Toit on (aja)lugu

2010. aastal ilmus Narva Muuseumi teaduri Marina Kuvaitseva sulest vanausuliste toidukultuuri tutvustav raamat "Застолица. Кухня староверов Эстонии" . Esimest korda on rohkem kui 300 leheküljele kogutud Peipsiäärsete inimeste meenutused ja jutud kohalikust toidust ning toidukultuurist. Kui seni oli Aliise Moora monograafia "Eesti talurahva vanem toit" ainus üldine trükisõna meie vanemast toidutraditsioonist, siis Kuvaitseva 1999.-2008. aasta välitööde kokkuvõte on ühe piirkonna toidupeegel. Lisaks sellele, et Kuvaitseva raamat on mul töö tõttu pidevalt laual, kollaseid kleepse täis, on tal ka teine tähendus. Raamatust läbi käivatest inimestest osa on vähemalt nime poolest, kui mitte enam, tuttavad. Näiteks Zoja retsepti järgi keedan suhkrut senimaani. Seal on kohad, mis on mulle lapsest saati teada, see on see Peipsiveer, kuhu mind rohkem kui 20 aastat tagasi üle ukseläve lasti. Seni olin olnud külaline, huviline, turist. Järsku sattusin töö tõttu sealsete ini...

Foto: MTÜ Peipsima Turism Võiks öelda, et me tegime seda jälle :). MTÜ Peipsimaa Turism andis ka 2018. aastaks välja seinakalendri ja seekord on see kalatoitudest. Kui eelmisel aastal tegime valiku traditsioonilistest roogadest,  mis kuuluvad Peipsimaa nö tunnustoitude sekka ja koostasin neile retseptid, siis sel aastal oli aluseks peipsimaalaste enda kirjapandu. Ehk siis Kadi saatis Peipsimaa toidulisti üleskutse jagada toredate kalatoitude retsepte ning vastukaja tuli nii palju, et oli, mille seast valida. Mitte et väljajäänud retseptid oleks kehvemad olnud, kaugel sellest, aga langetasime valiku lähtudes asjaoludest, et oleks esindatud erinevat tüüpi road, erinevad kalaliigid ja oh üllatust - oleks endal ka huvitav :). Kahju, et meil on vaid 12 kuud, aga mis teha. Seega suur-suur tänu kõikidele kaasalööjatele! Enesele ootamatult osutus kõige populaarsemaks kalaks, millest retsepte pakuti, latikas. Samas poleks palju puudunud, kui sudaka kohta tulnuks esitada personaalne t...

Erika Aasa kujundatud Peipsimaa maitsete aasta avamispeo vaagen Voltisin homseks pakki Sibulatee puhvetite päeva flaiereid, juhuks, kui mõni soovib Paunvere laadalt sinnakanti edasi sõita, kui äkki meenus, et olen väga erinevates kohtades kirjutanud-rääkinud Peipsimaa maitsete aastast, pildistanud suurt hulka sündmusi, aga oma blogi päris ära unustanud. See, et Peipsimaa toit on tänavu kõigi juttude keskmes , on ju tegelikult nüüd juba aastatepikkuse toimetamise tulemus. Eelmisel sügisel, kui Peipsimaa kogukonnaköök kirjutas Maaeluministeeriumi 2017. aasta toidupiirkonna valimise konkursile oma avalduse, olin esiti skeptiline. Kas Peipsimaa ikka veab välja? Hiiumaa latt oli minu jaoks piisavalt kõrgel, et selle alt niisama läbi joosta. Täna, kui peaaegu pool aastat on seljataga, võin öelda, et see oli ainuõige samm. Tiitel on teinud peipsimaalased uhkeks. Uhkeks selle üle, mida nad ise teevad, teised teevad ja mida neist räägitakse. No nüüd ütleb mõni selle peale et kiida lol...

See oli viis aastat tagasi, kui peipsimaalased käisid suurema pundiga Hiiumaal . Tookord panime Kärdla veeres kohviku püsti ja tegime hiidlastele süüa, nüüd käisime vaatamas, kuidas hiidlased meile. Kui Eestis on teine koht, mis mulle lisaks Peipsimaale veel peaaegu et sama armas, siis ongi see Hiiumaa. Eeskätt Heli, Ly, Reeda ja teiste hullude pärast, kes sellel saarel teevad niisuguseid asju, mida mandril ei söandataks isegi unenägudes ette võtta. Viimasel hommikul mind sadamasse viinud taksojuht lootis, et kui nüüd lisaks Leigrile ka Tiiu liinile tuleb, äkki polegi enam millegi üle viriseda. Lühidalt kokku võttes veetsime saarel kolm väga töist päeva. Et Peipsimaa hõlmab tervet järvekallast Vasknarvast kuni Saatseni, oli ka osalejaid just nii kirju seltskond. Ikka selleks, et valmistuda 1. mail algavaks Peipsi toidu aastaks, mil Peipsimaa võtab rändkahvli Hiiumaalt üle. Inspiratsiooni võib saada kõige väiksematestki asjadest, on see imelise kuivatatud nõmm-liivateega p...