Mõned killud Iisaku kihelkonna toidupärandist

Rannapungerja kurvis asuva Pärnaõue talu perenaist Pille Põldu teatakse kui Proua Rääbist. Kohalikku rääbisesöömist uurinud Pille huvi selle Peipsi kullaks kutsutava kala vastu viis teda teemaga süvitsi, nii et sündis vaimse kultuuripärandi nimistu sissekanne rääbise soolamisest Rannapungerja külas. Takkapihta korraldas ta juba neljandat korda oma talus pärandipäeva. Rääbisest, kalandusest, tuletornidest ja piirkonna arheoloogiast oli juba räägitud ning nüüd, IV pärandipäeval, võeti ette Peipsi põhjaranniku pärand ja selle kogumine. Lisaks avati välinäitus „Peipsi põhjaranniku külaelu 20. sajandi alguses Ferdinand Linnuse ja teiste ERMi etnoloogide valitööde materjalide põhjal”.

Kuna küla ei saa elada ilma toiduta, andsin oma panuse piirkonna toidupärandist rääkimisega.* Olin mõni aeg tagasi Iisaku kihelkonna materjale vaadanud, nii et noppisin sealt mõned killud ka teistele kuulamiseks välja. Loomulikult ei kajasta need kogu kihelkonna toiduskeenet, vaid on valitud pigem Peipsipoolsest osast.

Iisaku piirkonnast üldiselt

Rääkides mistahes pärandist, ei saa üle ega ümber kihelkondlikust kuuluvusest. Nii ka Iisaku puhul. Peipsi järve põhjarannikul laiunud keskmisest suurem Iisaku kihelkond oli üpris hõreda, kuid naabritest eristuva asustusega, mis tingis võimaluse erinevate kultuuride pärandi koosmõjuks. Ühise jälje on jätnud siia eestlased, venelased, vadjalased, isurid, ingerlased ja kes veel. 17.-18. sajandi paiku kujunes Alutaguse lõunaosas välja vene-eesti segakeelne rahvastik - poluvernikud (nimetati ka poluvertsikud), kes järk-järgult küll eestistusid. Lisaks on piirkond oluline kaubanduse vaatepunktist, kuna siit läksid läbi olulised kauba- ja sõiduteed. Toreda artikli Iisaku kihelkonnast on kirjutanud Mait Sepp ja Taavi Pae eelmisel aastal ajakirjas Eesti Loodus. 

Iisaku kandi toidu kohta on kogutud ja mäluasutustes säilitatud mälestusi alates 1930. aastatest. Peamiselt leiab neid Eesti Rahva Muuseumist, Eesti Kirjandusmuuseumist ja Iisaku muuseumist. Kuna enamasti kogutakse suulist traditsiooni eakamatelt inimestelt, võivad need jutustatud mälupildid ulatuda kuni 19. sajandi keskpaigani. Siiski tuleb möönda, et nende materjalide põhjal ei pruugi teha järeldusi toidu erisuste kohta rahvuslikul tasandil. Pigem on need mälestuskillud kirjeldamaks vastajate isiklikke söömisharjumusi ning toiduvalmistamisvõimalusi. Kui aga sarnaseid mälupilte koguneb rohkem, võib juba üldistusi tegema hakata. Järgnevalt toon mõned väljavõtted kogutud materjalidest, mis illustreerivad üldisi suundumusi.

    1940. aasta „riigipööre“ maaelanike hulgas mingeid muutusi esile ei kutsunud. Nii nagu maainimene enne oli söönud, nii jätkus see ka peale seda. 

    Suvel oli hommikusöögiks tavaliselt võileib praetud sealihakillukestega või eelmise päeva õhtusöögiks valmistatud supp või puder ülessoojendatult. Argipäeval joogiks rõõsk- või hapupiim. Kui aega rohkem oli, keetis ema kartuleid, valmistas sousti kõrvale, samuti suppe ja putrusid.
    Meie peres tarvitati kõige enam kartulit igapäevatoiduks: olid pannil searasvas praetud pilgud, oli kartulipuder, ahjukartulid suurel pannil, peal vesi ja pekiviilud; keedetud kartulid (kooritud või koorimata), juurde munasoust või lihtne piimast, jahust, rasvast kaste, leivaahjus küpsetatud koorega kartulid. Tangainetest odratangud või -kruubid supina või pudruna, samuti nisutang. Rukkijahust hapendatud leib, nisujahust sai ja pannkoogid, odrajahust karask. Kaerajahust kiisel. Köögiviljadest porgand, punapeet ja kaalikad, kapsas. Seller, petersell oli supilisandiks. 

