Toit on (aja)lugu

Raekoja platsist sai laadaplats Käisin nädalavahetusel hansalaadal, mis läheb aasta-aastalt üha rohkem isetegemise teed ehk et enamus kaupu ei ole tulnud mitte vabrikust, vaid on isetehtud ja mis peamine, kas ise välja mõeldud või disainitud. Palju asju on inpireeritud meie rahvariietest (eriti tore, et üldiselt Muhu-hullusest on ka kaugemale vaadatud, Äksi kihelkonna värvilised triibud on mu meelest uued tegijad:) ), palju tehtud aga puhtast lustist. Nii võlusid mind kohalike käsitööseltside lauakesed tõeliselt põnevate ja kaunite esemetega. Pakuti ka ahjusooje saiakesi (tervitused Liiliale ja Evele!), mustikaid ja Läti sinke. Lahe! Antoniuse õues Ülejäänud hansamelust sain osa peamiselt Antoniuse õuel, kas siis köögis toimetades või laudu koristades, vahel ka üle rõdurinnatise lihtsalt niisama kõõludes. Laupäeva õhtuks laip mis laip, no ei ole harjunud päev otsa jalge peal tuuritama. Pühapäev läks juba ludinal ja esmaspäeval oleks tahtnud taas sama tööd teha. Elukoolis j...

Eilsega algasid meil siis päris kevadtööd. Detsembris tormiga tiivad kõhu alt välja ajanud kasvuhoone, mis oli õhulennust veidi loppis, sai tuulte eest varjatud redupaigast kangekaelselt oma vanale kohale tagasi tõstetud, veidi sirgemaks väänatud ja mõned plaastrid peale pandud. Samuti said esimesed salatiseemned õuepeenrale külvatud ja õhtul kirjut liblikat ning töntsakat mesilast imetletud (kõlab vist kaunis totralt, aga nii kordub igal kevadel). Ilus priske kollane liblikas ilmutas ennast juba varem, kuid kirju polnud veel teele sattunud. Marjapõõsaste vahel hakkavad mullapinnast välja pugema esimesed naadid. Eelmisel laupäeval avastasin aga metsaveerest ühe päikeselise kohakese, kus naat oli juba märksa kobedam. Paraku rikkus siis kõik plaanid pühapäeva hommikul maha sadanud lumi, nii et nüüd uuele katsele. Kõlab taas kaunis tobedalt, kuid esimeste umbrohtude nägemine on paar viimast aastat olnud juba poolenisti sama, kui esimesi rabarberivarsi koogi sisse lõikuda. Niisiis naa...

Kartuli-tangupuder on üks selline vana Eesti toit, millega mul pole erilist klappi. Kartuliputru jumaldan täiega, tangupudrul pole ka viga, kuid nende kahe ristand ei ole nagu see. Kusjuures mu vanemad ohkasid kergendatult, kui ma keskkooli lõpetasin, sest nüüd võis ema täielikus rahus nädala keskel mulgiputru keeta, varem ei tehtud seda aastaid:). Võib-olla on see trots ka sellest, et ma ei saa sellest toidust aru. Mulgid on uhked, et see on nende värk, samas teatakse seda toitu ka mujal Eestis. Allise Moora ütleb oma raamatus "Eesti talurahva vanem toit" nii: "Karulas, Helmes, Hallistes, Laiusel nimetati seda lätipudruks , Urvastes, Laiusel mulgipudruks ja Karusel oli see mulgi kämm , Järvamaal ja Harjumaal segadis- ehk segapudru , kohati poolvillane (Harju-Jaani), kannustiku pudru , Vastseliina suurmidõga kartohka , Urvastes ka laiskputr , sandiputr , Harglas sakõ silimiga putr ehk putr ubinõidõga , Helmes ja Jämajal kärutädi puder , Räpinas oli selle nimetuseks ...

 Kui väljas on hommikul 34 kraadi külma ja isegi kass istub trepil unise peaga vaid paarkümmend sekundit, on vimane aeg soojendavateks vormiroogadeks. Ja seda mitte macaroni and cheese stiilis, vaid meie enda odrast, on ju see vanim teraviljatoitude põhitegija. Tavaliselt esines oder meie esivanemate toidulaual pudru kujul, 19.sajandil olid pudrupäevadeks traditsiooniliselt kolmapäev ja laupäev. Ääremärkusena, et kui sõna "roog" esineb meie kaasaegses kõnepruugis söögi sünonüümina, siis veel 20.saj algul tähendas ta Lõuna-Eestis paksu toitu või putru. On täheldatud, et 20.saj algul, kui algab oma kokaraamatute ja keedukursuste ajel Eesti nn talupojaköögi uuenemine, kaovad ka vanad toitude nimetused ja asenduvad kas omakeelsete uute või saksa, jm keeltest mugandatud nimetustega. Nii jõuavad kirjeldused varasemast toidukultuurist meieni vaid tänu etnoloogidele. Pudrud (peamiselt siis kruubi- või tangupuder) on meie vanemas kogutud toidutraditsioonis olemas nii igapäevatoidu...

