Tegelik perenaine Marta Riives Andrese talust - mitte ainult
 |
| Taimetoitude raamatu 1926. aasta trükk ja 1993. aasta uustrükk 1930. aasta omast |
Marta Põld sündis 18. juunil 1882 Jõhvis, abiellus Johan Riivesega 7. aprillil 1920 Tartu Pauluse kirikus, suri 19. novembril 1963 ja on maetud Tartu Pauluse kalmistule. Need on kuivad eluloofaktid. Faktide taga on aga äärmiselt huvitava elukäiguga naine, eriti 20. sajandi I poole Eesti kohta. Märkimisväärne osa tema elust on seotud Jõgevaga, ometi ei teata temast siinkandis enam midagi. Lehitsesin Jõgeva valla 150. juubeli puhul välja antud raamatut, mille teises pooles portreteeriti hulka omal alal tuntud inimesi, kes vallas sündinud, kasvanud või töötanud. Marta Riivest nende seas pole. Tõepoolest, ma ju ei tea neid kriteeriume, mille alusel kirjeldatud isikud välja valiti. Võib-olla oli sõel lihtsalt nii tihe, et ei mahtunud. Võib-olla polnud kaheksa aastat siin tegutsemist piisav. Võib-olla ka seepärast, et argielu teemad on pikka aega spordi, sõjaväe ja teaduse kõrval tundunud nii marginaalsed ning pealegi, raamatu koostaja oli meesterahvas. See viimast ei saaks isegi pahaks panna. Seepärast soovin jagada selle omas ajas erakordse naise lugu, milles jooni edasipüüdlikkusest ning üldisest pürgimusest erialase ja ühiskondliku elu edendamisel. See on samuti kultuuri- ning veelgi enam, kodulooküsimus.
Marta sündis Jõhvi mõisas Puru kooliõpetaja Peeter ja Juliane Wilhelmine Põllu kuuenda lapsena. Kokku oli peres 11 last: 5 poega ja 6 tütart, kuid üks tütardest suri väiksena. Peeter Põld sen isa töötas nii Sindi kalevivabrikus kui Kreenholmis, Peeter alustas samuti vabrikus, kuid püüdlikust noormehest sai paljuski juhuse tahtel õpetaja. Algul Pikaristi kihelkonnakoolis, seejärel juba Purul (Muoni 1996:10) Haruldane pere, kus mitmest lapsest said Eesti ajaloos tuntud isikud. Harald Wilhelm oli kirikutegelane, ja keeleuurija, muuhulgas ka Ida-Harju praostkonna praost ning konsistooriumi assessor. Muide, Eerik Põld, üks Haraldi poegadest, oli hinnatud restauraator (Harald Põld, Wikipedia). Peeter Siegfried Nikolaus on kõige tuntum: Tartus eestikeelsele keskharidusele alusepanija, pedagoogikaprofessor, Tartu Ülikooli prorektor, Riigikogu liige jne (Peeter Põld, Wikipedia). Peeter Põllu monument kaunistab Tartus Haridusministeeriumi esist platsi. Peeter Kreitzberg on teda nimetanud koguni Eesti riigi vormijaks (Trasberg 2017). Martaga seoses tuleb venna perest veel üks huvitav fakt. Nimelt oli Peeter Põllu abikaasa Helmi Põld ajakirja Eesti Naine asutajaid ja selle vastutav toimetaja. Engelhard Johannes valis sõjaväelase tee, jõudis kapteni auastmeni, arreteeriti 1945. aastal ning suri Siberis (Engelhard Põld, Eesti kommunismiohvrid). Üks tütar ja poeg jõudsid 1944. järel vastavalt Kanadasse ning Saksamaale. Tütardest oli avalikus elus tuntuim just Marta.
Marta sündis Jõhvi mõisas Puru kooliõpetaja Peeter ja Juliane Wilhelmine Põllu kuuenda lapsena. Kokku oli peres 11 last: 5 poega ja 6 tütart, kuid üks tütardest suri väiksena. Peeter Põld sen isa töötas nii Sindi kalevivabrikus kui Kreenholmis, Peeter alustas samuti vabrikus, kuid püüdlikust noormehest sai paljuski juhuse tahtel õpetaja. Algul Pikaristi kihelkonnakoolis, seejärel juba Purul (Muoni 1996:10) Haruldane pere, kus mitmest lapsest said Eesti ajaloos tuntud isikud. Harald Wilhelm oli kirikutegelane, ja keeleuurija, muuhulgas ka Ida-Harju praostkonna praost ning konsistooriumi assessor. Muide, Eerik Põld, üks Haraldi poegadest, oli hinnatud restauraator (Harald Põld, Wikipedia). Peeter Siegfried Nikolaus on kõige tuntum: Tartus eestikeelsele keskharidusele alusepanija, pedagoogikaprofessor, Tartu Ülikooli prorektor, Riigikogu liige jne (Peeter Põld, Wikipedia). Peeter Põllu monument kaunistab Tartus Haridusministeeriumi esist platsi. Peeter Kreitzberg on teda nimetanud koguni Eesti riigi vormijaks (Trasberg 2017). Martaga seoses tuleb venna perest veel üks huvitav fakt. Nimelt oli Peeter Põllu abikaasa Helmi Põld ajakirja Eesti Naine asutajaid ja selle vastutav toimetaja. Engelhard Johannes valis sõjaväelase tee, jõudis kapteni auastmeni, arreteeriti 1945. aastal ning suri Siberis (Engelhard Põld, Eesti kommunismiohvrid). Üks tütar ja poeg jõudsid 1944. järel vastavalt Kanadasse ning Saksamaale. Tütardest oli avalikus elus tuntuim just Marta.
Marta abikaasa Johan Riives (varasema nimekujuga Rives) sündis 3. detsembril 1869 pere kolmanda lapsena. Peres oli 9 last, viis poega ja neli tütart. Johanil oli kaksikvend Karl, kuid tema suri veidi rohkem kui nädal pärast sündi. Kuna isa Peeter Riives oli mõisarentnik, liiguti ühest kohast teise. Esimeste laste sündides elas pere Rannu kihelkonnas Arusilla karjamõisas, hiljem Pangodis. Üks poegadest, August Alexander, langes 1916. aastal Galiitsias (EAA.1255.1.525:411). Tuntuim oli aga Tartu Ülikoolis usuteadust õppinud ja seejärel Varssavis, Vilniuses ning Peterburis saksa keelt õpetanud Peeter Riives jun, kes oli Tartu Maakonnavalitsuse esimene esimees 1921-1925 (Peeter Riives 1925:7).
Tee taimetoidu juurde
20. sajandi esimene kümnend avas ärksatele neidudele võimaluse minna Soome õppima. Kodumajanduse tähtsustamisest oli hakanud 19. sajandi viimasel veerandil rääkima juba Carl Robert Jakobson. 20. sajandi alguses nähti, et Soomes, Taanis, Rootsis, Hollandis ja Saksamaal on see hoopis kõrgemal tasemel kui meil. Meile eeskujuandvaks peeti Soome kodumajandus- ja aianduskoole, milliseid soovitas Ado Johannson, esimene Eesti põllutööinstruktor ja moodsate uuenduste eestkõneleja, ka siin avada (Kuum 1998:94).
Näiteks õppis Järvenlinna aiatöö- ja majapidamiskoolis hilisemas tööelus õpetamise ning kirjutamisega tegelenud Marie Sapas (1873-1950), kes avaldas 1911. aastal esimese eestikeelse taimetoitude retseptiraamatu, avas Liplapil aiatöö ja majapidamiskursused ning asutas seejärel aia- ja majapidamiskooli. Reitkalli aiandus- ja kodumajanduskoolis õppinud Emma Mälberg (1886-1940) kirjutas aga 1913. aastal esimese taluperenaistele mõeldud kodumajanduse käsiraamatu "Perenaiste käsiraamat", milles rõhutas samuti tervislikku toitumist. Raamat osutus nii populaarseks, et ta anti välja kokku viies trükis. Leesmentide suur talu Pärnumaal tegutses Haridusministeeriumi poolt tunnustatud õppetaluna, hiljem ka õppekoduna. Emma oli nii Eesti Maanaiste Keskseltsi kui Kodumajanduskoja liige. Hilda Ottenson (1896-1990), kellest sai hiljem ajakirja Taluperenaine teine toiduvaldkonna eest vastutaja - toiduainete säilitamise ning konserveerimise osa toimetaja, õppis majapidamist aga Rootsis ja lõpetas Uppsala majapidamiskooli, koolitas seejärel majapidamisõpetajaid Tallinna linna naiskutsekoolis ning oli ametis Kodumajanduskoja peasekretärina (Mäelo 1957:131).