        /Üleskirjutaja Heinrich Kruup (1927-2011), kogutud 2003. ERM KV 1030:266-268/

 

Põllumajandus

Kõige põhjalikuma ülevaate selle piirkonna põllumajandusest ja kalandusest annab Allise Moora oma uurimuses “Peipsimaa etnilisest ajaloost”, ilmunud 1964.

Iisaku-Illuka vallseljandiku külades, kus olid kõrgemad ja paremad maad, kasvatati varemalt rohkelt rukist. Peipsiäärsetes külades (Kauksi, Kuru, Kataste, Remniku jne) kasvatati pigem suvirukist, kuna kevadine kõrge veeseis võttis talirukki orase ära. Vanimaks leivaviljaks oli oder. Kaera kasvatati vähe, 19. saj lõpupoolel peamiselt segaviljana. Samas lina kasvatati Iisaku seljandiku külades lina müügiks, kuna seal oli paremat maad. Kartul sai algul Jõhvi pool, seejärel mujal Iisaku kandis oluliseks rahakaubaks. Kuni kõikides mõisates polnud viinavabrikuid, läks Kirde-Eesti müügikartul Peterburi turule. Mõisale tasuti renti nt kartulitega.

Peipsi lääneranniku külades kasvatati rohkelt aedvilja, selle kombe tõid siia venelased. Ka eesti linnades olid aedviljakasvatajateks peamiselt vene aednikud (nimetati ogorodnikud). Eesti talupoja aias leidus 19. sajandil peamiselt kapsast ja kaalikat. Kartul oli naeri juba välja tõrjunud. Nüüd tulid juurde porgand, sibul, sigur ning kurk.

Eesti külades kasvatati kaalika- ja kapsataimi ette taimeaias. Iisaku kandist on teada erilised kaevurakke kõrgused ja laiused taimelavad (nimetati taimelabasteks), millel pandi põhja hobusesõnnik, siis muld. Igal kevadel põletati peal oksi ja tuhk oli rammuks. Pärast taimede äravõtmist kasvatati seal mõnel pool ka tubakat ning uuemal ajal tomateid.

Kalastus

Töönduslike kalurite hulk kasvas eriti 18. sajandil seoses suure hulga vene kalurite juurdetulekuga. 19. sajandi keskel hakkasid tekkima ettevõtjad, kes palkasid püüdjateks vaesemaid rannatalupoegi. Eesti talupojad säilitasid kalapüügi ja maaviljeluse ühenduse. Eestlastest töönduslikud kalurid tekkisid alles 19. sajandi lõpus, vähemalt Lohusuu kandis, kus põllumaad vähe.

1830. aastatel hakkasid Peipsi kalavarud vähenema, püügiõigust hakati rentima Eesti-, Liivimaa ja Peterburi kubermangude siseveekogudel kuni Laadogani välja.

Suurem kala läks linnaturgudele (Tallinn, Riia, Pihkva, Tartu, Peterburi), pisikala jäi kohapeale. See, mis eesti talupojale oli mererannast toodud silk (= soolatud räim), oli venelastele tint. Tindipüük oli kõige ulatuslikum 19. sajandil. Tindikuivatusahje näeb siiski rohkem lõuna pool.

    Jõuga järvede kalad olid ahven, särg, haug, väikekaladest viidikad, kiisad. Värske kala ja uhhaa oli kartuliga tühjale kõhule ülimaitsev. Ahjus tuhas küpsetatud kartuli kõrvale oli enamasti soolaga hapupiim, vahest ka odrajahu soust rasva või lihaga. Seega oli värske kala päris maiusroog. Tuhas küpsetatud kartul puhuti suureks tuhast puhtaks, veeretati kahe peo vahel muredaks ja pisteti koos koorega suhu. Lusikaga võeti vedelat peale. Leiba hoiti siis kokku.

    Müügile tõid Peipsi venelased kiisku, ahvenaid, tinti, norsi. Suured ja kallimad kalad läksid linna ja sakste lauale. Talumees ei jaksanud neid osta. Enamasti vahetasid Peipsi mehed neid vilja vastu. See olukord oli enne esimest maailmasõda.

        /Üleskirjutaja Oskar Surva (1902-1990), kogutud 1979. ERM KV 316:113/

    Rääbis on muutunud hästi nõutud kalaks ja käiakse Peipsi äärest hankimas ka kaugemalt. Soolamisega ei olda iga pool hästi kursis ja võib minna riknema.

