Toit on (aja)lugu

Tunnistan, et minu kokkupuuted veiselihaga on täiesti vastandliku iseloomuga. Kord õnnestub valmistada suurepärane rostbiif, kus liha on nii magus, et tahab kaaslaseks vaid terake soola, tegelikult saaks isegi ilma. Teinekord lõpeb suurepärane algatus täieliku fopaaga, sest pealtnäha ilusast tükist on saanud vintske saapatald. Ütleme nii, et üks üsna suur põhjus on minu teadmatus ehk et ma pole osanud valida õiget liha. Katrin Noorkõiv MTÜ-st Liivimaa Lihaveis käis nii kevadel kui nüüd rääkimas Maitseelamuse kojas Eestis toodetavast veiselihast, mõistagi kaasnes sellega ka tõeline lihasöömismaraton. Ikka proovimise eesmärgil:). Kui lihast rääkida, siis parima tulemuse annab laagerdatud liha, 2 nädalat muide:). Mõistagi nõuab see piinlikku puhtust ja väga korralikke hoiutingimusi, vastasel juhul on kogu laar raisku läinud ja kahju kui palju. Eestimaal kasvatatud rohumaaveise liha on tegelikult väga kõrge kvaliteediga, loom on söönud karjamaal just õiges vahekorras erinevaid taim...

Ettevaatust! Järgnev kirjatükk võib kahjustada teie tervist! Viimasel ajal olen nii mitmelgi pool kuulnud-näinud-maitsnud valget peeti. Et noh nagu punapeet, aga valge viljalihaga, arvasin ma seni, pidades valget peeti sordiaretajate järjekordseks leiutiseks. Põhjakalgi nurrusime võis hautatud porgandite-peetide kausi juures. Täielik vapustus tabas mind aga reedel Lõunakeskuse Taluturul, kus oli müügil seesama valge peet. Merle itsitas, et jaa, valge peet on täielik uus hitt, paljud tuntud söögikohad ja kokad, Demjanov kaasa arvatud, kasutavad seda, kuid oma olemuselt on tegemist loomapeediga. Mida ????????? Esimesest šokist üle saanuna, lubasin minna Jõgevale katseid tegema, meil kasvatab ema loomapeeti kanadele... Väheke kogunud ennast kontrollisin igaks juhuks üle, kuidas selle valge peediga siis on. Päris hästi aru ei saanud, vaid seda, et kollane peet, natuke porgandi moodi köögivili, on iseenesest tuntud juba vanade kreeklaste ja roomlaste juurest. Kui harilik peet on ...

Esmaspäeval panen saapad jalga, otsustatud. Varsti tuleb autorehvid ära vahetada, kah selge. Ilusast kuldsest sügisest saab viimaks tavaline sügis. Sügises on oma valgused, lõhnad, maitsed. On see siis õhtune seenemets, kus pärast vihma näitab end uuesti päike, muutes samblase männiku müstiliseks paigaks. Kus õhk on karge ja ilma seentetagi oleks ilus. On see lõpuks õitsele pihkenud kanna, mille õis särab helgelt nagu öökuninganna. On see värviliste lehtede sadu mõisaalleel ja selle taga äsjakoristatud vilja kirbet lõhna levitav kõrrepõld. On see kaheteistkümnendat Karli näinud kivimüüride ääres sirgunud vahtravitsake. On see kuhi suussulavaid pastinaake, mis äsja küpsesid ürtide ja oliiviõliga ahjus. On see viimaseid jorjeniõisi enne öökülmade tulekut. Või on see hoopiski tükike Tauno käe alt tulnud punapeedikasuka all pikutanud sudakat. Ma ei tea. Õigemini tean küll, see on kõik kokku ja paljugi veel. Sinna viimaste hulka kuulub väike ärevus, sinna...