Marta Põld lõpetas Järvenlinna kooli 1912. aastal ja asus 1. jaanuaril 1913 tööle Põhja-Liivimaa Põllutöö Keskseltsi juurde majapidamisinstruktorina. Ametniku tööpõld ulatus üle terve Lõuna-Eesti ehk Liivimaa kubermangu põhjapoolse osa, s.o Valga-, Võru-, Pärnu-, Viljandi-, Tartu- ja Saaremaa maakondade. Ta oli ainus nõuandja omal alal üle terve Lõuna-Eesti, kuni maailmasõda sulges kõik võimalused kursuste korraldamiseks maal, mille järele töötas omal algatusel mõned aastad Tartu linnas majapidamise õpetajana. Marta meenutab kursuste aega: “Ehk küll ruumid olid sagedasti puudulikud ja köögid väikesed, oli osavõtt neist kursustest alati suur. Töötada tuli 30—75 inimesega, säärase hulga inimestega töötamine kippus mõnikord üle jõu minema. Talvisel kursuste hooajal tuli töötada päevast päeva, isegi pühapäeviti, oli ju sel päeval kõige suurem rahvakogunemine lõunasöögiks kursustel kui ka loengutele. Et kõik kursuslased võisid osa võtta praktilistest töödest, jaotasin nad 5-6-10 kaupa gruppidesse, kus siis iga grupp võttis kordamööda osa köögis keetmisest, puhastustöödest, teenimisest söögilaua juures. Vähe oli neid, kes keetmist vähegi tundsid - mõned üksikud ametnike naised. Sellepärast käsitlesin kursustel enamasti lihtsamaid toite soolalihast kui ka värskest, kus seda oli saadaval, ning harilikumatest aedviljadest, nagu kapsad, kaalikad, peedid ja porgandid. Enamasti otsiti igal pool ikka ka aedvili kuskilt välja, et õppida ka sellest midagi tegema ja majapidamises tarvitama. Suurt huvi tunti ka taimetoitude vastu: oli nagu ime, kui hernestest, ubadest, tangudest jne tulid välja kotletid, vormitoidud ja supid, mis maitsesid õige suupärased. Väga peeni toite taga ei aetud, nagu täidetud kanu ja seajalgu, mis viimasel ajal väga moodi läinud toidud, vaid nõuti toite, mis omas kodus talusaadustest perele võimalik valmistada ja mille valmistamisviisist saadi aru. Sagedane näha oli, et ei osatud kasutada lihtsaimatki toiduretsepti. Ei osatud retsepti järgi keeta, ja iga väiksem kui võte tuli kätte juhatada. Sagedasti oli kuulda ka kaebusi, et vanemad olla otse vaenulikud kõigi uuenduste vastu, ei tahtvat lubada kursusel käimist, rääkimata uute toitude tarvitusele võtmisest kodudes.
Vanuse järgi oli osavõtjaid väga mitmesuguseid, 16—60 aastani. Kõige innukamad töötajad olid nooremad tegelikud perenaised, kelle õlgadel lasusid juba majapidamise mured, teadlikud sellest, missugused ülesanded nad endale võtnud ja kui puudulikud on nende teadmised, kuna tütarlaste hulgas oli märgata rohkem pealiskaudsust ja lõbu tagaajamist. Tuli ette ka töö valijaid. Need olid nn koolitatud neiud, kes olid käinud linnades natuke õmblustööd õppimas ja pidasid ennast juba teistest paremaks. Niisugustega töötamine oli kursustel kõige raskem, kuna nad näiteks puhastustöid, kartulikoorimist jne pidasid liiga alandamaks tööks. Vaade, mis viimasel ajal meie naiste hulgast õnneks kadumas. Kõige paremad mälestused on jäänud Saaremaal viibimisest. Olin seal esimene majapidamiskursuste andja. Kursusi andsin peaaegu kõigis Saaremaa kihelkondades. Tol ajal olid sealsed naised silmatorkavalt maha jäänud mandri naistest. Käidi seal väga suure hoolega kursustel, ja lahkudes oli nii mõnelgi pisar silmis. /.../ Enamasti olid majapidamiskursused korraldatud ühes karjakasvatuse ja põllutöökursustega. Loenguid peeti siis õhtupoolikuti mõlemale soole kõigis aineis. Niisugused kursused lõppesid ikka suurema koosviibimisega, kus kõigile osavõtjatele oli kaetud tee- või pidulaud ja kus piduliste arv tõusis vahel kuni 200. Lauas peeti kõnesid ja lauldi: pärast tantsiti ja mängiti ringmänge. Kõik olid karsked ega olnud kellelgi viinapudelit taskus — pahe, mis viimasel ajal kahjuks kipub siin-seal maad võtma seltskondlikel koosviibimistel ja mis tekitab palju tuska ja meelehärmi piduliste hulgas.” (Põld-Riives 1938:186-187).
Tee taimetoidu juurde
20. sajandi esimene kümnend avas ärksatele neidudele võimaluse minna Soome õppima. Kodumajanduse tähtsustamisest oli hakanud 19. sajandi viimasel veerandil rääkima juba Carl Robert Jakobson. 20. sajandi alguses nähti, et Soomes, Taanis, Rootsis, Hollandis ja Saksamaal on see hoopis kõrgemal tasemel kui meil. Meile eeskujuandvaks peeti Soome kodumajandus- ja aianduskoole, milliseid soovitas Ado Johannson, esimene Eesti põllutööinstruktor ja moodsate uuenduste eestkõneleja, ka siin avada (Kuum 1998:94).
Näiteks õppis Järvenlinna aiatöö- ja majapidamiskoolis hilisemas tööelus õpetamise ning kirjutamisega tegelenud Marie Sapas (1873-1950), kes avaldas 1911. aastal esimese eestikeelse taimetoitude retseptiraamatu, avas Liplapil aiatöö ja majapidamiskursused ning asutas seejärel aia- ja majapidamiskooli. Reitkalli aiandus- ja kodumajanduskoolis õppinud Emma Mälberg (1886-1940) kirjutas aga 1913. aastal esimese taluperenaistele mõeldud kodumajanduse käsiraamatu "Perenaiste käsiraamat", milles rõhutas samuti tervislikku toitumist. Raamat osutus nii populaarseks, et ta anti välja kokku viies trükis. Leesmentide suur talu Pärnumaal tegutses Haridusministeeriumi poolt tunnustatud õppetaluna, hiljem ka õppekoduna. Emma oli nii Eesti Maanaiste Keskseltsi kui Kodumajanduskoja liige. Hilda Ottenson (1896-1990), kellest sai hiljem ajakirja Taluperenaine teine toiduvaldkonna eest vastutaja - toiduainete säilitamise ning konserveerimise osa toimetaja, õppis majapidamist aga Rootsis ja lõpetas Uppsala majapidamiskooli, koolitas seejärel majapidamisõpetajaid Tallinna linna naiskutsekoolis ning oli ametis Kodumajanduskoja peasekretärina (Mäelo 1957:131).
Marta Põld lõpetas Järvenlinna kooli 1912. aastal ja asus 1. jaanuaril 1913 tööle Põhja-Liivimaa Põllutöö Keskseltsi juurde majapidamisinstruktorina. Ametniku tööpõld ulatus üle terve Lõuna-Eesti ehk Liivimaa kubermangu põhjapoolse osa, s.o Valga-, Võru-, Pärnu-, Viljandi-, Tartu- ja Saaremaa maakondade. Ta oli ainus nõuandja omal alal üle terve Lõuna-Eesti, kuni maailmasõda sulges kõik võimalused kursuste korraldamiseks maal, mille järele töötas omal algatusel mõned aastad Tartu linnas majapidamise õpetajana. Marta meenutab kursuste aega: “Ehk küll ruumid olid sagedasti puudulikud ja köögid väikesed, oli osavõtt neist kursustest alati suur. Töötada tuli 30—75 inimesega, säärase hulga inimestega töötamine kippus mõnikord üle jõu minema. Talvisel kursuste hooajal tuli töötada päevast päeva, isegi pühapäeviti, oli ju sel päeval kõige suurem rahvakogunemine lõunasöögiks kursustel kui ka loengutele. Et kõik kursuslased võisid osa võtta praktilistest töödest, jaotasin nad 5-6-10 kaupa gruppidesse, kus siis iga grupp võttis kordamööda osa köögis keetmisest, puhastustöödest, teenimisest söögilaua juures. Vähe oli neid, kes keetmist vähegi tundsid - mõned üksikud ametnike naised. Sellepärast käsitlesin kursustel enamasti lihtsamaid toite soolalihast kui ka värskest, kus seda oli saadaval, ning harilikumatest aedviljadest, nagu kapsad, kaalikad, peedid ja porgandid. Enamasti otsiti igal pool ikka ka aedvili kuskilt välja, et õppida ka sellest midagi tegema ja majapidamises tarvitama. Suurt huvi tunti ka taimetoitude vastu: oli nagu ime, kui hernestest, ubadest, tangudest jne tulid välja kotletid, vormitoidud ja supid, mis maitsesid õige suupärased. Väga peeni toite taga ei aetud, nagu täidetud kanu ja seajalgu, mis viimasel ajal väga moodi läinud toidud, vaid nõuti toite, mis omas kodus talusaadustest perele võimalik valmistada ja mille valmistamisviisist saadi aru. Sagedane näha oli, et ei osatud kasutada lihtsaimatki toiduretsepti. Ei osatud retsepti järgi keeta, ja iga väiksem kui võte tuli kätte juhatada. Sagedasti oli kuulda ka kaebusi, et vanemad olla otse vaenulikud kõigi uuenduste vastu, ei tahtvat lubada kursusel käimist, rääkimata uute toitude tarvitusele võtmisest kodudes.