    Oluline on kalade uhtmine kaevukülmas vees, et kala kangestuks, siis säilib kauem ja on parem puhastada. Kalad puhastatakse ja soolatakse saamise päeval, kui hommikul järvest toodud. Vannis 1 uhutakse kalu umbes 10 minutit. Puhastaja 1 lõikab kaladel kääridega pead ning loobib kalad lauale. Puhastajad 2-5 roogivad nugadega kalad soomustest ja avavad sisikonnad. Veresoon vaja kindlasti kätte saada. Kalad loobitakse vanni 2. Seal toimub põhjalik pesemine, näpuga puhastatakse kala kõhuõõs verest (veri rikub soolvett). Kalade esimene pesu toimub läbi kahe-kolme vee. 2. vannis toimub viimane pesu.

    Kalad pannakse nõrguma aidas vitstest sõeltele, kaetakse pealt riidega, et porikärbeste eest kaitsta. Paremaks puhastamisajaks on hilisõhtu, kui kärbseid vähem. Kalad nõrguvad veest terve öö. Hommikul soolatakse emailämbrisse ja klaaspurkidesse. Kalad laotakse kõhud ülespoole üksteise kõrvale. Igale kalareale riputatakse soola. Anumale pannakse peale lepapuust lauakesed, neile puhas raudkivi. Vajutus tagab, et soolvesi on kaladest üle. Selliselt jäetakse kalad talveks seisma. Siiski, soolaga liialdades muutuvad kalad tuimaks. Mustvee kandis soolatavat isegi nii, et sool ei jõua üles sulada. Nõu kaetakse pealt paksu soolakorraga.

    Paar päeva soolas olnud kalu võeti ka anumast välja ja kuivatati. Selleks laoti kalad ühe tolli paksusele lauale ritta väikeste vahedega. Lauaotstele ja keskele pandi puuklotsid, marli tõmmati peale. Nõeltega kinnitati marli lauaotste ja klotside külge. Kuivatuslaud pandi välja aida ette (nööridega tõmmati lahtise aidaesise lae alla), arvestades, et kuivaks õhu, mitte päikese käes, kaste ei langeks öösel lauale ega kassid kallale. Kalad kuivasid keskmiselt neli päeva. Kuivatatud rääbis oli soolarääbise kõrval meelispalaks.

        /Üleskirjutaja Arvi Lauringson (1935-1997), kogutud 1981. ERM KV 376:127-133/

 

Heinalise eine Pärnaõue pererestos

Metsaannid

Rannakülades käidi rohkem seenel ja marjul kui sisemaal. Enamasti viidi saak linna turule. Jõhvikate, mustikate ja pohlade korjamine muutus ulatuslikumaks 19.-20. sajandi vahetusel, mil ülesostjad hakkasid neid ka Peterburi viima. Eesti talurahvas seeni ei kasutanud toiduvalmistamiseks, küll aga venelased. Aliise Moora arvab, et eestlaste seas levis seente tarvitamine toiduks venelaste kaudu linnadest, et kõigepealt sai maigu suhu linnarahvas ning seejärel maarahvas. Ta arvab ka, et Iisaku pool söödi seeni rohkem kui mujal Eestis, ka keeles kujunesid omad mugandused.

    Metsas leidus pohli, mustikaid, jõhvikaid, maasikaid, vaarikaid, murakaid, sinikaid, lillakaid, pihlakaid, lapsed sõid ka toomingamarju. Alates vanaisa ajast, 1852, on mets olnud haruldaselt marjarikas. Mustikaid ja pohli on karud rüüstanud.

    Seened olid kruustid (= võiseened), haava-, männi-, kukeseened, kaseseened, pruunid kase-karvalaugud, kase- ja kuuseriisikad, pilvikud, puravikud, pruunid lepaseened. Opakaid, kännuseeni ja tatikaid sõid lehmad ja lambad. Kärbseseeni kasutati kärbeste hävitamiseks toast. Soolaseeni söödi kartuliga, enamasti ilma praadimata. Toodi tünnist ja kruustid ning haavaseened olid kui pekitükid. Teised seened olid pehmed. Eriline maius olid lepaseened. Seeni kuivatas ainult Peipsi äärsete külade rahvas, soolata oli ju palju lihtsam.

