Teadmine Liivimaa ananassist tänu Uue-Põltsamaa mõisale

Uue-Põltsamaa mõisa infoplakat

2025. aasta toidupiirkond on Tartumaa. Tänuväärselt valmis kevadeks, kui rändkahvel Saaremaalt Tartumaale üle anti, piirkonna toidupärandi ülevaade. Õigemini oli see tunnustatud uurijate kirjutatud artiklite kogumik, mille käsitlused algasid kiviajast läbi arheoloogia, põikasid vahepeal Tartu linna ja sealt kiirtena kaugemale, käisid mööda erinevaid sotsiaalseid kihte ning peegeldasid Tartumaa toiduskeene erinevaid tahke. Projekti algfaasis sain idee vormimisse samuti veidi panustada, oleme ju ikkagi naabrid. Seda enam, et II maailmasõja eelset Tartumaad tuleb vaadelda kui tervikut koos suurema osaga praegusest Jõgevamaast. Pealegi, aasta eest said ju meie toidupärandi nopped kaante vahele ja kummagi poole ajaloost rääkides ei saa üksteiseta hakkama.

Ajaloolaste kirjutatud Tartumaa tekstid hakkasid aga eestkõnelejateks valitud kokkade seas oma elu elama. Sealt nopiti tooraineid või toite üpris kontekstivabalt välja, tekitades niiviisi üpris kentsakaid olukordi, kuna kuulajatel polnud sedagi teadmist ning luues uusi arusaamu justkui mingi ajastu tüüpilistest toiduharjumustest, kuigi kirjutatud nii polnud. Üks märksõna, mis lõi kõvasti laineid, oli ananass. Kokkade jutust jäi mulje, justkui see oli Tartumaa spetsialiteet ning Tartumaal asus kunagi Eesti ananassimeka. See “kunagi” oli kusagil 18. sajandi teisel poolel - 19. sajandi algupoolel. Ajaloolased nägid asja muidugi teisiti - tegemist oli toreda seigaga, aga kindlasti mitte ainult Tartumaale iseloomuliku nähtusega.

Eufooria sai alguse ühe kogumiku autori, tuntud mõisate uurija Ants Heina artiklist “Söömisest-joomisest Tartumaa mõisates omaaegsete kroonikate, reisikirjade ja mälestuste põhjal”. Artikkel tõi välja tüüpilised mõisate toidukultuuri ilmingud ja muutused 16. sajandist 20. sajandi alguseni, mis kajastusid sellistes allikates, kus oli rohkesti inimlikku mõõdet. Autori väljavalitud katkenditest võis lugeda, kuidas toitu suhtuti, kuidas aadel süüa armastas jne. Osad näited olid nopitud konkreetsetest vana Tartumaa mõisatest (meie Torma seal hulgas), osad aga Tartumaaga mingitpidi seotud isikute Eesti- või Liivimaa üldistustest, sest esindasid ajastule või moele iseloomulikku suhtumist. Kes oleks selle peale tulnud, et põhiartiklile olnuks vaja ka n-ö tõlkeartiklit! Viimane ilmus loetud päevad tagasi Tartu Linnamuuseumi 25. aastaraamatus pealkirja all ““Olete saabunud ju tõelisele sübariitide maale…” Söömisest-joomisest Tartu ümbruse mõisates 17.-19. sajandil”. Siinkohal on paslik tsiteerida Ants Heina ennast: “Apelsinid, ananassid, austrid ja kaaviar - oleme kaugel sellest, et tulla välja väitega, nagu oleks see kõik võinud jõuda igasse siinsesse mõisa.” Hein sedastab, et n-ö härrandlike mõisat kõrval olid ju ka majandusmõisad, lisaks kroonumõisad ja linnamõisad. (Hein 2025:121)