Vanuse järgi oli osavõtjaid väga mitmesuguseid, 16—60 aastani. Kõige innukamad töötajad olid nooremad tegelikud perenaised, kelle õlgadel lasusid juba majapidamise mured, teadlikud sellest, missugused ülesanded nad endale võtnud ja kui puudulikud on nende teadmised, kuna tütarlaste hulgas oli märgata rohkem pealiskaudsust ja lõbu tagaajamist. Tuli ette ka töö valijaid. Need olid nn koolitatud neiud, kes olid käinud linnades natuke õmblustööd õppimas ja pidasid ennast juba teistest paremaks. Niisugustega töötamine oli kursustel kõige raskem, kuna nad näiteks puhastustöid, kartulikoorimist jne pidasid liiga alandamaks tööks. Vaade, mis viimasel ajal meie naiste hulgast õnneks kadumas. Kõige paremad mälestused on jäänud Saaremaal viibimisest. Olin seal esimene majapidamiskursuste andja. Kursusi andsin peaaegu kõigis Saaremaa kihelkondades. Tol ajal olid sealsed naised silmatorkavalt maha jäänud mandri naistest. Käidi seal väga suure hoolega kursustel, ja lahkudes oli nii mõnelgi pisar silmis. /.../ Enamasti olid majapidamiskursused korraldatud ühes karjakasvatuse ja põllutöökursustega. Loenguid peeti siis õhtupoolikuti mõlemale soole kõigis aineis. Niisugused kursused lõppesid ikka suurema koosviibimisega, kus kõigile osavõtjatele oli kaetud tee- või pidulaud ja kus piduliste arv tõusis vahel kuni 200. Lauas peeti kõnesid ja lauldi: pärast tantsiti ja mängiti ringmänge. Kõik olid karsked ega olnud kellelgi viinapudelit taskus — pahe, mis viimasel ajal kahjuks kipub siin-seal maad võtma seltskondlikel koosviibimistel ja mis tekitab palju tuska ja meelehärmi piduliste hulgas.” (Põld-Riives 1938:186-187).
Soome mõjud saatsid tema tegevust edaspidigi. Majapidamise ja aiatöö instruktorina viis läbi majapidamiskursuseid, juhtis tähelepanu taimetoitude valmistamisele, kirjutas artikleid Põllutöölehele. 1916. aastal ilmus Martalt keskseltsi väljaandena retseptiraamat „Taimetoidu kursus“. Tegemist oli asjakohase raamatuga, kuna linnades valitses lihapuudus ning kõik õpetused taimse kraami toiduks tegemiseks olid teretulnud. Pealegi saatis Martat hea renomee, teda tunti kui osavat toitumisküsimuste lahendajat. Muide, samal ajal tõusis ka köögivilja hind ning püüti leida võimalusi, kuidas inimesed saaksid soodsamalt aedviljaseemneid osta, et ise rohkem kasvatada.
Võib arvata, et taimetoidutemaatika vastuvõtmine ei kulgenud tollal siiski eriti sõbralikult. 1916. aastal ajalehes Pealinna Teataja ilmunud tagurpidi põlvnemise üle mõtisklev lugejakiri võttis muuhulgas ka Marta ette. “Marta Põld paneb - ära lihahimuga! - taimetoidukursuseid toime, tähendab, me peame jäneseks, kodujäneseks või Babüloni Nebukadnetsari kombel härjaks arenema ja rohtu sööma … Oh Jumal, nii radikaalse tagurpidi põlvnemise näitusega ma ei olekski pidanud kohe algama. Inimesest härjaks! Ei, kõigepealt vaja näidata, kuidas meie kõige paremal teel oleme tagasi oma esivanemateks arenema. See ei ole enam atavism, mis üksikute juures välja lööb ja nähtavale tuleb, see on üleüldine tagurnemine,” ütles autor (Tartu kiri 1916).
Esikraamatu laiendusena ilmus 1926. aastal Eesti Põllumeeste Keskseltsi väljaandel retseptikogu “Taimetoidud”, mille eessõnas autor ütleb, et raamat sai alguse I maailmasõja päevil, mil olud sundisid paljusid lihast loobuma ja sellest johtuvalt tõusis vajadus taimetoidu järele (Põld-Riives 1926). Trükis osutus piisavalt menukaks, nii et 1930. aastal valmis uus trükk, millele lisati toiduainete ettevalmistamise ja päevakajaline toortoitude peatükk ning uusi sobivaid retsepte. Toortoitude peatüki alguses on selgitatud, et viimasel ajal on keedetud taimetoitude kõrval hakatud tarvitama ka toortoite, kuna toitlustusküsimus on viimaste aastate jooksul võtnud uue suuna. Tänapäevane faksiimiletrükk 1930. aasta väljaandest ilmus 1993. Raamat on väga praktiline, pakkudes soovitusi mistahes liiki toitudeks, sh hoidistamiseks. Retseptid on põnevad ja pakuvad avastamisrõõmu tänapäevalgi. Siiski tuleb öelda, et tänapäevases mõttes on tegemist eelkõige lihavabade retseptide, mitte täielikult taimsete roogadega. Lõpus on näidislõunad kolme nädala jaoks nii suvel kui talvel. Lisaks ka viiekäiguline pidusöögimenüü: puuviljad, pähklid; selge aedviljaleem juustukangidega; võltsitud kalakroketid keedetud riisi ja seenekastmega; porgandid tainas hernesalati ja marjakastmega; koorevaht ploomidega (Põld-Riives 1993:206).
Tartust Jõgevale
Abikaasa Johan Riives võttis 1932. aastal üle Jõgeva külas endise Tõnso-Andrese nr 34 talu. Ametlik ostumüügileping sõlmiti hiljem, 1936. aastal, ostuhinnaga 12 000 krooni (EAA.2381.2.9653: nummerdamata ostu-müügileping 20.11.1936). Praegu jääb koht Jõgeva linna territooriumile, talu tuumik paikneb Vana-Jõgeval Suvila tänava ääres.
Uus peremees kirjutas statistika tarbeks kogutud teatelehes talu võlgade kohta 1932. aastal talu ostmise põhjustest üpris emotsionaalselt: “Kuni 1. maini 1932 pidasin Võrumaal Toolamaa vallas Ruusa talu, mille ostsin puhta raha eest. Selle peale pani [Eesti] Vabariik suure tulumaksu näol võla peale 7000 krooni väärtuses 1920. aastal, mis lõpuks kasvas 20000 krooni suuruses, millele enam vastu seista ei suutnud. Sellepärast müüsin Ruusa maha ja ostsin järelejäänud raha eest Jõgeva Andrese. Kas on Eesti sellega palju võitnud?” (ERA.3653.7.1925, nummerdamata teateleht 6.10.1932).
