsed vasted saime 1781. aastal esimese eesti keelde tõlgitud kokaraamatu kaudu, praeguseks ajaks on paljud terminid ja toitude nimetused, mis erineval ajal välja mõeldud või kohaldatud, kadunud või tundmatuseni lihtsustunud. Kui ma 7 aastat tagasi kirjutasin siinsamas blogis postituse Ameerika lumest , ei teadnud ma veel kõike. Pean silmas selle toidu ajatelge. Täna ei pruugi ma samuti kõike teada, kuid olen seda ajatelge Jaan Koorist päris tublisti edasi pikendanud. Tookordses postituses ma ei maininud, et sel hetkel vaadeldud perioodi kokaraamatutes kohtab rohkesti õunalume retsepte, mille valmistamise põhimõte on väga lihtne: õunad tuleb keeta või küpsetada, püreerida ja segada vahustatud munavalgete või vahustatud munavalgete ning koore seguga. Osad retseptid näevad ette ka kreemi tugevdamist ž...

Aja jooksul on õnnestunud maailma päris huvitavate nurkade alt näha, kuid Norra oli minu jaoks seni ootamatult valge laik. Liivimaa Toidutee projekti õppereis aitas seda tühimikku aga päris ilusate värvidega täita. Sihiks siis Bergen ja sealne toidufestival. Lisaks külastasime mitmeid toidutootjaid ning püüdsime piiluda sealsesse toidukultuuri. Bergenis ei saa käia ilma Edvard Kriegi majamuuseumit külastamata Elumajas hakkavad silma lihtsad puitseinad, mis on säilitatud nii, nagu helilooja eluajal Kõigepeal pean ära ütlema, et Bergen on imearmsa vanalinnaga linn, asub seitsme mäe vahel ning linnaplaan näeb välja hoomamatult sopiline. Asub ta ju Norra läänepoolsemas servas ning ookean pole kaugel. 1070. aastal asutatud linn oli põhjapoolseim hansalinn, mis tingib tema üsna tüüpilise hansalinna ajaloo oma tõusude ja püstloodis langusega. Muide, siin asus üks neljast Hansa Liidu välismaisest kaubakontorist, mis näitab koha tähtsust tollases mänguliigas. Paraku saab k...

Veetsin möödunud nädala piltlikult öeldes raamatukuhjade vahel, võrreldes 18. ja 19. sajandi Eesti ja Läti kokaraamatuid. Põhjuseks tööst (osaleme Est-Lati projektis "Livimaa Toidutee") tulenev vajadus toimetada Läti esimesest kokaraamatust eesti keelde pandud väikest retseptide valikut. Teadupärast on tolleaegsete tekstide tänapäevasesse keelde ümberpanek üsna keeruline ja kui see tõlgitakse veel võõrkeelde, siis seda enam. Seda kõike juhul, kui soovitakse säilitada autori stiil ning ajastule iseloomulik väljendusviis. Kokaraamatud on osa meie kultuuriloost ja väärivad tähelepanu nii toidukultuuri, keele arengu kui kultuuridevahelise silla vaatepunktist. (1) Lisaks on esimestes omakeelsetes kokaraamatutes toodud vähemlevinud toiduained muutunud kohaliku kirjanduse ja kultuuri osadeks. (2) Talurahvale mõeldud retseptiraamatud hakkasid ju ilmuma alles 19. sajandi viimasel veerandil. 18. sajandi lõpuks oli jõutud huvitavasse situatsiooni: mõisate kokki, kes olid kohalik...

Mulle meeldib pehmem sõir. Aeg-ajalt tuntakse muret, et kas meie sõirategu mitte unustusse ei vaju. Minu meelest küll mitte. Seda tehakse kodudes, aeg-ajalt vilksab mõne ajakirja või ajalehe köögilehekülgedel, blogides, kalendrites jne. Nii et kes tahab esimest korda juustumeistriks hakata, leiab retsepti üpris lihtsa vaevaga. Peenhäälestusena võib juba laskuda kitsama piiritluse juurde, et kas määritav või lõigatav juust, kas lisanditega või ilma. Ütlen kohe ära, et minu enda lemmik on jätkuvalt pehmemat sorti klassikaline, ainult köömnetega juust. Olen sõira teinud aastaid, katsetanud erinevaid maitsekooslusi ja jõudnud tänaseks tagasi alguse juures. Kuradi targad need meie esivanemad ikka! Eesti keeles on juust (aga ka ajalooallikates saksakeelne Käse ) üpris universaalne sõna, tähendades üldterminina nii seda kohupiimajuustu kui juuretise abil tehtud laabijuustu, aga ka moodsamaid hallitusjuuste ning takkapihta toorjuustu. Konteksti saab paika siis, kui lisada täiendsõna. Si...