Kui see õnnetu ananass juba jutuks tuli, laiendaksin hea meelega teemat. Kõiges selles on muidugi ka omakasupüüdlik konks sees, sest triiphoonetes ananassi kasvatamises polnud midagi üleloomulikku, kuid meil teatakse seda peamiselt tänu Uue-Põltsamaa mõisa näitele. Veelgi enam, minnes ajas tagasi, kui 17. sajandil hakkas mõisale lisanduma oluliselt rohkem esindusfunktsiooni, asuti realiseerima välismaal nähtud moevoole ja sajandi keskpaigas hakkasid tekkima ilu- ning puuviljaaiad, võis hinnaguliselt kõige uhkemat vaatepilti pakkuda Liivimaa maamarssali Georg Konrad von Ungern-Sternbergi Kuremaa mõis, kus 1684. aastal asuti ehitama uut peahoonet ja rajama iluaeda, millesse muretseti haruldasi välismaiseid viljapuusorte ning püstitati mitu triiphoonet. (Hein 2007:28) Nii et naljaga pooleks - nii eeldused kui ananass ise kuuluvad hoopis meile ehk tänasele Jõgevamaale!

Johann Christoph Petri Eesti- ja Liivimaa reportaaž

Johann Christoph Petri (1762-1851) sündis kohaliku pastori pojana Saksamaal Tüüringis Kleinmölsenis, Erfurdi lähedal. 1784. aastal lõpetas ta Erfurdi ülikooli filosoofiateaduskonna ja 22-aastase noore mehena saabus ta, nagu paljud teised temasugused, Liivimaale koduõpetajana raha teenima. Tuletame siinkohal kasvõi meie armast Torma pastorit Johann Georg Eisenit meelde, tema karjääri algus oli ju sarnane. Niisiis Petri, kes jäi siia 12 aastaks - 1784–1796. Ta töötas Keblaste mõisas Läänemaal, Vardi mõisas Harjumaal, Tallinnas, aga sattus ka Liivi- ja Ingerimaale, Peterburi ning Moskvasse. Oma tuntuima raamatu “Ehstland und die Ehsten” sissejuhatuses ütleb, et “Ilma, et ise aadlimees oleksin, olin ma kogu see hulk aastaid igapäev aadli seltskonnas ja mul oli igapäev võimalus selle seisuse vaimu ning tegevust jälgida, samuti kui teisest küljest õnnetuid eestlasi ja lätlasi nende viletsuses tundma õppida.” (Liiv 1929:147). Pärast sünnimaale tagasi minekut jätkas ta oma pedagoogilist karjääri ja samuti õpinguid Erfudis, nii et mehest sai gümnaasiumi ladina ja saksa keele, retoorika, vanaaja, didaktika ja pedagoogika professor, ühtlasi ka viljakas ühiskonnakriitiline kirjanik. (Bbld; Heeg 1985:128) Tema kirjutiste nimekiri on päris pikk, kuid meie jaoks on olulised Eesti- ja Liivimaa olukirjeldused, milles ta on valgustusajastu vaimus kriitiline ühiskondliku hierarhia, sh pärisorjuse suhtes. Eriti tänulikud peame olema tema põhjalike ning asjatundlike Põltsamaa kirjelduste eest, sest oma 12 aastast kolm - 1784-1787 - veetis ta Põltsamaal. (Hein 2007:57)

Naastes teemasse, siis Petri raamatus “Ehstland und die Ehsten” on üks oluline ananassikoht. Selleks, et mõte kaotsi ei läheks, annan edasi terve mõttelõnga.

“Kloodi, mõisas, mis nüüd kuulub major von Maydellile, asus oranžerii juures kasvuhoones väike virsiku- ja aprikoosipuu, üks viinapuu (suur haruldus!), kolme jala kõrgune pähklipuu, kõik kas puidust või savist anumates. Vana-Virtsus nägin ma väikest damaskuse ploomi puukest, millel kasvas 18 suurt sinist ploomi, ning mida kasvatati potis seemnest alates – seda näidati kui erilist haruldust. Vabas looduses sellised taimed ei kasva, sest esimene talv hävitaks need.

Pukspuud, roosid, kirsid, harilikud ploomid, õunad, pirnid ja igat tüüpi marjapõõsad edenevad seal päris hästi ja sealseis kasvuhooneis kasvavad isegi ananassid ja artišokid, ning lavades (=sõnnikupeenardes) melonid ja arbuusid – ja seda koguni sellisel hulgal, et sain neid neid seal süüa sagedamini kui Saksamaal. Ainult et kõiki taimi tuleb hellalt hoida, ning ananasside ja artišokkide jaoks mõeldud kasvuhooneid tuleb vahel külmade ilmadega kütta isegi suviti.