    Rasketel aegadel olid marjad ja seened olid suures peres tähtsad toidulisandid, eriti just 1918, kui kõik oli range tšeki all. 1917 ja 1918 olid väga rikkad marja- ja seenesügised. Suhkruta pohla- ja mustikamoosi said kõik väiksemad pütid täis keedetud. Suhkrut polnud. Soola oli ja see sai seentele hoitud. Jõhvikad korjati suurde saarepuust tünni, allikavesi peale. Igal aastal jõhvikaid polnud. Tehti kisselli või söödi niisama hapult. Pohla- ja mustikamoos oli väga hea sooja odrajahu karaskiga.

  Suhkur oli enne 1916. aastat kallis. Magusaid moose ei keedetud. Suhkruta moos pandi püttidesse liikide kaupa ja küll oli hea talvel karaskiga süüa ja mündi- või köömneteed peale rüübata. Eesti Vabariigi ajal sai juba maasika-, vaarika- ja murakamoosi keeta.

    Lastena kogusime talveks pähkleid.

 Ravimtaimed: kuivatatud toomingamarjad, mustikad, tammekoor, kummel, maasika- ja pohlaõied ja noored marjad koos, koirohi, raudrohi, leesikad, põdrasammal, viinalilled jne, mida ema tundis. Laste ülesanne oli köömneid korjata, neid kulus palju: hapukapsale ja -kurkidele, magushapu pühadeleivasse, pühade viinasse, köömneteeks. Igal lapsel oli oma köömnevihk lakas penni küljes. Tee jaoks korjati vaarikavarred koos õite ja noorte marjadega. Vorstirohtu pandi verivorsti pudrusse. Seda ei teata enam kasutada ja on suur kaotus verivorsti tegijatele.

Söödavad taimed: jänesekapsas, hapuoblikas, piimnõges. Viimastest tehti suppi. Kevadel olid ju naerid, porgandid ja kaalikad ammu otsas. Neid oli vähe, samuti läätse, hernest ja uba. Vanaema kasvatas isegi kapsast vähe. Hapukapsast hoiti veel jõulu- ja vana-aasta õhtuks. Mädarõikajuurt kasutas ema rasvaste toitude juurde. Lambapea, -jalgade ja -rupskite, süldi juurde oli see ülihea.Sügisel toodi metsast seakapsast, võhka, võililli juurtega. Raiuti segi ja pandi tünni hapnema. Koos jahuga anti suvel noorte sigade toiduks.

   Piibumehed korjasid angervaksa piiburohuks lisaks pinutagusele tubakale.

 Talus olid peamisteks korjajateks suuremad lapsed ema juhendamisel. Korjekohti otsis karjapoiss. Väiksemad lapsed oli kaasas, et õppida, mida korjata. Pühapäeval oli metsas koos isaga terve pere. Toidulisa muretsemine oli ülitähtis töö. Turg oli kaugel ja seeni-marju sinna viia raske, kuid mõned vaesed pered viisid seeni talvel ja marju sügisel oma hobusega turgu – alevisse. Sinna oli 25-30 versta. Maasikaid, vaarikaid, murakaid sai müüa kohalikele antvärkidele, mõisa sakstele. Abivahendeid marjade ja pähklite korjamiseks metsavalitsus ei lubanud. Kui kelleltki leiti, aeti metsast minema ja võeti ära. Korjamisel olid ranged nõuded, pidi rindena minema, lastel ei lubatud korjekohtadel joosta ega tallata. Leiukoht tuli korralikult puhtaks noppida. Marju ei tohtinud vartega korjata.

    Siinsed väljad tahtsid rammu, aga sõnnikut oli vähe. Kui rukis ikaldus, siis lisati leivajahule käsikivil jahvatatud männikoort, sarja alt kõrnad, kuivatatud põdrasammalt. Minu mälestuste ajal oli selleks kartulipuder.

        /Üleskirjutaja Oskar Surva (1902-1990), kogutud 1983. ERM KV 583:213-220/

Kaubandus

19. sajandil saavutas kalakaubandus määrava rolli. Kala vahetati ka vanal viisil püügilt saabudes vilja, jahu ja kartulite vastu. Randlased käisid ka kalakoormatega külast külla. Hiljem hakati lisaks kalale sisemaale kaasa võtma ka sibulat, sigureid, porgandeid ja marju. Hiljem hakkasid ka eestlastest randlased kaubitsema, kogudes köögivilja, kala, puunõud ja majapidamises vajaliku ning läksid sisemaale. Leib saadi omast käest, kuid raha tuli väljast muretseda. Ülejõe-Lohusuus oli üks naine öelnud, et „Tudulinnas oli rikas rahvas – tegid kõik ise kodus. Meie elasime rohkem poe peal.“ Kui kalaga kannatas minna kuni 40 km, siis puunõude, sigurite ja sibulatega oldi mitu nädalat kaubaretkel. Populaarsust kogusid laadad. Liivimaal kujunes suurimaks laadaks novembris Mustvee laat.

