Toit on (aja)lugu

    Tutvustades koostöökoja kahel üritusel Jõgevamaa toidupärandi ülevaadet, viskasin õhku soovi, et kui kellelgi on ennesõjaaegseid koduseid retseptivihikuid ja on nõus neid mulle kasutada andma, oleksin väga tänulik. Seda siis võrdluse ühe lülina trükitud kokaraamatute ja hiljem kogutud mälestuste vahel. Käsikirjalised retseptivihikud on ju justkui filtrid publitseeritud toidukirjanduse ning reaalse kokkamise vahel ehk antud juhul kokaraamatute ning arhiivi talletatud mälestuste vastuoksuste keskpaigas. Sealt võib leida indikatsioone, mis viitavad ajastu toidumoele, soovidele midagi uut proovida jne. Selge on see, et niisugused märkmed pärinevad kirjutaja olevikust ja on suunatud pigem tulevikule, reeglina mitte kunagi minevikule. Ainsaks tingimuseks oli, et need inimesed oleksid meie piirkonnast. Peagi jõudis minuni üks teade ning natuke hiljem ka teine. Kuidas ma täiesti sõltumatult sain mõneks ajaks enda käsutusse kahe lelletütre käsikirjalised vihikud, kes on mulle takkapihta ots

See postitus on olnud ootel hulk aastaid. Põhjus selles, et pea kümme aastat on meil sõbrannade pundil olnud üks traditsioon veeta lihavõttenädal kusagil välismaal puhkusel. Eelmisel aastal oleksime pidanud reisima Põhja-Itaalias, tänavu oleks proovinud uuesti. Kõik jäi vaid oleksiteks, nagu me hästi teame. Väljavalitud külaliskorteri omanik lubas veel hoida, äkki me ükskord ikka tuleme. No vot, ja seepärast olen seda postitust lugematu arv kordi alustanud, alati ajapuudusel pooleli jätnud (jaanipäeval ei ole see teema ju enam aktuaalne), vahepeal kustutanud, kuid nüüd jõuan ometi "send" nupu vajutamiseni. Nimelt ilmub aeg-ajalt avalikkuse ette naljakas seik sellest, kuidas keegi on avastanud mõnest vanast kokaraamatust Vanaeide, Vana naese või Maia neiu nimega küpsetise retsepti. Keegi räägib ja teised laginal naeravad. Tänapäeval kõlab see kõik lausa seksistlikult ning hea veel, et keegi ei taha toitude nimetamisel (seni!) tsensuuri teha. Eksole.  Mõtlesin siis, et koguks

Taimetoitude raamatu 1926. aasta trükk ja 1993. aasta uustrükk 1930. aasta omast Marta Põld sündis 18. juunil 1882 Jõhvis, abiellus Johan Riivesega 7. aprillil 1920 Tartu Pauluse kirikus, suri 19. novembril 1963 ja on maetud Tartu Pauluse kalmistule. Need on kuivad eluloofaktid. Faktide taga on aga äärmiselt huvitava elukäiguga naine, eriti 20. sajandi I poole Eesti kohta. Märkimisväärne osa tema elust on seotud Jõgevaga, ometi ei teata temast siinkandis enam midagi. Lehitsesin Jõgeva valla 150. juubeli puhul välja antud raamatut, mille teises pooles portreteeriti hulka omal alal tuntud inimesi, kes vallas sündinud, kasvanud või töötanud. Marta Riivest nende seas pole. Tõepoolest, ma ju ei tea neid kriteeriume, mille alusel kirjeldatud isikud välja valiti. Võib-olla oli sõel lihtsalt nii tihe, et ei mahtunud. Võib-olla polnud kaheksa aastat siin tegutsemist piisav. Võib-olla ka seepärast, et argielu teemad on pikka aega spordi, sõjaväe ja teaduse kõrval tundunud nii marginaalsed ning p