Rikastes aadlimõisates võib leida nii inglise, hollandi kui ka prantsuse maitse järgi korraldatud toredaid parke, mis on ehitud lillepeenarde, apelsinipuude, pukspuurabattide, labürintide, alleede, tiikide, saarte, kanalite, pagoodide jms-ga ning kus hoonete seinte ääres võib näha ka viljakandvaid aprikoosi- ning virsikupuid viljadega ja – oh imet! – isegi marjakobarais viinapuuvääte. Viimased tuleb talviti külma eest küll klaasakendega kinni katta või kaevatakse nad hoopis sügise saabudes välja ja viiakse kasvuhoonesse varjule. Mis kõik vaev, kulu ning pingutus!

Kes seda kõike vältida soovib, loobub niisugustest kulukatest ja luksuslikest harrastustest ning istutab selle asemel viljapuuaia, milliseid maal endiselt napib.”

Edasi meenutab ta kahte kaunist parki, millest üks on Uue-Põltsamaa mõisa oma: “Uue-Põltsamaa pargi ees voolab lai ja kaunis jõgi, milles asub väike võluv saar. Saarel leidus nii pärnapuudest palistatud radasid, pergolaid kui ka avaraid ümmargusi platse, kõige üle kummumas sinine taevas, samuti leidus seal istmetega varustatud puhkekohti, kirjuks maalitud hiina sillakesega ehitud väike vulisev oja, varjulisi põõsastikke, keegliplats ja kalatiik.

Üle jõeharu pääses mõisa aeda, kus möödakäijate pilke paelusid kunstipäraselt kokkusobitatud jalutusteed, ja lehtlad, muruplatsid, lilleväljad ning apelsiniparterid, kuid samuti ka kased, kuused ning mõned muud kohalikud puu- ning põõsaliigid, mis meelitavad igat möödujat sisse astuma. Põõsastikus leidub mitmesuguseid laululinde, kes lendavad ringi nagu metsikus looduses, ehitavad pesi ja rõõmustavad oma lauluga kõrvu ning lendlemisega silmi.

Nii mõnigi kord sattusin koos kaaslastega sealses aias aedniku või koguni mõisniku enda vastutulelikul juhtimisel külastama ka triiphoonet, kus kõrvuti õitsvate mandlipuudega kasvasid ananassid ja kus herned ning oad võisid saaki anda juba maikuus. Ka tavalisi apelsinipuid leidus seal terve hulk, osa neid juba väga jämedate tüvedega. Aiamaja saali ehtisid rooma ja kreeka mõtlejate suured büstid - kokku oli neid seal viis tükki.” (Petri 1802:445-447, osaliselt tõlge Hein 2007:57-58)

Uue-Põltsamaa mõisa park oli tema sealviibimise ajaks värskelt välja ehitatud. Peahoone pärines 1770. aastatest ning järk-järgult püstitati järgmisi hooneid. Enam-vähem Naistesaare vastas maismaal laius viljapuuaed, mille servas asus aednikumaja ja triiphoone. Täna ulatub sellele alale koolikompleks.Teine triiphoone paiknes kaugemal, peahoone taguse regulaarse pargiosa keskteljel kulgeva tee lõpus ja teda ümbritses ilmselt köögiviljaaed. Peahoone suhtes nurga all asunud hoone on samuti hävinud, kuid alles on jäänud väike küngas, mida kutsutakse Murelimäeks. Kummast triiphoonest Petri räägib, ei julge siinkõneleja pakkuda ning kas neid sel ajal kaks üldse leidus.

Vaade Murelimäele Uue-Põltsamaa mõisa pargi servas

Ananass kui moetaim

18. sajandi algusest kuni ligikaudu 19. sajandi lõpuni kestis Euroopas nn ananassimaania. Hulluse sütitas Uuest Maailmast pärit ananasside sissetoomine, mis köitis Euroopa kuningakodasid ja aednikke, kes püüdsid seda eksootilist vilja kasvatada. Ta jõudis lisaks peolauale kunsti ja arhitektuuri, kõnesse ja kirja. Ananassist sai rikkuse, võimu ja staatuse sümbol, sest olgem aus, tema kasvatamine nõudis seniste tuntud taimedega võrreldes ikka uskumatuid kulutusi.