    Rannapungerja jõe äärest käis vankritee. Teed kasutati talvel, aga ka suvel. Tudulinnast ja Oonurmest sai sealkaudu Kohtla-Järvele ja Jõhvi. 1930. aastatel käis sealt talviti kõige enam Lohusuu pilpa- ja Mustvee kalakaupmehi. Pilpakaupmeestel [katusepilpad ehk laastud] olid oma kunded Kiviõli, Kohtla-Järvel ja Jõhvis. Öömaja eest tõid nad vahel Peipsi kala – latikat, haugi, sudakat. Kui pilpakaupmehed käisid kahe-kolmekesi koos, siis kalakaupmehed üksi. Nad pakkusid oma kalu tagasi tulles, mida polnud maha müüdud. Kalad olid külmutatud (lasti lumel üksikult ära külmud). Mõnikord tõid mere poolt ülesostetud riivsoola pandud tünni räimi. Kalade kaalumine käis naela margapuuga. Öömaja eest tasuti kaladega.

    Müüdi peamiselt Peipsi ahvenat, mis oli sorteeritud: suuremad ja väiksemad (pannikalad). Harva müüdi latikat ja haugi. Sudakat väga harva, sest selle kala püük oli sel ajal piiratud ja läks linnadesse müügiks. Vanasti olla ka kiisku müüdud, kuid 30. aastatel olid seda kala vaid üksikud ahvenate hulgas. Suvel kalakaupmehi ei käinud. Siis käisid harva jalgrattaga suitsusilgu müüjad, peergudest silgukorvid jalgrattal.

    Talviti käisid külades ka riidekaupmehed.

    1930. aastatel olid laadad kalendri sabas kõik korralikult kirjas. Suured laadad olid Rakveres, Mustvees ja Laekveres. Rakvere ja Mustvee omad olid peamiselt loomalaadad. Laekverest käisid kevadel tööhobuseid ostmas, Mustvee oli rohkem mustlaste ja setukate laat. Viinakaupluse trepi kõrval oli kindlasti „suslanaise“ müügilaud. Kus müüdi kuuma teed koos kuumade sardellidega. Selleks oli laual teemasin ja väike plekkahi sardellide ja pirukate küpsetamiseks.

        /Diedrich Maasik (1922-1990). ERM KV 661:13-18/

Pühadetoidud

Kolm aastat tagasi käisin Tabiveres rääkimas vanadest lihavõttekommetest ja -toitudest, arutasime ka selle üle, kui oluline on jäädvustada oma toidumälestusi. Kena pealelõuna lõpus ulatas Juula küla Aru talu vanaperenaine Madli Kaasik (sünd 1936. aastal) mulle paberilehe oma mälestustega lapsepõlveajast Tudulinnas, Oonurmes. Tänu oma pere noortele, kes peavad Juulamõisa kohapärimuskohvikut, teadis ta mu tegemistest. “Äkki kunagi läheb vaja,” ütles ta. Ja nüüd ongi see hetk, kus tema kirjapandu leiab õige koha.

Lihavõttepühade toidud Tudulinnas, Oonurmes 1940-1950

    Lastele tõi lihavõttejänes komme ja mune.

    Laupäeva õhtul küpsetati ahjukartulid lihaga, mis soojendati pühapäeval. Pühadeks küpsetati värsket leiba, porgandipirukat, saia, sepikut või karaskit, harva biskviiti. Minu vanaema oli esimene külas, kes küpsetas väikseid lihapirukaid ahjus. Magussöögiks oli mannapuder kisselliga, kissell piimaga, mannavaht piimaga. Tehti ka munavõid. Hapukurki oli alati.

    Igapäevaseks söögiks oli tavaliselt soust (kaste) ja kartul, ka kartulipuder. Külalistele praeti liha munaga. Lapsepõlvest ma kartulisalatit ei mäleta. Kartuli-, kapsa-, herne-, oa- ja tangusupp olid põhilised suppidest.

    Munakoksimine oli, aga -värvimine tuli hiljem. Värvisime sibulakoorte, kaselehtede või värvi andvate riidetükkidega, mis sidusime kokku ja panime keema.