1932. aastal ilmus Marta 50. juubeliks ajakirjas Taluperenaine tore tervitus, milles on juttu ka Ruusalt Andresele kolimisest: “Raske on küll uskuda sellel, kes viimasel ajal pr Põld-Riivesega kokku puutunud, et see, täis nooruslikku tööõhinat inimene, seisab juba 50-ne lävel. Kuid mis tähendavad aastad! Eks ütle ju laulikki: „Noor olla on kevadet rinna sees kanda ..." Ja kevadet, kevade päikest ja kevade kohinat — seda kõike peab pr Põld-Riivese rinnas olema palju! Teisiti — kuis ta oleks suutnud nii häätujuliselt, nii nurisemata kanda oma õlgadel viimasel kümnel aastal kõiki tegeliku perenaise muresid ja raskusi ja teha seejuures veel niipalju seltskondlikku tööd, kirjutada ja täiendada oma taimetoitude retseptide kogu, mis ilmus 1930. a juba kolmandas trükis nime all „Taimetoidud” ning mis sisaldab üle 700 taimetoidu retsepti ja lõpuks, jagada juba rohkem kui viie aasta kestel igas Taluperenaise numbris oma kaasõdedele tulusaid näpunäiteid oma eluküpsest teadmiste tagavarast.
Lõuna-Eesti ja Saaremaa perenaised tunnevad aga pr Põld-Riivest veelgi varematest aegadest. Nimelt, pr Põld-Riives, tookord veel prl Põld, olles lõpetanud 1912. a sügisel Soomes Järvenlinna aiatöö ja majapidamiskooli, asus 1. jaanuaril 1913. a aiatöö, kodumajanduse ja linnukasvatuse instruktorina ametisse Põhja-Liivimaa Põllutöö Keskseltsi juurde, kus töötas ligi viis aastat järgemööda, ajades esimesi vagusid kodumajanduse edendamise põllul Lõuna-Eestis.
Olles 1920. a kevadel abiellunud hr. Johan Riivesega, põllumehega Võrumaalt, asus ta 1921. a kevadel ilusa Võhandu jõe kaldale (Võrumaal) omandatud Ruusa mõisa tegelikuks perenaiseks, kus tal tuli kanda oma õlgadel kõiki raskusi, mis tõusid Ruusa kruusasest põllupinnast. Käesoleva aasta kevadel kolis hr Riives, olles müünud Ruusa, Tartumaale Jõgeva lähedale Andrese tallu. Siin ootab pr Riivest, seda väsimatut perenaist, jällegi suur hulk tööd ja pingutust enne kui uuesti omandatud majapidamine saab täiesti korda.
Taluperenaine soovib siinkohal oma lugupeetud kaastöölisele ja kauaaegsele tegelasele kodumajanduse edendamise põllul südamest õnne tema tähtsa päeva puhul ning head kordaminekut kõigis ettevõtetes tema uues kodus ning loodab ühtlasi, et juubilar veel kaua, kana aastaid, võib meie suurele perenaiste perele oma rikkaliku ja eluküpse teadmiste tagavaraga kasulik olla.” (Pr. Marta Põld-Riives 1932:159).
Võib öelda, et Põhja-Tartumaa polnud Martale võõras. Oli ta ju oma instruktoriaegadel käinud mitmel korral siin kodumajandust õpetamas. Näiteks kohe 1913. aasta talvel, kui ta oli just ametisse asunud, veetis ta poolteist kuud jutti siinmail, viies kahe nädala kaupa loengukursusi läbi Torma, Põltsamaa ja Laiuse Põllumeeste Seltsides (Põllumajanduslised 1913:24).
1937. aastal korraldas Maapank laenu sooviva kliendi taustauuringu ning sellest selgub, et Johan oli tsaariajal olnud mitme karjamõisa rentnikuks Võrumaal ning omandanud Saksa ajal Ruusa karjamõisa. Praeguse Andrese talu kohta öeldakse, et erinevalt eelmisest omanikust, kes seda välja rentis, majandab Riives talu ise ja korralikult, nii et talundi väärtus on tõusnud. Märgitakse, et lisaks talule kuuluvad talle majad Tartus, Kastani tn 42 ja 44, mille on omandanud 1917-1918. Kastani 44-s asus muide alates 1934 "Esimene kamfoli- ja õlitehas J. Justsuk, P. Gradusow & Ko". Dokumendi lõpus mainitakse, et Riives on katsetanud ka tööstuse ja äri alal, olnud osanikuks määrde- ja õlivabrikus, kuid kuuldavasti on need lõppenud puudujääkidega (ERA.3653.7.1925: nummerdamata dokument Eesti Maapangale 8.07.1937). 1939. aastal päris ta koos õdedega venna Erich Riivese talu Musta A-71 Ahjal (EAA.2381.2.22868: nummerdamata kohtuotsus 26.09.1939).
Johan Riives oli pangas sage klient, tegeledes laenude ja nende korraldamisega. 1934. aasta talu teatelehes öeldakse tema kohta nii: “Johan Riives abikaasaga, kes on tuntud maanaiste liikumise juht, on vanemad, ilma lasteta inimesed, kes talu peavad võõra tööjõuga, kuid et praeguses olukorras võõra tööjõuga majapidamine end ei tasu ja et arvatavasti võimaldada kergemat äraelamist, pöörab härra Riives Maapanga poole. Võlgasid temal ei ole, talu on täiesti korras.” (ERA.3653.7.1925: nummerdamata teateleht, saadud 22.02.1934). Ka tema panga- ja talutoimikust jääb mulje, et rahamajandus oli kontrolli all ning laenude võtmine toimus ratsionaalsetel kaalutlustel.
Taluga kaasneb üks huvitav seik. Nimelt kerkis 1930. aastate alguses Jõgeva Majaomanike Seltsi eestvõttel päevakorda vajadus Jõgevale luteri kiriku ehitamiseks, kuna Jõgeva alev oli kasvanud märkimisväärseks (Jõgeva alev ehitab kirikut 1931:6). Laiuse koguduse juhatus asutas Jõgeva kiriku ehitamise komitee ning esimesel koosolekul teatas Andrese talu peremees Arnold Leihberg, et tema on nõus kirikule platsi kinkima (Jõgeva kiriku ehitamise kavatsusest 1931:5). Esimene katse pandi peagi pausile, kuna jätkusid arutelud selle üle, kas ehitada uus hoone või laiendada näiteks rahvamaja, lisaks ei soosinud üldine majandussurutis kulukat ettevõtmist. Tundub, et Leihbergi lubadusest sai peagi Riivese lubadus (Jõgeva kiriku ehitamise kavatsusest 1934:6). Ei talu ega Johani Maapanga toimikus kajastu talust eraldi väljalõike tegemine ning ka kirikuhoone jäi igatahes enne sõda rajamata. Värskelt asutatud Jõgeva kogudus tunnistati 1990ndatel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise protsessis õigustatud subjektiks krundile Turu tn 2a (ERA.5171.3.22:2), kuna leiti üks dateerimata laululeht sõnumiga, nagu 14.01.[1937?] annetanud Johan Riives kiriku jaoks platsi kuni kahe vakamaa suuruses, sama kinnitasid ka mõned tunnistajad (ERA.5171.3.22:8-10), ja sai maatüki koos peremehetu nõukogudeaegse veetorniga. 2016. aastal valmis eskiisprojekt veetornist vaatetorniga kogudusehoone ümberehitamiseks (Hindre 2020). Vaateplatvormiga kirikutorn avati külastajatele 2020. aasta lõpus, külgehitised ootavad oma aega.
1937. aastal korraldas Maapank laenu sooviva kliendi taustauuringu ning sellest selgub, et Johan oli tsaariajal olnud mitme karjamõisa rentnikuks Võrumaal ning omandanud Saksa ajal Ruusa karjamõisa. Praeguse Andrese talu kohta öeldakse, et erinevalt eelmisest omanikust, kes seda välja rentis, majandab Riives talu ise ja korralikult, nii et talundi väärtus on tõusnud. Märgitakse, et lisaks talule kuuluvad talle majad Tartus, Kastani tn 42 ja 44, mille on omandanud 1917-1918. Kastani 44-s asus muide alates 1934 "Esimene kamfoli- ja õlitehas J. Justsuk, P. Gradusow & Ko". Dokumendi lõpus mainitakse, et Riives on katsetanud ka tööstuse ja äri alal, olnud osanikuks määrde- ja õlivabrikus, kuid kuuldavasti on need lõppenud puudujääkidega (ERA.3653.7.1925: nummerdamata dokument Eesti Maapangale 8.07.1937). 1939. aastal päris ta koos õdedega venna Erich Riivese talu Musta A-71 Ahjal (EAA.2381.2.22868: nummerdamata kohtuotsus 26.09.1939).
