Toit on (aja)lugu

Täna on Läti iseseisvuspäev. Ehk ma polekski sellest nii suurt numbrit teinud, kui Pille ei võtnuks  Nami-Namis ette Läti toitude kollaaži kokkupanekut. Enesele ootamatult selgus, et olen siin blogis viidanud üsna palju Lätile ehk tegelikult Liivimaale. Üha enam olen veendunud, et kui me räägime nn talupojaköögist, siis varasemad ülevõtted võivad küll olla soome-ugrilikud ja neid me teadlikult enam ei mäleta ega saagi mäletada, kuid need, mida mäletatakse ning mis on jõudnud tänapäeva, on seotud pigem ühise Liivimaaga, eriti siin lõuna pool. Huvitav on see, et osad toidud, mis tunduvad Lätis käies tuttavatena, on meil tuntud üle Eesti, mõned aga rohkem Lõuna-Eestis. No kes ei teaks peki- ehk peekonipirukaid. Sklandrausis, mis sarnanevad Karjala pirukatega, kuid kuuluvad tegelikult liivlaste pärandisse , on omaette teema ja neist märgilistest ning märgiga lahtistest väikestest pirukatest tuleb teha omaette lugu. Ostsin sügisel Lätis käies nende imekauni toiduajakirja “Četra...

Königsbergi klops Seisin ükskord veebruari alguse õhtupoolikul, kui päike oli juba loojunud ning väljas pime, maailma suurima punasest tellisest ehitatud linnuse võimsa konvendihoone restaureerimata kirikusaalis ja lugesin pea kuklasse tõstetuna mõttes selle poolenisti säilinud tähtvõlvide kandadelt hapraid roidealgusi, seintes asendatud teist karva telliseid ja aknapales imekombel alles jäänud värvilist dekoorijupikest. Paiguti säilinud krohvile tikitud kuuliaugud ei rääkinud rahumeelsest ajapaatinast, sodist väljapuhastatud ja eksponeeritud skulptuurikatked ning sambajupid tekitasid jõuetut tunnet. Baldahiinide all paiknenud skulptuurid olid kaotanud oma erksad toonid ja mõned detailid, seintelt vastukumavad tuhmunud maalingufragmendid tahtnuks jääda nähtamatuks, ometi kisti nad väheste ruumis leiduvate seinalampide ja prožektorite valgele. See ajalugu, mis meile oli jäetud, ei olnud enam võimsa Preisimaa ja Saksa ordu lugu, see oli üksikuks oaasiks jäänud Marienburgi lossi lugu...

Seekord ei ole söök kõige olulisem asi maailmas. Inimesed oskavad väljendada oma tundeid ja emotsioone sõnades, loomad teevad seda teisiti. Valu on viimane, mida nad tahavad välja näidata, on see siis füüsiline või emotsionaalne valu. Saatus tahtis nii, et meie juures ligi 13 aastat elanud Reks kutsuti poolteist nädalat tagasi kutsademaale. Koer, kelle me saime täiskasvanud peast umbes aasta-paari vanusena, kelle varasemast elust polnud teada ainsatki seika (oli ta ju meie tuttavate suvekoju tulnud lihtsalt kostiliseks), aga kelle meie eelmine koer Berri oli valinud välja enda asemele samal päeval, kui tema tuli maamulda panna. Nii ma vähemalt usun, samuti usun, et Reks valis välja ka Romy, kelle pilti nägime samuti selle päeva õhtul, kui Reksut enam polnud. Ja ma usun, et see on hea valik. Kuigi Reks tuli meile valge lehena, hirmutades kassi esimeseks pooleks päevaks oma kuudi katusele ja arvates, et kanad tuleb kõik oma kaitsvate hammaste vahele võtta, sai temast maailma parim koe...

Küll on tsukiinist lihtne ühepuupaati teha, muudkui uuristad parajalt väikestel viljadel tugeva jäätiselusikaga seemnesisu välja ja ongi haabjas valmis:). Pärast läheb muidugi uus sisu sisse ja paat saab hea ja paremaga korralikult üle koormatud, kuni ta ... karlõmps põhja läheb ehk siis lihtsalt ära süüakse. Nii nende söödavate asjade saatus paraku välja näeb. Tsukiinid kasvavad aga nagu noored lepad, muudkui vinnavad üleöö pikkust juurde, jämedust muidugi ka. Ja väsimatult. Naersin juba, et uue Nahkro talu dieedi järgi toitume 7 päeva nädalas sellest köögiviljast. Iseenesest võiks ju vähemalt nädalakese vastu pidada, kuigi ma kardan, et rohkem ei suuda. Iga hea asi on siis hea, kui teda tarbida mõõdukalt. Ah jaa, sel aastal on lisaks meie tavapärasele rohelisekoorelisele maas ka kollasekoorelise viljaga taimed. Kollased tsukiinid paistavad põllul silma justkui väikesed päikesed, väga vahva. Enne ahjupanemist 4 parajat tsukiinit (umbes 20-cm pikkused viljad) 300 g lamba...

See oleks iga naise õudusunenägu, kui mees palub teha samasuguseid kotlette nagu tema ema teeb. Meil on aga nende kotlettidega päris lõbus lugu veidi teistmoodi võtmes. Näiteks üks mu sõber on minu ema kotlettide fänn, kuna tema ema enam kahjuks pole ja minu ema olevat seega ainus inimene siin ilmas, kes oskab teha täpselt samasuguseid kotlette. No mis sa oskad selle peale öelda ... Ka mitmed sugulased kuuluvad samasse fännklubisse ja laua taga on juhtunud ka seda, kus naistele on öeldud, et tädi Malle teeb paremaid kui sina. Minagi möönan, et need on head:). Ühte ma ütlen, põhjus on pliidis. Õiged kotletid tuleb küpsetada puupliidil ja maal. Kaasaegses elektri- või gaasipliidiga köögis ei tule sellest mitte midagi välja. Soojast peast võib isegi mingi sarnasus olemas olla, kuid külma kotletti võileiva peale pannes tuleb vahe igal juhul välja. 1 kg seahakkliha 2 suuremat viilu saia 3 sibulat 2 muna 1 puljongikuubik 1 sl jahu soola Sibul hakkida, sai panna vette ligunema. K...

Miks mitte teha esmaspäeval pikkpoissi? Hea küsimus. Kuigi kibelesin seda juba eile tegema, lükkus see ometi edasi. Kalkunihakklihast saab minu meelest kõige maitsvama pätsiku ja kui sinna veel Rimist ostetud porgandi-ananassisalatit (ärge imestage, aga nii see on!) ka juurde segada, on tulemus oivaline. Sel korral juhtus külmkapis olema kõikvõimalikke jääke (porgandisalatit seekord mitte) ja kui aus olla, siis parem saigi. Hakklihasegu jaoks: 1 karp (= 450 g) hakitud kalkuni kintsuliha (Rannamõisa) 1 keskmine riivitud porgand 1 suur muna 100 g vahukoort 1-2 sl röstitud sibulahelbeid (Meira või Santa Maria) 2-3 sl riivsaia või 2 viilu saia maitse järgi soola Täidise jaoks: 100 g šampinjone või muid seeni 1 suur sibul maitseks Tamme aiandustalu Särtsusoola 1 pakk mozzarellapalle Prae hakitud sibul ja seened, lisa särtsusool ja lase jahtuda. Valmista hakklihamass, klopi hästi läbi. Laota pikliku vormi põhja pool hakkliha, tõsta keskele seenesegu, pane mozzarell...