Vahel jagatakse mullle ülesandeid, vihjamisi. Seekordne vihje pärines mu mõnda aega Londonis resideeruvalt sõbrannalt, kes jättis mulle oma korraks-Tallinnas-käigul purgi imelist soola koos ühe ajakirjaga. Sellest viimasest aga edaspidi, kuigi vihjeks saab olema samuti Heston Blumenthal. Kui mõni inimene on geniaalne, siis nii see ka on. Sellest hoolimata ühte ma ütlen: kui teist keegi peaks võtma ette mingi roa selle briti kuulsuse kokaraamatust või tema saadetest, siis olge hea, saatke kogu pere vähemalt nädalaks kodust minema, andke lemmikloomad kasvõi turvakodusse, eemaldage uksekell ja ärge pöörake tähelepanu ummistuvale postkastile. Teie käikudest kolmnurgas pliit-kraanikauss-külmkapp kujuneb hästi poleerima löödud rada, lisaks kulub ohtralt vett, seepi ja elektrit, ainsa boonusena aga mitte eriti prügikotte. See õpetus oli räägitud igaks juhuks, et ei oleks pärast kedagi süüdistada.Kui te olete proovinud midagi selle superkoka retseptivaramust, siis te noogutate praegu mõist...

Kevadel ei saa ilma krõmpsude redisteta. Ajast aega on nad tundunud kõige maitsvamatena just äsja peenralt kaksatutena, veidike mulda veel küljes. Samuti on ületamatud kevadine värske salat rohelisest kraamist, redistest, keedumunadest ja hapukoorekastmest. Ehk siis redis sobib külmadesse toitudesse justnagu valatult, aga kuidas toimivad koos redis ja pliit? Otsustasin seda järele proovida risotos. Oluline, et redist ei kuumutataks liiga kaua, muidu kaob talle iseloomulik maitse ja tekstuur. Redis peab hamba all ikka praksuma:). 50 g võid 1 sibul 3 dl risotoriisi 1 dl valget veini umbes 0,5 l kanapuljongit 100 g rediseid 50 g riivitud parmesani 2 sl redisemaitselist toorjuustu punt murulauku soovi korral 100 g krevette Hakitud sibul praadida võis klaasjaks, lisada riis ja praadida edasi, kuni riisiterad muutuvad peaaegu läbipaistvaks. Valada juurde vein ja lasta vedelikul aurustuda. Alandada kuumust ning osade kaupa puljongit lisades hautada riis pehmeks. ...

Kedgeree on mõnus toit, mida sobib süüa nii tugevaks hommikueineks, kergeks lõunaks (rannahooaeg läheneb!) või kiireks õhtusöögiks. Seda on nimetatud ka ülejääkide toiduks, kuna väga edukalt saab ühendada varem keedetud riisi ja keedumunad. Igatahes peaks potti pandama riisi, muna, peenestatud suitsukala, karripulbrit ja peterselli. Mõned ütlevad ka, et õige kedgeree saab vaid tursaga ja teiste kaladega on niiöelda "piraat". Mine sa tea. Niipalju on teada, et kedgeree on briti köögis Victoria ajastu roog. Ja nüüd läheb huvitavaks, seosega Suurbritannia - India on kõik nõus. Küsimus tekib aga, kas siit sinna või sealt siia. Ehk siis arvatakse, et briti kolonialistide kaudu jõudis see Indiast Suurbritanniasse. Oponeeriva seisukoha järgi on tegemist aga vana šoti toiduga, mis võeti hoopiski Indiasse kaasa ja jõudis sealt kaarega taas tagasi Suurbritanniasse. Oli kuidas oli, igatahes on see ilus päikesekollane roog. Retsept seekord 2011.a. jaanuarikuu Good Food`i numbrist. ...