Esimesed mitteköetavad kasvuhooned pärinevad Itaaliast, 16. sajandi esimesest poolest. Samast on teada ka esimene köetav kasvuhoone, seda siis sajandi keskpaigast. Edasi levisid need Hollandisse ja Inglismaale, esialgu tsitruseliste kaitseks. Siis läks aga lahti mainitud ananassimaania, mis jõudis otsapidi ka meile, nagu Petri tekstidest on lugeda.

Oli 18. sajandi teine pool. Pinnas aianduse võidukäiguks oli soodne. Juba 1680. aastatel ilmusid Riias Georgius Franciscus Holyki käsiraamatud viljapuuaia ja lille- ning köögiviljaaedade pidamiseks. Sada aastat hiljem leidus juba hulganisti osavaid aednikke, peeti puukoole ja seemneärisid. Olulisemad teadmised tulid jätkuvalt Riiast, sinna aga saabus hulganisti Saksa kogemust. 18.-19. sajandi vahetuse tuntumad Riia aednikud olid Johann Hermann Zigra (1775-1857) ja Carl Heinrich Wagner (1785-1846). Zigra viis oma Riia aiaäri filiaali isegi Moskvasse, lisaks kirjutas meie oludele sobivaid aianduskäsiraamatuid. (Hein 2007:60) Tuli välja, et Riiast ja Peterburist oli rohkem õppida kui Saksamaalt. Ja nii tabas ka siinseid baltisakslasi aiandus- ja kasvuhoonebuum: mõisahäärberid muutusid uhkemaks, teadmisi lisandus aedade, parkide ja triiphoonete kohta ning mis pole ka väheoluline - aiandus kandis teatud sotsiaalset staatust ning andis tegevust. Zigra märkis oma aianduskunsti käsiraamatus, et tänu Katariina II poolsele kasvuhooneaianduse rõhutamisele ületavat Venemaa ananassikasvatus Inglis- ja Prantsusmaa oma nii viljade maitselt kui kvaliteedilt. (Plath 2010:89)

Täpselt nii nagu kokanduses, kus tekkis vajadus harida eestlastest mõisakokki sobivate retseptiraamatutega, ilmus 1796. aastal esimene mõisaaednikele mõeldud eestikeelne aianduskäsiraamat “Aiakalender”. Tegemist oli aiandushuvilisest juristi ja Riia linnapea Samuel von Holsti kirjutatud raamatuga, mille tõlkis eesti keelde Tartu Jaani kiriku pastor Friedrich David Lenz. Torma pastor Johan Georg Eisen (1717-1779) oli 1740. aastate teisel poolel kirjutanud kokku küll eestikeelse aiaraamatu, kuid mingil põhjusel see trükivalgust ei näinud ja jäigi käsikirjaks (ta on ilmunud tõlkena saksa keelde Roger Bartletti ja Erich Donnerti 1998. aastal Marburgis ilmunud paksus Eiseni käsitluses). Igal juhul kujunes Holsti raamatust üks oluline teetähis, sest andis üksikasjalikku õpetust, mida millal teha, seda nii enamlevinud kui eksootiliste kultuuride osas. Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet jagas raamatut eesti talupoegadele suisa tasuta. (Plath 2010:85). Loomulikult oli seal ka juttu ananassikasvatusest.