Johan Riives oli pangas sage klient, tegeledes laenude ja nende korraldamisega. 1934. aasta talu teatelehes öeldakse tema kohta nii: “Johan Riives abikaasaga, kes on tuntud maanaiste liikumise juht, on vanemad, ilma lasteta inimesed, kes talu peavad võõra tööjõuga, kuid et praeguses olukorras võõra tööjõuga majapidamine end ei tasu ja et arvatavasti võimaldada kergemat äraelamist, pöörab härra Riives Maapanga poole. Võlgasid temal ei ole, talu on täiesti korras.” (ERA.3653.7.1925: nummerdamata teateleht, saadud 22.02.1934). Ka tema panga- ja talutoimikust jääb mulje, et rahamajandus oli kontrolli all ning laenude võtmine toimus ratsionaalsetel kaalutlustel.
Taluga kaasneb üks huvitav seik. Nimelt kerkis 1930. aastate alguses Jõgeva Majaomanike Seltsi eestvõttel päevakorda vajadus Jõgevale luteri kiriku ehitamiseks, kuna Jõgeva alev oli kasvanud märkimisväärseks (Jõgeva alev ehitab kirikut 1931:6). Laiuse koguduse juhatus asutas Jõgeva kiriku ehitamise komitee ning esimesel koosolekul teatas Andrese talu peremees Arnold Leihberg, et tema on nõus kirikule platsi kinkima (Jõgeva kiriku ehitamise kavatsusest 1931:5). Esimene katse pandi peagi pausile, kuna jätkusid arutelud selle üle, kas ehitada uus hoone või laiendada näiteks rahvamaja, lisaks ei soosinud üldine majandussurutis kulukat ettevõtmist. Tundub, et Leihbergi lubadusest sai peagi Riivese lubadus (Jõgeva kiriku ehitamise kavatsusest 1934:6). Ei talu ega Johani Maapanga toimikus kajastu talust eraldi väljalõike tegemine ning ka kirikuhoone jäi igatahes enne sõda rajamata. Värskelt asutatud Jõgeva kogudus tunnistati 1990ndatel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise protsessis õigustatud subjektiks krundile Turu tn 2a (ERA.5171.3.22:2), kuna leiti üks dateerimata laululeht sõnumiga, nagu 14.01.[1937?] annetanud Johan Riives kiriku jaoks platsi kuni kahe vakamaa suuruses, sama kinnitasid ka mõned tunnistajad (ERA.5171.3.22:8-10), ja sai maatüki koos peremehetu nõukogudeaegse veetorniga. 2016. aastal valmis eskiisprojekt veetornist vaatetorniga kogudusehoone ümberehitamiseks (Hindre 2020). Vaateplatvormiga kirikutorn avati külastajatele 2020. aasta lõpus, külgehitised ootavad oma aega.
Andrese talu oli hästi varustatud, ilmselt üsna eesrindlik ning moodne. 1938. aastal kasutati isegi välistööjõudu kahe palgalise näol (ERA.4414.2.2161:69). Talus elas ka Marta emapoolne tädi Emilie. Johan Riives suri 1947. aastal ning on maetud Tartu Pauluse kalmistule. 1949. aasta märtsiküüditamisega saadeti talust Siberisse Juuli ja August Lindmäe, kes olid seal pikka aega väikerentnikud olnud. Enne Riivest oli Leihberg olnud küll talu omanik, kuid elast Tartus ning talu oli välja renditud, nii et seal oli ka mitu väikest kohta. Juuli vanemad olid seal juba Leihbergi ajal väikerentnikud olnud, samuti Lindmäed (ERA.4414.2.2151:133). Marta Riives ise oli samuti 14.03.1949 ENSV Ministrite Nõukogu otsusega 1949. aasta märtsiküüditatute nimekirjas, kuid mingil viisil õnnestus tal sellest pääseda (Õispuu 2003:630).
Maanaiste seltsiliikumine
20. sajandi I poole naisliikumises oli oluline osa maanaiste seltsitegevusel. Tartu Eesti Põllumeeste Selts oli siinkindlasti teerajajaid, korraldades sajandi algusest aiandus-, keedu - ja majapidamiskursusi. Huvilisi tuli Tartu kursustele kaugemaltki, nii et õige pea hakati huvi tundma, kuidas kursuseid ka Tartust väljapoole saada.
Eesti Põllumeeste Keskseltsi eestvõttel tekkis 1928. aastal Eesti Maanaiste Keskselts. Maanaiste liikumine kasvatas kiiresti poolehoidu nii meil kui mujal riikides, nii et 1933. aastal tekkis rahvusvaheline ühendus Maailma Maanaised. Eestis kuulus 1938. aastal keskseltsi 426 allorganisatsiooni kokku üle 33 000 liikmega. Seltsi tegevuse lõpetamise ajal 1940 oli see number veel kõrgem. Keskseltsi kümne esimese tegevusaasta jooksul korraldati 1227 toiduvalmistamiskursust 24478 osavõtjaga, lisaks 544 aiasaaduste hoiustamise kursust 8529 osalejaga (Eesti Maanaiste Keskselts 1938:46-47). Keskselts hakkas korraldama kogu kodumajanduslikku nõuandetööd, nii et 1937/38 oli seal palgal 10 kodumajanduskonsulenti ja üks kodumajanduse inspektor. Marta valiti 1937. aastal keskseltsi nõukokku (Eesti Maanaiste Keskselts 1938:8).
Kui varem olid valdade juures tegutsenud põllumeeste kogud, siis 1930-ndatel asendati need piirkondlike põllumeeste konventidega - Põllutöökoja allasutustega. Ametlikult tegutsesid need vahemikus 1936-1940, eesmärgiga edendada põllumajandust, harida ja nõustada moodsa taime- ja loomakasvatuse valdkonnas, tegeleda kodumajanduse ja ühistegevusega. Igast konvendist kuulus üks esindaja Põllutöökoja täiskogusse. Jõgeva Põllumeeste Konventi kuulusid viie valla põllumehed, piirkonna talundite rahvastik oli 1936. aastal 10208 inimest. Maanaiste seltse esindas konvendis just Marta Riives (Jõgeva Põllumeeste Konvent 1937:1). Marta juhtis nimelt Jõgeva Maanaiste Seltsi. Kuna iga selts oli spetsialiseerunud mingile teemale, siis Jõgeva oma mõistagi toiduvalmistamisele. Seetõttu olevat Jõgeva naised toiduvalmistamise oskuse poolest esireas ja mitmeaastase töö tagajärjena on talutoidud Jõgeval muutunud mitmekesisemaks ja maitsvamaks (Jõgeva naised 1937:4). Marta oli toiduvalmistamise õpetamist alustanud kohe pärast Jõgevale tulekut. Näiteks 1933. aasta detsembris korraldati Andresel küpsetamise kursus (Tartumaalt 1933: 6).
Maanaiste seltsiliikumine
20. sajandi I poole naisliikumises oli oluline osa maanaiste seltsitegevusel. Tartu Eesti Põllumeeste Selts oli siinkindlasti teerajajaid, korraldades sajandi algusest aiandus-, keedu - ja majapidamiskursusi. Huvilisi tuli Tartu kursustele kaugemaltki, nii et õige pea hakati huvi tundma, kuidas kursuseid ka Tartust väljapoole saada.
Eesti Põllumeeste Keskseltsi eestvõttel tekkis 1928. aastal Eesti Maanaiste Keskselts. Maanaiste liikumine kasvatas kiiresti poolehoidu nii meil kui mujal riikides, nii et 1933. aastal tekkis rahvusvaheline ühendus Maailma Maanaised. Eestis kuulus 1938. aastal keskseltsi 426 allorganisatsiooni kokku üle 33 000 liikmega. Seltsi tegevuse lõpetamise ajal 1940 oli see number veel kõrgem. Keskseltsi kümne esimese tegevusaasta jooksul korraldati 1227 toiduvalmistamiskursust 24478 osavõtjaga, lisaks 544 aiasaaduste hoiustamise kursust 8529 osalejaga (Eesti Maanaiste Keskselts 1938:46-47). Keskselts hakkas korraldama kogu kodumajanduslikku nõuandetööd, nii et 1937/38 oli seal palgal 10 kodumajanduskonsulenti ja üks kodumajanduse inspektor. Marta valiti 1937. aastal keskseltsi nõukokku (Eesti Maanaiste Keskselts 1938:8).
