Toit on (aja)lugu

Uue-Põltsamaa mõisa infoplakat 2025. aasta toidupiirkond on Tartumaa. Tänuväärselt valmis kevadeks, kui rändkahvel Saaremaalt Tartumaale üle anti, piirkonna toidupärandi ülevaade. Õigemini oli see tunnustatud uurijate kirjutatud artiklite komplekt (veebipõhine), mille käsitlused algasid kiviajast läbi arheoloogia, põikasid vahepeal Tartu linna ja sealt kiirtena kaugemale, käisid mööda erinevaid sotsiaalseid kihte ning peegeldasid Tartumaa toiduskeene erinevaid tahke. Toiduajaloo projekti algfaasis sain idee vormimisse samuti veidi panustada, oleme ju ikkagi naabrid. Seda enam, et II maailmasõja eelset Tartumaad tuleb vaadelda kui tervikut koos suurema osaga praegusest Jõgevamaast. Pealegi, aasta eest said ju meie toidupärandi nopped kaante vahele ja kummagi poole ajaloost rääkides ei saa üksteiseta hakkama. Ajaloolaste kirjutatud Tartumaa tekstid hakkasid aga eestkõnelejateks valitud kokkade seas oma elu elama. Sealt nopiti tooraineid või toite üpris kontekstivabalt välja, sest tuleb ...

Foto: Lea Pihlak Kohe pealkirja sai intriig sisse istutatud, punkt kirjas! Tegelikult on kõik märksa lihtsam: lõime mitme asutuse naistega kaasa Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskuse algatatud “Jõgeva lugude kohvikus” . Kersti Kurvits kutsus kampa ja nii see läks. Toimus ju kohalik Jõgeva kohvikutepäev. Meie kohvik oli natuke teistmoodi kui ülejäänud 15 kohta. Aia 2 ehk vana Jaukeri ja ATK maja hoovis sai jagada ning kuulata Jõgevaga seotud mälestusi ja uuema aja lugusid. Kell 11 viisin huvilised “Kadunud Jõgeva” ringkäigule, rääkides sellest Jõgevast, mis oli siin enne 1941. aastat ning kell 12 paotas valla arendusspetsialist Erki Teder plaane, mida Jõgeval edaspidi tehakse. Menüü ehitasime üles võileibadele, mida täiendasid magusad küpsetised ja värskendav kraam. Artiklid polnud mitte nimetatud a´ la võileib heeringaga, vaid kandsid kodeeritud sõnumeid. Kes jagas biiti, see jagas, teistele tuli seletada. Menüüs olid: Pätsuaegne Jõgeva; Jahimaja pidu; Liha Moskvasse!; Villavahetaja...

Rannapungerja kurvis asuva Pärnaõue talu perenaist Pille Põldu teatakse kui Proua Rääbist. Kohalikku rääbisesöömist uurinud Pille huvi selle Peipsi kullaks kutsutava kala vastu viis teda teemaga süvitsi, nii et sündis vaimse kultuuripärandi nimistu sissekanne rääbise soolamisest Rannapungerja külas . Takkapihta korraldas ta juba neljandat korda oma talus pärandipäeva. Rääbisest, kalandusest, tuletornidest ja piirkonna arheoloogiast oli juba räägitud ning nüüd, IV pärandipäeval , võeti ette Peipsi põhjaranniku pärand ja selle kogumine. Lisaks avati välinäitus „Peipsi põhjaranniku külaelu 20. sajandi alguses Ferdinand Linnuse ja teiste ERMi etnoloogide valitööde materjalide põhjal”. Kuna küla ei saa elada ilma toiduta, andsin oma panuse piirkonna toidupärandist rääkimisega.* Olin mõni aeg tagasi Iisaku kihelkonna materjale vaadanud, nii et noppisin sealt mõned killud ka teistele kuulamiseks välja. Loomulikult ei kajasta need kogu kihelkonna toiduskeenet, vaid on valitud pigem Peipsipools...

Pajusi mõisa tall-tõllakuur, nüüd Von Wahli restoran  Vaadates selle aasta väheseid blogipostitusi, on peateemaks kujunenud kartul. Ma ei ole muidugi nüüd mingi kartulifriik, kuid tänu INTERREGi projektile MainPotRe, mille eesmärk on aidata kaasa kartulikasvatuse ja tarbimise populariseerimisele ning eeskätt kohalike sortide levikule, olen hakanud kartulile küll tunduvalt enam mõtlema. Põhiküsimus on see, kuidas küll Eesti sordid toidulauale tagasi tuua ja kuidas kartulit üldse rehabiliteerida. Pajusi mõisa Von Wahli restorani hoones toimus 6.-7. novembril Lätit, Eestit ja Soomet ühendava MainPotRe projekti kohtumine ning rahvusvaheline kartulipäev, kus lisaks erinevatele ettekannetele tutvustati kolme riigi hobikasvatajate ja tarbijate uuringu värskeid tulemusi. Peale selle leidis aset ajalooline hetk, mil Eesti ja Läti sordiaretusasutuste geenipangad vahetasid väärtuslike sortide varusäilikuid, et tagada mõlema riigi geneetilise ressursi parem säilimine. Kokkuvõtet päevast s...