Ananassikasvatust siinses piirkonnas oli esimesena kirjeldanud Zigra. Tema järgi tuleb taimele teha vastavad augud, kus vajalik soojus saavutati hiiglasuure koguse kindla kõdunemisastmega hobusesõnniku abil. Hiljem kasutati puudega köetavaid ahje. (Plath 2010:92) Holsti raamat on ehitatud üles kalendrikuude töödele, mida üks õige kärner peab tegema. Jaanuaris on vaja ananassitaimi hoida 12-18 kraadi juures soojas, vältida väljast tulevat tuult, kasta mõistlikult ja päikeselistel päevadel palava päikese eest varjutada. Aprilli tuleks ananassid triiphoones lavades ümber istutada, kuid sõnnik peab olema soojaks läinud. Juunis on vaja triiphoonet õhutada ja taimi päikesepõletuse eest kaitsta, juulis tuleb õhutamist jätkata, et nad talvele vastu peaksid. Augusti alguses tuleb need taimed, mis järgmisel aastal peaksid kandma, uue mulla sisse istutada. Septembris peab talveananassi kastid sõnnikuga täitma, et nad oktoobri esimestel päevadel lavadesse asetataks, kusjuures tuleb hoolikalt vaadata, et taimed oleksid ananassitäidest puhtad. Novembris peab taimi natuke kastma ja jälgida, et temperatuur oleks 10-15 kraadi. (Holst 1796: 7-46)

Ulrike Plath resümeerib, et nii töömahukat kasvatusprotsessi sai läbi viia üksnes pärisorjuse ajal. Pärast pärisorjuse kaotamist hakati ananassi importima (nii tuli kõvasti odavam), kuid vili jääb kokaraamatuisse veel väga pikaks ajaks. 19. sajandi teisel poolel võib ajalehtede müügikuulutustest lugeda, et pakutakse nii värsket kui suhkruga sisse tehtud ananassi. Huvitaval kombel esineb kokaraamatute retseptides aga väga vähe varieeruvust: üksnes sorbetid, boolid ja suhkruga hoidistamine, mõni äraeksinud kook või muu toit vahele.

Etikett "Ananas Liköör", 1920.-30. aastad. EKM j 48244 GD 34, Eesti Kunstimuuseum

Aga miks just Põltsamaal?

Minnes tagasi algusesse, kinkis Peeter I 1720. aastal kogu Põltsamaa kihelkonna ning Võisiku ja Soosaare mõisa maad oma kolleegiuminõunikule Heinrich Claus von Fickile (1678-1750). Viimane oli selleks ise soovi avaldanud. 1732. aasta paleepöörde järel Ficki valdused konfiskeeriti ja tagastati talle alles 1744. aastal. (Siilivask 2013:3) Kui Fick suri, jaotati pärand, kuhu kuulusid Põltsamaa, Pilistvere ja Kolga-Jaani kihelkonnad, viie tütre vahel. Põltsamaa mõisale kuulunud maad jaotati kaheks, nii et jõe paremkaldale jäi tütar Aurorale kuuluv Vana- (Schloß-Oberpahlen) ja vasakkaldale tekkis tütar Christinale kuuluv Uue-Põltsamaa mõis (Neu-Oberpahlen). (Wikipedia: Heinrich von Fick). Christina oli 1746. aastal abiellunud Andja mõisast pärit Jakob Heinrich von Lilienfeldiga (1716-1785).

Lilienfeldide perekond pärines Rootsist, nimi kanti Rootsi aadlimatriklisse 1650. aastal, Eestimaal 1746. (Görlitz 1929:374-375) 16-aastane Jakob Heinrich ja tema viis aastat vanem vend Carl Gustav asusid 1733. aastal teenistusse Peterburis, aadlikest moodustatud kadetikorpusesse ning tegid peagi kiiret karjääri Anna Ivanovna ja Anna Leopoldovna õukondades. Jakob Heinrichi vennanaise intriigide tõttu saadeti naine aga pagendusse Jakuutiasse, kuhu Carl Gustav järgnes ning suri seal. Jakob Heinrich valis tegevväkke saatmise asemel errumineku. (Palk 2003:1796-1797)