Eile õhtul piki Emajõe kallast töölt koju minnes tundsin, et ka õhtune õhk on hoopis teise lõhnaga, et kõnniteede jää on muutunud karedaks, et Emajõgi tahaks kangesti jää alt lahti pääseda. Ja mis kõige tähtsam, süda ihkab värve. Päevane päike on küll soe ja värviline, kuid kangesti tahaks seda valgust säilitada. Ehk õnnestub see kasvõi natikenegi kiire argipäeva lihtsas söögis. Väike katse selleks sündis lapates Good Foodi 2010.a. novembrinumbrit, retseptis antud kogused on kohandatud neljale ja tehtud väike vangerdus (originaalis tuleb teha hoisin-kastmega). 1 sl tavalist toiduõli + 1 sl seesamiõli 450 g kalkunihakkliha 4 küüslauguküünt korralik sorts (ligi 0,5 dl) sojakastet 2-3 sl magusat tšillikastet 1-2 laimi mahl 200 g rohelisi ube nuudleid või spagette väike punt rohelist sibulat Nuudlid või spagetid panna keema. Kui mulle muidu meeldivad sellistes toitudes just veidi lokilised munanuudlid, siis antud rooga sobivad spagetid isegi paremini või vähemalt sama hästi....

  Natuke nagu verivorsticarbonara:). Verivorst käib vankumatul sammul ikka koos pohla ja kõrvitsaga, no mis spagetid. Nii olen ma vähemasti oma senise teadliku elu arvanud. Kõigele lisaks on head klassikalist vorstirohu maitsega verivorsti pea võimatu saada, Tartu pool suudab sellist asja toota vaid väike Rahinge lihatööstus. Niisiis tänapäevane versioon, kuidas poes pakutavat verivorsti paremaks tuunida. Kui ei oleks söönud, poleks uskunud, nii kummaline tundus see kombinatsioon esmapilgul. Idee pärineb taas Karmenilt. 200 g verivorsti 1 sl toiduõli 200 g vahukoort soola, pipart palsamiäädikat Worchestershire`i kastet 2 muna spagette riivitud parmesani Verivorst puhastada nahast ja lõigata kuubikuteks. Praadida kuubikud kuumas õlis läbi, valada peale 3/4 koorest ning lasta väheke nõrgemaks keeratud tulel keema, hautada mõni minut ja suruda vorstikuubikud katki, nii et moodustub ühtlasem mass. Maitsestada pipra, palsamiäädika ja Worchestershire`i kastmega. Soola li...

Keegi ütles kunagi, et risoto ei ole suvesöök. No ma ei tea, minu meelest oleneb kõik sellest, mida sinna sisse panna. Suvikõrvitsad ja äsja peenralt kaksatud petersell annavad just need õiged suvemaitsed. Kuna meil on Jõgeval ootamatult remondiaeg (korralik eestlane teeb ikka suvel puhkuse ajal remonti:) ), siis igal lõunaajal tuleb remondimeestele korralikult süüa anda. Sestap on meil lõunati laual soe toit, olgu ta väljas kui palav tahes. Õnneks saab seda teha sauna juures ja süüa väljas puude all, nii on see täitsa meeldiv tegelikult. Kuigi kui aus olla, veidi koormav ikkagi. 2 sl toiduõli 2 sibulat 2 küüslauguküünt 350 g risotoriisi 2 dl valget veini 1 l puljongit 200 - 300 g tsukiinit 200 g suitsulõhet veidi sidrunimahla 1 dl riivitud Parmesani jahvatatud pipart vajadusel soola 1 dl hakitud peterselli Praadida hakitud sibulat ja küüslauku potipõhjas õli sees paar minutit, lisada riis ja praadida edasi veel mõni minut, kuni riisiterad muutuvad klaasjaks. Lisada ve...

  Kanapasta on üks äraütlemata lihtne roog, mille pildistamine võtab märksa rohkem aega kui selle valmistamine. Oluline on vaid omada ühte panni ja ühte potti :) . Retsept ei ole tervenisti päris omalooming, algkodu kahjuks ei mäleta enam, see võis olla Oma Maitse, võib-olla mitte. Maitseb hästi aga sellegipoolest. 300 g meelepärast pastat 300 g kanafileed 1 suur sibul 100 g seeni (näiteks šampinjone või kukeseeni) 2 dl vahukoort 1 sl õli Tamme talu särtsusoola (selle sees on lisaks meresoolale veel peterselli, basiilikut, küüslauku, tšillit) Forte juustu Keeda pasta. Samal ajal pane sibul pannile õli sisse praadima ja lisa viilutatud seened. Kui seened ja sibul on juba natuke pruunistunud, lisa tükeldatud kana. Prae kõik ilusaks pruuniks kuni vedelik on aurustunud, maitsesta särtsusoolaga ning lisa koor. Keeda mõni minut, kuni kaste pakseneb. Nüüd ei jäägi muud üle, kui pasta ja kanakaste kokku segada, maitset timmida, taldrikule tõsta, Forte juustu laastud peale tõsta ni...