Toit on (aja)lugu

Nende sõnadega saatis vana teenija Karlomeke noore Aureli Saksamaale Siegfried von Vegesacki “Balti tragöödias”. Balti maa-aadli lõpp oli käes, mineviku ja oleviku vahele piir tõmmatud ning peategelasel aeg minna. Saksamaale. Pakk köömnekuklitega kaenla all. Maale, kust tema esivanemad kunagi ammu siia tulid. Aga siiski, miks just köömnekuklid. 26. oktoobril toimus Eesti Rahva Muuseumis seminar "Baltisaksa ihu ja hing" (ettekanded on järelvaadatavad), mis jätkas ERMi näituse "Õige keha, vale keha?" teemasid keha kultuurilistest tähendustest ajas. Ettekannete järel oli võimalik osaleda näituse kuraatorituuril või lüüa kaasa töötoas "Baltisaksa kulinaaria ajalooliste eripärade ja iseloomulike suupistete ning jookide tutvustamine". Päeva lõpetas ühine tee- ja kohvisalong töötoas valminud toitudega.  Tee- ja kohvilaud on kaetud. Foto: Arp Karm Töötoa ja kohvilaua menüüd koostades tulid jutuks erinevad toidud ning joogid. Katsusime lähtuda sellest, kuidas toi

Elle Reeder saates "Vaata kööki", 30.05.1981. EPM FP 388:26. Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum, muis.ee Elle Reederi kui hoidistamisguru nimi sööbis mällu keskkooli ajast, mil katsetasin ohjeldamatult igasuguste hoidistega. Kui 1988. aastal ilmus tema sulest raamat “Toiduainete säilitamine kodus”, lappasin selle kapsaks ning proovisin sealseid nõuandeid järgida ja igasuguseid retsepte läbi teha. Kõik muu õnnestus ja kaaned jäid pidama, kuid kurkidega ei saanud klappi. Küll sai soola vähe, küll hakkasid kurgid kaanetatud purgis uuesti hapnema ning kelder oli pealt lennanud kaasi täis. Eks tol ajal oli sobivate purgikaantega nagu oli, ehk oli põhjus ka seal. Siiski, kurkidega ei ole ka järgnevatel aastatel - suisa aastakümnetel - kodurahu majja tulnud, kuid katsetasin tänavu taas. Äkki saabub seekord õnnelik lõpp, hetkel lootust on. Teiseks on mulle meelde jäänud tema seos Põltsamaa Aianduse ja Mesinduse Seltsiga, kuidas ta toimetas selle juures sügisnäituste

Eilne ehk laupäevalõunane vihm - 4 mm, täna 1,5 mm*. Hoolimata üleriigilisest põuast, on meil natuke paremini läinud. Mõned eelmise nädala korralikud vihmasahmakad, mille tulemuseks näitas mõõdunõu vastavalt 11 ja 13 mm, päästsid ehk hullemast. Mitmel pool mujal pole nii hästi läinud, isegi mitte teisel pool Laiuse mäge. Soovisin ühel päeval Marimarta perenaisele müügileti taha jõudu ja jaksu, kuid Janika hõikas, et soovi parem vihma, sest maasikapõllud anuvad vett. Kel loomad, siis need, kel heinamaad hektarite mõttes vabalt võtta, kraabivad vajalikud rullid ehk kokku, kuid need, kel vaja osta, on sügisel plindris. Juba praegu tehakse viljast silo, et talv kuidagi üle elada. Põllumees on üldiselt leidlik ja harjunud ootamatustega ning varuplaan peab alati taskus olema, kuid sellegipoolest võime meie ka kunagi sinna jõuda, et köögivili kasvab vaid loori või kile all ning peenarde vahel vonkleb kastmissüsteem. Rekord 25. juunil - 13 mm Tänavune kevad oli niikuinii nii kummaline oma vah