Pärast seda draamat on tema edasiste ametite kohta infot napilt. On teada, et hiljem oli ta Holsteini asevalitseja riiginõunik, seejärel salanõunik. Jakob Heinrich keskendus mõisamajanduse edendamisele peamiselt Põltsamaal, perekonnas oli kuus last. (Preuss 1997:241) Siin oli aga väike üllatus, sest küllap pani elu Põltsamaal käima just kahe kälimehe vaheline konkurents, kus - tuleb tunnistada - Lilienfeld jäi viimaks peale, sest tema ei lõpetanud pankrotiga. Christina õue Aurora abikaasa oli nimelt suurejooneline tööstur Woldemar Johann von Lauw. Sestap nimetatakse “kahe kange” aega ka Põltsamaa tööstuslikuks õitsenguks või kuldajaks, kuna üha laienevate tööstuste jaoks kerkis jõe vasakkaldale käsitööliste asula. Uue-Põltsamaa mõis kogus kuulsust oma puudrivabikuga, kuna seni kasutati näo- ja juuksepuudri valmistamiseks nisujahu, kuid Lilienfeld võttis aluseks kartulijahu.

Idüllilise elu taustal oli mõisahärral ka teine pool, mis meenus siin “ootamatult” 2003. aastal, kui Eesti astus Euroopa Liitu. Nimelt kirjutas ta raamatuid, sh kaks näitemängu, kuid ka mitu ühiskonnakriitilist teost. Viimaste seast on pälvinud enim tähelepanu 1767. aastal Leipzigis ilmunud “Uus riigiehitus” (“Neues Staats-Gebäude”). Lilienfeldi sihiks oli rahu loomine maailmajao riikide vahel, milleks tuleb luua Euroopa riikide liit, kuhu ta kaasanuks ka Venemaa. Liidus esindatud riigid pidid alluma tribunalile (vahekohtule) ja kui mõni riik kavatsenuks selle otsuseid eirata, tulnuks talle astmelist survet avaldada. Samas pidi tribunal hoiduma riikide siseasjusse sekkumast. Riigid pidid reguleerima ka oma sõjaväe suurust, samas teenistuse lõppedes pidis 10 aastaks säilima mobilisatsioonikohustus, kuna sõja ajal peab armee olema kolm korda tugevam kui rahuajal. Tribunal asukohaks pidanuks saama Saksamaa ja töökeeleks prantsuse keel. Mahukas “Uus riigiehitus” sai mõningast tähelepanu nii siin kui Saksamaal, kuid sajandi lõpuks vajus unustusse. Võib-olla polnud Lilienfeld nii tuntud või veenev persoon neist asjust rääkima kui mõni aeg hiljem Immanuel Kant. (Palk 2003:1799-1802)

Seega, tegemist oli ühe esimesega, kes nii selgelt esitas hilisema Euroopa Liidu idee. Oli ju see aeg, mil ajastule iseloomulikult levisid humanistlikud ideed ühiskonna reformimiseks, lisaks erinevad ettepanekud, kuidas talupoegi vabastada pärisorjusest. Viimasest kirjutas ka Jakob Heinrich. Võib-olla oleks võinud tema Euroopa ühendamise ideele joone alla tõmmata, kuid 1997. aastal avaldati Saksamaal Saarimaal Werner Preussi raamat Lilienfeldist. Eessõnas ütleb autor, kes ütleb mõisahärra kohta, et mitte ükski tolleaegne kirjamees ei kritiseeri absolutismi ja militarismi nii põhjalikult, mitte kuskil pole humanismiidee nii ilmne, kui tema peatöös “Uus riigiehitus”, mille pealkiri juba osutab Euroopa ühiskodule. (Palk 2003:1803) Mis siis, et sellest ei avaldatud kunagi kordustrükki.

1788. aastal, pärast isa surma, võttis valduse üle poeg Carl Magnus von Lilienfeld (1754-1835), kes nagu ta isagi kuulus liberaalsete mõisnike hulka, tundis huvi teaduse ja kaunite kunstide vastu ning oli Põltsamaal trükitud August Wilhelm Hupeli teoste sponsoriks.(Siilivask 2013:4) Preisi kuningliku kammerhärra tiitlit kandnud Carl Magnus ostis kahelt õelt välja nende osad Uue-Põltsamaa mõisast.(Tänav 2017:34) 

Kui Johann Christoph Petri viibis omal ajal Põltsamaal just Jakob Heinrichi ajal, siis võiks arvata, et ta sattus sinna ka hiljem, Carl Magnuse ajal. Muidu poleks kirjanik osanud oma raamatutes nii üksikasjalikult Põltsamaa asjust, sh ananassidest pajatada. Üks on aga kindel: Jakob Heinrich Lilienfeldi ambitsioon eluks ulatus Põltsamaast kõvasti kaugemale. 

