Keskajast tänapäeva kruubipudru ja praesaiadega

Raekoja platsist sai laadaplats

Käisin nädalavahetusel hansalaadal, mis läheb aasta-aastalt üha rohkem isetegemise teed ehk et enamus kaupu ei ole tulnud mitte vabrikust, vaid on isetehtud ja mis peamine, kas ise välja mõeldud või disainitud. Palju asju on inpireeritud meie rahvariietest (eriti tore, et üldiselt Muhu-hullusest on ka kaugemale vaadatud, Äksi kihelkonna värvilised triibud on mu meelest uued tegijad:) ), palju tehtud aga puhtast lustist. Nii võlusid mind kohalike käsitööseltside lauakesed tõeliselt põnevate ja kaunite esemetega. Pakuti ka ahjusooje saiakesi (tervitused Liiliale ja Evele!), mustikaid ja Läti sinke. Lahe!

Antoniuse õues

Ülejäänud hansamelust sain osa peamiselt Antoniuse õuel, kas siis köögis toimetades või laudu koristades, vahel ka üle rõdurinnatise lihtsalt niisama kõõludes. Laupäeva õhtuks laip mis laip, no ei ole harjunud päev otsa jalge peal tuuritama. Pühapäev läks juba ludinal ja esmaspäeval oleks tahtnud taas sama tööd teha. Elukoolis jälle üks aine läbitud! Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida:).

Vutid - Maitseelamuse koja vapilinnud:)

Nagu eelmises loos kirjas, tegime hansapäevade ajal Maitseelamuse kojas keskajateemalisi toite. Me ei otsinud siin paaniliselt niivõrd keskaegseid retsepte taga, kui keskendusime toorainele, mis on keskajal Tartus olemas olnud ja söögilaual kasutatud. Küpsetuspulber tuli küll täiesti uue asjana juurde võtta, sest kes oleks tahtnud ainult veest ja jahust tehtud karaskit, hapupiim pidi ka vähemalt teoreetiliselt tuntud olema, kuid muus osas püüdsime olla võimalikult korrektsed ja näpuga järge ajada:).
Nii sai kasutatud odrajahu ja -kruupe, nisujahu, kanepiseemneid, sibulat, naereid, herneid, suitsuliha, võid, mune, soola, musta pipart, kaneeli, kardemoni, mett ja värskeid marju.

Kanepitempi pakkusime odrajahust karaskiga. Minu meelest on selline kombinatsioon isegi maitsvam kui rukkileivaga.

Kruubipuder osutus aga hästi mõnusaks vahelduseks. Tartu keskajale viitasid kõik toidu komponendid: odrakruubid, naerid, sibulad, suitsuliha, pipar ja sool. Naerid pärinesid enda aiast, kevadel seemneid maha külvates käis läbi pea mõte, et äkki läheb hansapäevadel tarvis ja nii oligi. Noored juurikad on pehmed ja õrnad, maitse on kirbem ja teravam kui kaalikal, natuke harjumatu, kuid põnev vaheldus sellegipoolest. Paar aastat tagasi proovisime samuti naereid kasvatada, kuid praktika näitas, et juurikad on kõige maitsvamad kohe suvel süües, talveks säilitades muutuvad kuidagi kõvaks ja tihkeks, isegi nuga ei hakka peale.

2 dl odrakruupe
umbes 0,5 l puljongit
1 dl rohelisi herneid
50 g võid
2 sibulat
2 naerist
100 g suitsuliha või -sinki
soola, pipart
rohelist sibulat

Leota kruupe eelnevalt vähemalt paar tundi, pese läbi ja keeda puljongis vähemalt pool tundi, kuni nad on parajalt pehmed. Lisa herned ja jäta pliidinurgale kaane alla tõmbama. Samal ajal haki sibul, naerid ja suitsuliha väikesteks kuubikuteks või ribadeks ja prae või sees (kui on rasvasem liha, pole võid ehk üldse vajagi) pehmeks, köögiviljad ei tohi päris pudruks minna. Maitsesta soola ja pipraga.
Sega mõlemad pooled kokku või tõsta serveerimisel taldrikule kulbitäis kruupe ning sinna peale rohkelt naerihautist. Puista üle hakitud rohelise sibulaga, ka lusikatäis külma hapukoorekastet ei tee paha.


Vaesed rüütlid ehk koduselt väljendudes praesaiad on minu jaoks meenutus lapsepõlvest, küll olid head magusast kaneelilõhnalisest muna-piimasegust läbiimbunud või sees praetud saiakäärud. Vahepeal on nad äragi ununenud, nüüd tekkis sobiv võimalus uuesti meelde tuletamiseks.
Iseenesest on tegemist puhtalt keskaegse toiduga, mis oli Euroopas üsna levinud. Oma vaeste rüütlite nime said saiad ilmselt sakslastelt, sama toit oli olemas ka brittidel ja prantslastel ning neilt levis see riburada pidi edasi või leiutati ise. Vanemates variantides tuleb saiaviilud kasta mee või suhkruga magusaks tehtud munasegusse, millele on maitseks lisatud näiteks roosivett ja praadida võis mõlemalt poolelt kuldseks. Saiaviile võidi enne leotada ka piimas, mida maitsestati šerriga. Serveeriti suhkru või meega.

Tänases variandis ühendasin meeldiva kasulikuga ehk ladusin lauale saia, mune, mett, piima ja hulgaliselt värskeid kirsse, vaarikaid, musti ning punaseid sõstraid, maitseks kardemoni ja kaneeli. Täiesti tartulik kraam:).
Retsepti on siin keeruline anda, kõik põhineb oma maitsel ja silmamõõdul.

tahket saia
mune
mett
piima
kaneeli
kardemoni*
võid
värskeid kirsse, vaarikaid, musti ning punaseid sõstraid

Klopi munad lahti, lisa maitse järgi mett, kaneeli, kardemoni ja veidike piima (1 muna kohta 2-3 sl). Et oleks põnevam, võib piima asendada hoopis sortsukese mõne siirupi või ka Põltsamaa Kuldsega. Puuviljavein pole keskajal samuti võõras olnud.
Kasta saiaviilud munasegusse, lase mõni sekund läbi imbuda ja prae kuumas võis mõlemalt poolelt kuldseks.
Serveerimisel nirista saiaviilud üle vedela meega ja tõsta peale hunnik marju. Maiasmokad võivad muidugi võtta juurde ka pallikese jäätist, mis on Euroopasse jõudnud väidetavalt samuti keskajal, kuigi populaarseks saanud tunduvalt hiljem. Aga et Eestis alustati jäätisetootmisega laiemalt alles 1934. a ja seda seostatakse meile tuntud onu Eskimo ehk Evald Roomaga, on kohane võtta lusikatäis jäätist just siin Tartus.

Järgmise aastani!

* - Siin võib kasutada nii kõige lihtsamalt kättesaadavat purustatud kardemoni, veel parem on aga võtta rohelisi kademonikupraid, seemned välja nokkida ja värskelt ära uhmerdada. Maitse on intensiivsem ja aroomgi tugevam. Rohelist kardemoni leiab näiteks Umami veebipoest.