    Lihavõttepühi peeti ka keelu ajal. Kui ma õpetajana töötasin, tõi mõni õpilane teisel pühal mulle muna, et ema saatis.

    Nelipühade ajal keedeti rohkem mune, piima-klimbisupp oli tihti pühade ajal.

    Lapsed jõid piima ja teed, vanemad kodus prennitud siguri-viljakohvi. Sahhariin oli magusaks tegemiseks, samuti suhkrupeedi siirup.

    Lapsepõlvest mäletan veel nõgese- ja oblikasuppi, kaerakiislit, ternespiimakooki. Kiislit ja ternespiimakooki tegin ma ise 1970.-1980. aastatelgi.

    Hommikuti keetis vanaema lastele kupapiima (keeva piima sisse pandi leivakuubikud). Ka keesakooke ma pole kuskil peale lapsepõlve saanud. Need olid hapendatud kaerajahust ülepannikoogid, küpsetati ahjusütel. Koogid laoti ülestikku, söömiseks keerasime rulli.

    Marjadest olid jõhvikad, pohlad, mustikad, murakad. Pohlamoos kõlbas ka hapult. Suvel korjati palju seeni. Seenesoust oli kaunis tihti laual.

    Hapukoorest tehti võid. Salatid tulid hiljem. Ema tegi hapukoorekastet, vanaemade ajal oli piimasoust.

    Talgutel oli peamiselt piimasupp, mis soolast oli, ei mäleta.

Lõpetuseks

Toidupärand on pidevas muutumises, kuna kohaneb muutuvate oludega. Lisaks muutub ajas nii tooraine koos selle hankimise viisidega kui ka köögiinventar ja -tehnika, millega toitu valmistatakse. Seega võivad toidud püsida menüüs pikka aega, kuuluda pere n-ö köögiklassikasse, kuid olla oma koostiselt ja valmistusviisist algsest oluliselt erinevad. Kui järjepidevas mälus esineb katkestusi ehk asutakse mõnda toitu tegema, toetudes mitte oma perekonna, vaid kellegi teise teadmistele, teadmata, kuidas see võis kunagi maitseda, võib seda nimetada pärandi uuesti loomiseks. Igal juhul aitab see pärandit elus hoida.

Minu lapsepõlve juurde käisid samuti suvised rääbisekastid, öösel puhastamine ja järgmisel päeval soolamine ning suitsutamine, vahel ka kilumannergutesse sprottide tegemine. Ja neid kaste muudkui toodi ja toodi… Täna ma oma aruga rääbist talveks soolata enam ei oskaks, kuid eespool Arvi Lauringsoni jäädvustatud Pikati pere rääbisesoolamise kirjeldus klapib väga hästi sellega, kuidas mu ema kala tegi. Õnneks on mälupildid veel silme ees.

Üks on selge, Peipsi naabruses polnud jõukaid suurtalusid nagu sügaval sisemaal. Põllu kõrval andis lisasissetulekut talvine metsatöö või järvest kalapüük, vahel ka kaugematel järvedel. Lisaks käisid mehed ka kaugemal ehitustöödel, lapsed ja noored läksid karjasteks ja suvilisteks sisemaa poolsetesse küladesse.

Teemat sobib kokku võtma üks tsitaat, kirjaviis muutmata:

    “Ennevanasti riidekappisi ega köögikappisi ei old. Nu igas talus oli ikka riideait ja viljaait. Viljaaitas olivad salved viljaga, jahukirstud ja jahukotid. Siis veel liha- ja kapsatünnid, varakipütid (= kohupiim), manti- ja võikirnud, potskad kalade ja seentega. Aampaki vai katusesarika vahel veel mannergud ja köömne, kummeli ja vehvermentsi nuustakud. Kanamunad seisivad viljasalves vilja sees. Sahvris oli mutkui leivad ja piimakausid ja mis käepärast kohe vaja ja sai aidast ligemale tuua.” 

        /Jutustaja Marie Kalm (1886-1975), kogutud 1962. ERM KV 104:981/

—---------------------------------------------------------------

ERM KV 104. Aili Vetekaja Ülevaade endis- ja kaasaegsest perekonna toidusedelist Iisakus.
ERM KV 316. Oskar Surva. Küsimusi järvekalastusest.
ERM KV 376. Arvi Lauringson. Rääbiste soolamisest.
ERM KV 583. Oskar Surva. Loodusandide korjamine.
ERM KV 661. Diedrich Maasik. Rändkaupmehed.
ERM KV 1030. Heinrich Kruup. Toidukultuur nõukogude ajal.