Toit on (aja)lugu

Tallinnast ekstra "Väikese vereva" järgi sõitnud mees vaatas oma äsja omandatud 5-kilost kartulivõrku sellise heldimusega, nagu oleks omandanud kunstioksjonilt väärtusliku skulptuuri. Kaasa nägu oli vaoshoitum. Mõnekümne sekundi pärast oli õnnelik inimene valmis esitama küsimust "Ee, kuidas ma peaksin seda nüüd hoidma?" Ilmselgelt polnud ta elus kunagi varem kartulit ise kasvatanud, kuigi pealtnäha minu vanuseklassist. Minu vastusele, et nagu kartulit ikka, ainult et seemnekartul võib vabalt valgust saada ja et maha pannes hakkab väikeste idudega mugul kiiremini kasvama, kogus ta julgust juurde. "Ee, ma kuulsin [raadiost], et nad (loe: kartuliaretajad) iga aasta uuendavad midagi ... Ee, ega see ei ole ... GMO?" järgnes uus küsimus. "Ausõna, ei ole," lubasin talle. Seletasin edasi, kuidas Eestis ei kasvatata ühtegi geneetiliselt muundatud kultuuri, veel vähem ei loo neid Jõgeva aretajad. Tallinna mees rahunes silmnähtavalt maha. Ju see GMO tundus...

La Buona Terra talu väravast alla Trasimeno järve poole   Kunagisest ideest teha töö juures õppereis Toskaana päikese alla, sai retk Umbriasse - Itaalia maakonda, kus pole merd. On vaid mäed ja Trasimeno järv. Umbria pole lõuna ega põhi, aga võib olla nii lõuna kui põhi. Peaaegu nagu Jõgevamaa, eksole. Öeldakse, et see on Itaalia hästihoitud saladus, vanem, kui aeg ise. Seal on maa peal pühakutest pungil keskaeg, maa all aga hämmastavalt hästi säilinud vana etruskide aeg. Seal moodustavad kunst ja religioon lahutamatu paari. Seal on hullult palju varemeid, nii omasid, pärituid kui äsja ostetuid, aga see on seisund või koguni patoloogia ja selles on miski hoomamatu võlu, mis tekitab aukartust aja ees. Ka kõigis külastuskohtades valitses miskine rahu ja tasakaal, samas uudishimu ja tahe maailma paremaks muuta. See viimane oli eriti võluv. Tuhandeaastastes oliivipuudes peab olema midagi erilist, või kui perekonnaliin ulatub keskaega. Ja muidugi hilisõhtused või pealelõunased jalutuskä...