Lõpetuseks

Iga aeg toob kaasa oma lemmikud ja viskab eelmised kõrvale, vahel ka täielikku unustusse. Täna tundub isegi uskumatu, kui palju võidi umbes 250 aastat tagasi panustada aega ja vaeva apelsinipuude või ananassi kasvatamisele. Uue-Põltsamaa mõis koondus tahes-tahtmata eesrindlike mõisate alla, kõik eeldused oli ju paigas.

Kui 19. sajandi keskpaiku hakkas ananassivaimustus lahtuma, tekkis küsimus, et mis järgmiseks. 1859. aastal kirjutas Riias ilmunud ajaleht Лифляндские губернские ведомости = Livländische Gouvernements-Zeitung rabarberist, et selle taime kasutusala on siin peaaegu tundmatu, kuid tema lehevartest saab tõeliselt maitsva kompoti, millel on väga õrn, ananassilaadne maitse ning mis sobib suurepäraselt kookide, pirukate ja moosi sisse. (Лифляндские губернские ведомости = Livländische Gouvernements-Zeitung 1859:373)

Uus staar oli sündimas!

—---------------------------------------

- Bbld - Baltisches Biografisches Lexikon digital

- Heeg, Jürgen. 1985. Die Publikationen Johann Christoph Petris (1762–1851) über Estland,

Livland und Rußland. - Journal of Baltic Studies Vol. 16, No. 2 (Summer 1985)

- Hein, Ants. 2007. Aed ja aeg. Piirjooni eesti aiakunsti vanemast ajaloost. - Eesti pargid 1. Toimetaja Elo Lutsepp. Varrak, 2007.

- Hein, Ants. 2025. “Olete saabunud ju tõelisele sübariitide maale…” Söömisest-joomisest Tartu ümbruse mõisates 17.-19. sajandil. - Tunda Tartut. Linnaruum läbi mitme sajandi. Tartu Linnamuuseumi aastaraamat, 25.

- Holst, Samuel von. 1796. Aija-Kalender kummast kik Kärnerit woiwa öppida mis tö egga ku ajal sünnip tehha. … Kige Maa Kärneride hääs Letti keelest maakeele sisse ümbre kirjotetu nink trükkimesses wälja antu Tarto-Lina saksa Kirriku Issandast F. D. Lenz. Tartu, M. G. Grenzius, 1796.

- Лифляндские губернские ведомости = Livländische Gouvernements-Zeitung, nr. 93, 19. august 1859.

- Liiv, Otto. 1929. Märkmeid Johann Christoph Petri üle. - Eesti Kirjandus, nr 4, 1929.

- Petri, Johann Christopf. 1802. Ehstland und die Ehsten, oder historisch- geographisch- statistisches Gemälde von Ehstland : Ein Seitenstück zu Merkel über die Letten, von Johann Christoph Petri, Doktor der Philosophie und Professor am Evangelischen Gymnasium in Erfurt. Gotha, 1802.

- Palk, Paavo. 2003. Euroopa ühendaja Põltsamaalt. - Akadeemia, nr 9, 2003.

- Preuss, Werner H. 1997. Jakob Heinrich von Lilienfeld (1716-1785), der baltische Dichter und politische Schriftsteller : eine Auswahl aus seinen Werken / mit einem Kommentar herausgegeben von Werner H. Preuss. St. Ingbert, 1997.

- Siilivask, Mart. 2013. Kultuuriväärtusega hooneosade inventeerimine. Remondi- ja hooldusjuhend ning muinsuskaitse eritingimused  hoone restaureerimiseks ja kohandamiseks hotelli keskuse- ja  majutushooneks. Tartu, 2013.

- Tänav, Rutt. 2017. Jakob Heinrich von Lilienfeld 300. - Põltsamaa Muuseumi Toimetised II. Põltsamaa, 2017.

- Wikipedia: Heinrich von Fick, https://et.wikipedia.org/wiki/Heinrich_von_Fick