Kui varem olid valdade juures tegutsenud põllumeeste kogud, siis 1930-ndatel asendati need piirkondlike põllumeeste konventidega - Põllutöökoja allasutustega. Ametlikult tegutsesid need vahemikus 1936-1940, eesmärgiga edendada põllumajandust, harida ja nõustada moodsa taime- ja loomakasvatuse valdkonnas, tegeleda kodumajanduse ja ühistegevusega. Igast konvendist kuulus üks esindaja Põllutöökoja täiskogusse. Jõgeva Põllumeeste Konventi kuulusid viie valla põllumehed, piirkonna talundite rahvastik oli 1936. aastal 10208 inimest. Maanaiste seltse esindas konvendis just Marta Riives (Jõgeva Põllumeeste Konvent 1937:1). Marta juhtis nimelt Jõgeva Maanaiste Seltsi. Kuna iga selts oli spetsialiseerunud mingile teemale, siis Jõgeva oma mõistagi toiduvalmistamisele. Seetõttu olevat Jõgeva naised toiduvalmistamise oskuse poolest esireas ja mitmeaastase töö tagajärjena on talutoidud Jõgeval muutunud mitmekesisemaks ja maitsvamaks (Jõgeva naised 1937:4). Marta oli toiduvalmistamise õpetamist alustanud kohe pärast Jõgevale tulekut. Näiteks 1933. aasta detsembris korraldati Andresel küpsetamise kursus (Tartumaalt 1933: 6).
 |
| Jõgeva Maanaiste Seltsi juhatus (Marta Riives all keskel), 1930. aastad (ERM Fk 2422:9). |
Jõgeva Maanaiste Selts korraldas 1937. aastal kodukultuuripäevad, mille raames toimus kodukorraldusnäitus ning erinevaid võistlusi ja demonstratsioone (Sisukad kodukultuuripäevad Jõgeval 1937:7). Maanaiste seltsi eestvõttel korraldati palju just kodumajanduse ja käsitööga seotud üritusi ning õppepäevi. Näiteks Jõgeva Põllumeeste Konvendi 1938. aasta tegevuskavas nähti kodumajanduskoolituste peateemadena ette kodu lähema ümbruse ja köögi korraldamist. Lisaks plaaniti paljudes seltsides käsitöökursuseid, mõnes ka keedukursuseid (Jõgeva Põllumeeste Konvent 1937:11).
1940. aasta veebruaris asutati Jõgeva Põllumeeste Konvendi juurde maanaiste ühendus, mille esinaiseks sai Marta Riives. Tegemist oli esimesena Eestis kohaliku konvendi juurde loodud maanaiste seltside esindusühendusega. Asutamiskoosolekul võeti kohe teemaks konvendi piirkonda kodunduskooli asutamine. Kooli asukohaks leiti olevat sobiv Kuremaa Kontrollassistentide Kool, kuna sinna saanuks rajada vajalikud ruumid vähese juurdeehitusega (Tartumaalt 1940:9). 1940. aastal valiti Marta veel ka Kodumajanduskoja liikmeks (Maanaised 1940:8).
1937. aastal asutati Jõgevale teinegi naiste organisatsioon - Jõgeva Perenaiste Selts Marie Jürmani juhtimisel. Tegemist oli pigem moodsamale linnanaisele orienteeritud ühendusega. 1939. aastal kirjutatakse nii: “Jõgeva seltskonnaellu on toonud kauoodatud ja meeldivat vaheldust kohaliku perenaiste seltsi asutamine möödunud aastal. Selts on seniajani töötanud pr. M. Jürmanni juhatusel. Vaatamata oma lühikesele eale on selts suutnud oma ümber koondada ligi poolsada perenaist, on korraldatud mitmesuguseid õmblemise ja keedukursuseid ning loenguid.” (Läbi kodumaa linnade, 1.03.1939: 7). Mitmeid sündmusi korraldasid seltsid ka koos ja tundub, et konkurents tekitas mitmekesisemaid võimalusi seltsieluks: “Jõgeva naisseltsid on viimasel ajal hakanud energiliselt tegutsema. Üksteise võidu korraldatakse mitmesuguseid naisalasse puutuvaid kursuseid, kusjuures lektoriteks ja juhatajateks hangitakse keskseltside juurest vastava ala eriteadlased. Samuti elavalt hoolitsetakse seltskondlike õhtute korraldamise eest. Ülenädalati korraldatakse kohalikus rahvamajas mitmekesise sisuga tee- ja peoõhtuid.” (Läbi kodumaa linnade, 5.02.1939: 4).
Kogu selline seltsitegevus lõpetati 1940. aasta oktoobris ENSV Rahvakomissaride Nõukogu välja antud määrusega poliitharidustöö korraldamise kohta, millega vabaharidustööga seotud organisatsioonid ühendati rahvamajadega (ENSV Teataja, 1940:221-223).
Ajakiri Taluperenaine
1927. aastal hakkas Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi väljaandel Tartus ilmuma taluperenaistele mõeldud ajakiri Taluperenaine, mis kujunes suurima tiraažiga naisteajakirjaks ja ühtlasi tegelikuks maanaiste liikumise häälekandjaks (Mäelo 1957:221). Marta Riives alustas ajakirja esimesest numbrist kodumajanduse, toitlustuse ning köögiviljanduse osa toimetajana. Ühtlasi oli ta väljaande toimkonna liige (Taluperenaine, Wikipedia). Ajakirja 10. juubeli puhul 1937. aastal iseloomustati kõiki toimetuse liikmeid mõne lausega ning Marta kohta kirjutati, et “ta on tublimaid taluperenaisi ning ka „Taluperenaise" lugejate eest hoolitsejaid - alati õiged söögiretseptid õigel kohal ja kaalub tüki kätte ikka kohe kiloga.” (Taluperenaine toimetus 1937:95).
1940. aasta veebruaris asutati Jõgeva Põllumeeste Konvendi juurde maanaiste ühendus, mille esinaiseks sai Marta Riives. Tegemist oli esimesena Eestis kohaliku konvendi juurde loodud maanaiste seltside esindusühendusega. Asutamiskoosolekul võeti kohe teemaks konvendi piirkonda kodunduskooli asutamine. Kooli asukohaks leiti olevat sobiv Kuremaa Kontrollassistentide Kool, kuna sinna saanuks rajada vajalikud ruumid vähese juurdeehitusega (Tartumaalt 1940:9). 1940. aastal valiti Marta veel ka Kodumajanduskoja liikmeks (Maanaised 1940:8).
1937. aastal asutati Jõgevale teinegi naiste organisatsioon - Jõgeva Perenaiste Selts Marie Jürmani juhtimisel. Tegemist oli pigem moodsamale linnanaisele orienteeritud ühendusega. 1939. aastal kirjutatakse nii: “Jõgeva seltskonnaellu on toonud kauoodatud ja meeldivat vaheldust kohaliku perenaiste seltsi asutamine möödunud aastal. Selts on seniajani töötanud pr. M. Jürmanni juhatusel. Vaatamata oma lühikesele eale on selts suutnud oma ümber koondada ligi poolsada perenaist, on korraldatud mitmesuguseid õmblemise ja keedukursuseid ning loenguid.” (Läbi kodumaa linnade, 1.03.1939: 7). Mitmeid sündmusi korraldasid seltsid ka koos ja tundub, et konkurents tekitas mitmekesisemaid võimalusi seltsieluks: “Jõgeva naisseltsid on viimasel ajal hakanud energiliselt tegutsema. Üksteise võidu korraldatakse mitmesuguseid naisalasse puutuvaid kursuseid, kusjuures lektoriteks ja juhatajateks hangitakse keskseltside juurest vastava ala eriteadlased. Samuti elavalt hoolitsetakse seltskondlike õhtute korraldamise eest. Ülenädalati korraldatakse kohalikus rahvamajas mitmekesise sisuga tee- ja peoõhtuid.” (Läbi kodumaa linnade, 5.02.1939: 4).
Kogu selline seltsitegevus lõpetati 1940. aasta oktoobris ENSV Rahvakomissaride Nõukogu välja antud määrusega poliitharidustöö korraldamise kohta, millega vabaharidustööga seotud organisatsioonid ühendati rahvamajadega (ENSV Teataja, 1940:221-223).
Ajakiri Taluperenaine
1927. aastal hakkas Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi väljaandel Tartus ilmuma taluperenaistele mõeldud ajakiri Taluperenaine, mis kujunes suurima tiraažiga naisteajakirjaks ja ühtlasi tegelikuks maanaiste liikumise häälekandjaks (Mäelo 1957:221). Marta Riives alustas ajakirja esimesest numbrist kodumajanduse, toitlustuse ning köögiviljanduse osa toimetajana. Ühtlasi oli ta väljaande toimkonna liige (Taluperenaine, Wikipedia). Ajakirja 10. juubeli puhul 1937. aastal iseloomustati kõiki toimetuse liikmeid mõne lausega ning Marta kohta kirjutati, et “ta on tublimaid taluperenaisi ning ka „Taluperenaise" lugejate eest hoolitsejaid - alati õiged söögiretseptid õigel kohal ja kaalub tüki kätte ikka kohe kiloga.” (Taluperenaine toimetus 1937:95).
 |
| Marta Riives 1937. aastal (Taluperenaine, nr 4, 1937) |
Marta kanda olid kõik kodumajanduslikud teemad ehk kuidas hoida kodu puhtana, nõusid pesta, kärbseid tõrjuda, suurpuhastust teha jne. Ta kirjutas ka pikemaid käsitlusi erinevate toitude ja toiduainete kohta, mis sisaldasid enamasti ka retsepte: aedviljade õhukindel hoidistamine (1927, nr 2), lambaliha kasutamine (1927, nr 4), sealiha kasutamine toiduks koos soolamise ja ploomirasva sulatamise õpetusega (1928, nr 2), liha küpsetamine ehk prae valmistamine (1928, nr 4), spinati kasutamine ja tähelepanu juhtimine kevadistele rohelistele umbrohtudele (1928 nr 5), lehtsalati kasvatamine ja toiduks tarvitamine (1928, nr 6, 1931, nr 7), erinevat liiki marjade tutvustamine (1928, nr 7-8), redise kasvatamine (1928, nr 8), aedviljade keetmine (1928, nr 9), hane puhastamine ja toiduks valmistamine (1928, nr 11), keedukasti valmistamine ja sobilikud toidud (1929, nr 2), munade keetmine ja munatoidud (1929, nr 4), kartulite keetmine ja toiduks kasutamine (1929, nr 7), kilude soolamine (1929, nr 10), seasoolte ja vere säilitamine (1929, nr 12), jänese ettevalmistamine ja toiduks tegemine (1930, nr 1), mädarõigas ja selle kasvatamine (1930, nr 5; toiduks tarvitamine nr 10), marjahoidiste valmistamine (paksud želeed) (1930, nr 7), puuviljade kuivatamine (1930, nr 8), kartulitärklise valmistamine (1930, nr 11), vormiroad (1931, nr 9), leeme keetmine (1931, nr 10 ja 11), põrsa küpsetamine (1931, nr 12), sealiha erinevate tükkide kasutamine toitudes (1932, nr 2), kastmed (1932, nr 4), kurkide hapendamine (1932, nr 8), veiseliha tükkide jaotus toiduks (1932, nr 10) ja säilitamine (nr 11), kapsaste hapendamine (1933, nr 10), leivaküpsetamine (1933, nr 12), rasva säilitamine (1934, nr 3), segaaedvilja- ehk suvesupid (1934, nr 7), suitsuliha säilitamine (1935, nr 6), värske kapsa talveks tegemine (1935, nr 10), liha soolamine (1936, nr 1), räimede toiduks tarvitamine (1936, nr 5; paslik on meenutada tema räimesardiinide retsepti), kana toiduks tarvitamine (1936, nr 10), jõulutoitude lisandid (1937, nr 12), silgutoidud (1938, nr 5), maksatoidud (1938, nr 11), jõuluküpsised vähema suhkruga (1939, nr 12).
 |
| Räimesardiinid |
Lisaks hooajalistele või suuremal teemal toiduretseptidele pakuti ka vastavasse kuusse sobivaid nädalamenüüsid (kuu söögisedel). 1928. aasta veebruarinumbris selgitati toimetusele tulnud kriitikat, justkui sellise sedeli järgi on toidud terve kuu jaoks ette määratud. Söögisedeliga taheti vaid perenaistele nõuks olla ja tähelepanu juhtida, kuidas hooajaliselt sobivaid toite valmistada, et liiga ühekülgsesse menüüsse vaheldust luua. Lõpuks märgiti: “Et rohke liha söömine tervisele kahjulik, mille üle ka edaspidi kirjutusi Taluperenaises ilmub, siis tahab leht ka selles asjas perenaistele nõuks ja toeks olla. Edaspidi soovitame söögisedelis reedesel päeval ikka taimetoite, et meie perenaist vähegi taimetoitudega tutvustada.” (Tähelepanemiseks 1928:60).
1927. aastal pakkuda tomatite hoidistamiseks retsepte oli päris tore mõte (1927, nr 3), kuigi ta propageerib tomatit juba 1910ndatel. 1927. aasta aprillinumbris ilmunud artiklis aedviljade säilitamisest toob välja näiteks pastinaagi, selleri, rooskapsa, lehtkapsa, mustjuure. Kurkide hapendamise artiklis 1932. aasta augustinumbris ütleb, et parim kurgisort hapendamiseks on “Muromi”, mis on õrna lihaga, kasvuajal meie oludes kõige vastupidavam ja viljarikkam.
1930-ndaid iseloomustab suund tervislikuma ja ratsionaalsema toitumise poole, millel oli erinevaid põhjuseid. Lisaks majanduslikele ning terviseaspektidele tekkis agraarprogrammi tuules küsimus, paljuga jaksab Eesti oma inimesi ära toita ehk milline on Eesti tegelik isevarustuse võimekus. Seoses sellega kutsuti üles tarbima rohkem kodumaist soodsamat tooret. 1934. aastal öeldi nii: “Meie rahva toitluses on domineerinud leib, kartul ja searasv, viimasel ajal ka või, kuid mahlakad toidud, aed- ja puuvili igapäevase toiduna on seni peaaegu puudunud. Siit kohast tuleb rahva toitluse ümberkorraldamisega alustada.” (Ümarik 1934:307). Ümbervaatamine puudutas ka toiduvalmistamiskursuseid. Kui seni taheti õppida midagi uut ja pigem keerulist, siis seda peeti nüüd ebarentaabliks, kuna kodus võidakse õpitut kas harva või mitte kunagi kasutada. Toiduvalmistamiskursuste ülesandeks seati rahva igapäevaste toitlusolude parandamine, ehk kuidas toiduaineid hästi säilitada, mitmekesiselt ja tervislikult söögiks teha (sh kevadel esimest värsket kraami saada), maitsekalt serveerida ning pöörata tähelepanu nii laste kui haigete toitlustamisele, samuti köögi ja sööginõude korrashoiule (Ottenson 1936: 270, 275).
Marta Põld-Riives ütles 1939. aastal koguni: „See aeg on möödas, kus peeti kõige osavamaks ja paremaks seda perenaist, kes oskas külalisi võimalikult rohkete keeruliste toitudega kostitada ja neid nii sööta, et nad väsisid ja laisaks läksid ning pidid pärast pidusid sagedasti tükk aega oma tervist parandama. Praegusel ajal on tubli ja osav see perenaine, kes oskab külaliste meeleolu tõsta, nende olemise meeldivaks teha mitte toitude rohkusega, vaid vastupidi — oskab neid nii toitlustada, et keegi ei tunne raskust ega jää süües tuimaks, mispärast on terve pidu tujuküllane ja lõbus. Nii toita ei nõua perenaiselt mitte vähem oskust ja teadmisi, vaid veel rohkemgi, sest ta peab koostama niisuguse mitmetoidulise söömaaja, mis vastab täiel määral nüüdisaja toitlustamise nõuetele. /…/ Kõigepealt peaksime püüdma oma talusaadustega läbi ajada. See oleks kõige loomulikum toitlustamisviis. Kõik kilud, sprotid, vorstid jäägu linnarahvale, kes peavad oma toidu niikuinii puhta raha eest ostma. Linlased on maale tulles alati rõõmsad, kui saavad ehtsaid talutoite maitsta.“ Lisaks manitseb ta, et väljast koka kutsumine ei ole mõistlik, kuna kaasaja toitlustuspõhimõtete järgi on liiga keeruliste toitude ja kuhjatud laudade ajad möödas. (Põld-Riives 1939:94).
Meenutades heaga
Marta Põld-Riives tegevus oli oluline rahvatervise ja tervisliku toitumise seisukohalt, mida propageeriti 20. sajandi I poolel. See tutvustas moodsaid lähenemisi tervislikul toitumisel, alalhoidlikku ja praktilist majandamist. Ühtlasi kuulus ta esimeste haritud kodumajandusinstruktorite hulka, kelle roll kodumajanduse edendamisel oli väga suur. Ta oli Eesti Vabariigi perioodi populaarseima naisteajakirja köögitoimetaja ja edendas samal ajal aktiivselt maanaiste seltsiliikumist. Peab ütlema, et Jõgeva naistel vedas tol ajal. Nagu ka teised aktiivsed noore riigi ülesehitajad, langes temagi sõja saabudes selle ohvriks, täpselt sama ebaõiglaselt nagu teisedki.
 |
| Riiveste perekonnaplats Tartus Pauluse kalmistul |
------------------------------------------------
EAA.1255.1.525 - Personaalraamat XIV. Tähestik (Kammeri, Pangodi, Kodijärve, Luke). 1881-1939.
EAA.2381.2.9653 - Jõgeva mõisast eraldatud talu "Tõnso-Andrese nr 34", kinnistu nr 4114 toimik. 1908-1940.
EAA.2381.2.22868 - Ahja mõisast eraldatud maakoht Musta nr. A-71 kinnistu nr. 11178 toimik. 1937-1940.
ERA.3653.7.1925 - Rives, Johan. Eesti Maapanga toimik. 1933-1943.
ERA.4414.2.2151 - Jõgeva valla elanike nimekirjad 1931. a. Aaman - Lõoke. 15.12.1931-31.12.1931.
ERA.4414.2.2161 - Jõgeva valla elanike nimekirjad 1938. a. Paas - Õunapuu. 15.12.1938-31.12.1938.
Engelhard Põld. Eesti kommunismiohvrid 1940-1991. - https://www.memoriaal.ee/otsing/?q=p%C3%B5ld&f=all
ENSV Teataja. 1940. Nr 24, 11.10.1940.
Harald Põld. Wikipedia. - https://et.wikipedia.org/wiki/Harald_P%C3%B5ld
Hindre, Madis. 2020. Jõgeva 44-liikmeline kogudus saab riigilt kiriku ehituseks miljon eurot. - https://www.err.ee/1141698/jogeva-44-liikmeline-kogudus-saab-riigilt-kiriku-ehituseks-miljon-eurot
Jõgeva alev ehitab kirikut. 1931. - Postimees, nr 24, 25.01.1931.
ERA.4414.2.2151 - Jõgeva valla elanike nimekirjad 1931. a. Aaman - Lõoke. 15.12.1931-31.12.1931.
ERA.4414.2.2161 - Jõgeva valla elanike nimekirjad 1938. a. Paas - Õunapuu. 15.12.1938-31.12.1938.
ERA.5171.3.22 - Toimik nr 00076; EELK Jõgeva kogudus; End. Jõgeva vald Tõnso-Andrese nr 34 talust eraldatud maa. 15.01.1992-05.03.1998.
Engelhard Põld. Eesti kommunismiohvrid 1940-1991. - https://www.memoriaal.ee/otsing/?q=p%C3%B5ld&f=all
ENSV Teataja. 1940. Nr 24, 11.10.1940.
Harald Põld. Wikipedia. - https://et.wikipedia.org/wiki/Harald_P%C3%B5ld
Hindre, Madis. 2020. Jõgeva 44-liikmeline kogudus saab riigilt kiriku ehituseks miljon eurot. - https://www.err.ee/1141698/jogeva-44-liikmeline-kogudus-saab-riigilt-kiriku-ehituseks-miljon-eurot
Jõgeva alev ehitab kirikut. 1931. - Postimees, nr 24, 25.01.1931.
Jõgeva kiriku ehitamise kavatsusest. 1931. - Laiuse Koguduse Teataja, nr 1, 7.03.1931.
Jõgeva kiriku ehitamise kavatsusest. 1934. - Laiuse Koguduse Teataja, nr 1(9), 1.07.1934.
Jõgeva naised teotsevad. 1937. - Postimees, nr 229, 26.08.1937.
Jõgeva Põllumeeste Konvent, 1937. Tartu.
Kuum, Jüri. 1989. Kodumajandus. - Teadus Eesti põllumajanduse arenguloos, I osa (kuni 1918. aastani). Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi Toimetised 5. Tartu.
Läbi kodumaa linnade. - 1939. Postimees, nr 35, 5.02.1939.
Läbi kodumaa linnade. - 1939. Postimees, nr 59, 1.03.1939.
Maanaised valisid oma esindajad Kodumajanduskotta. 1940. - Uus Eesti, nr 70, 13.03.1940.
Muoni, helgi. 1996. Peeter Põld oma ajastu peeglis. Tartu.
Mäelo, Helmi. 1957. Eesti naine läbi aegade. Lund.
Ottenson, Hilda. 1936. Uus suund toitlustamiskursustele. Taluperenaine, nr 10, 1936.
Peeter Põld. Wikipedia. - https://et.wikipedia.org/wiki/Peeter_P%C3%B5ld
Peeter Riives. - Postimees, nr. 72, 14.03.1925.
Pr. Marta Põld-Riives 50-ne aastane. 1932. - Taluperenaine, nr 6, 1932.
Põld-Riives, Marta. 1926. Taimetoidud. Tallinn.
Põld-Riives, Marta. 1993. Taimetoidud. Tallinn.
Põld-Riives, Marta. 1938. Mälestusi kodumajandusnõuandest Eestis Vene riigi päevil. - Taluperenaine, nr 7, 1938.
Põld-Riives, Marta. 1939. Külaliste toitlustamisest perekondlikel pidustusil. – Taluperenaine, nr 4.
Põllumajanduslised ettelugemised Liivimaal. 1913. - Põllutööleht, 23.01.1913.
Jõgeva Põllumeeste Konvent, 1937. Tartu.
Kuum, Jüri. 1989. Kodumajandus. - Teadus Eesti põllumajanduse arenguloos, I osa (kuni 1918. aastani). Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi Toimetised 5. Tartu.
Läbi kodumaa linnade. - 1939. Postimees, nr 35, 5.02.1939.
Läbi kodumaa linnade. - 1939. Postimees, nr 59, 1.03.1939.
Maanaised valisid oma esindajad Kodumajanduskotta. 1940. - Uus Eesti, nr 70, 13.03.1940.
Muoni, helgi. 1996. Peeter Põld oma ajastu peeglis. Tartu.
Mäelo, Helmi. 1957. Eesti naine läbi aegade. Lund.
Ottenson, Hilda. 1936. Uus suund toitlustamiskursustele. Taluperenaine, nr 10, 1936.
Peeter Põld. Wikipedia. - https://et.wikipedia.org/wiki/Peeter_P%C3%B5ld
Peeter Riives. - Postimees, nr. 72, 14.03.1925.
Pr. Marta Põld-Riives 50-ne aastane. 1932. - Taluperenaine, nr 6, 1932.
Põld-Riives, Marta. 1926. Taimetoidud. Tallinn.
Põld-Riives, Marta. 1993. Taimetoidud. Tallinn.
Põld-Riives, Marta. 1938. Mälestusi kodumajandusnõuandest Eestis Vene riigi päevil. - Taluperenaine, nr 7, 1938.
Põld-Riives, Marta. 1939. Külaliste toitlustamisest perekondlikel pidustusil. – Taluperenaine, nr 4.
Põllumajanduslised ettelugemised Liivimaal. 1913. - Põllutööleht, 23.01.1913.
Sisukad kodukultuuripäevad Jõgeval. 1937. - Teataja, 30.08.1937.
Taluperenaine toimetus. 1937. - Taluperenaine, nr 4, 1937.
Tartu kiri. 1916. - Pealinna Teataja, 11.09.1916.
Tartumaalt. 1933. - Postimees nr 285, 5.12.1933.
Tartumaalt. 1940. - Postimees, nr 49. 20.02.1940.
Trasberg, Karmen. 2017. Eesti riigi vormija Peeter Põld. - Õpetajate Leht, 3.03.2017.
Tähelepanemiseks söögisedeli lugejatele. 1928. - Taluperenaine, nr 2, 1928.
Õispuu, Leo (koostaja). 2003. Küüditamine Eestist Venemaale. Märtsiküüditamine 1949. 1. osa. Tallinn.
Ümarik, J. 1934. Rahva toitlustamise kava. - Taluperenaine, nr 11, 1934.
Taluperenaine toimetus. 1937. - Taluperenaine, nr 4, 1937.
Tartu kiri. 1916. - Pealinna Teataja, 11.09.1916.
Tartumaalt. 1933. - Postimees nr 285, 5.12.1933.
Tartumaalt. 1940. - Postimees, nr 49. 20.02.1940.
Trasberg, Karmen. 2017. Eesti riigi vormija Peeter Põld. - Õpetajate Leht, 3.03.2017.
Tähelepanemiseks söögisedeli lugejatele. 1928. - Taluperenaine, nr 2, 1928.
Õispuu, Leo (koostaja). 2003. Küüditamine Eestist Venemaale. Märtsiküüditamine 1949. 1. osa. Tallinn.
Ümarik, J. 1934. Rahva toitlustamise kava. - Taluperenaine, nr 11, 1934.
Kommentaarid