Toit on (aja)lugu

... sellest, kui postitasin siia esimese loo. Kindlasti ei suutnud ma tol hetkel, kui enter-klahvi sai vajutatud, ettegi kujutada, et sellest saab mu elu lahutamatu osa. Toidublogija karm reaalsus (igaüks mõtleb ise vastavalt oma rikutuse astmele;) ) Teine aasta on olnud ääretult kirev. Sinna sisse on mahtunud kevadine blogikohvik Taskus, suvine Sadama turul ja sügisene Raadil, aasta lõpus ilmunud toidublogijate ühises kokaraamatus kaasalöömine, põnevad üritused ja uute maitsete proovimine Maitseklubi ning Eesti Maitsetega, ja mõistagi armsad kohtumised teiste toiduhuvilistega. Ning lõpuks minu viimane armastus - kaasalöömine Maitseelamuse koja üritustel. Peipsi ja peipsiäärsete inimestega on mul hinges miski nähtamatu seos, faktidele toetudes on kindel vaid see, et üks mu kaugetest esivanematest tuli Rääbisele Rannapungerjalt. On kuidas on, kuid toetan kogu südamest koja ideed tutvustada Peipsimaa toitu, Eesti toitu, erinevate muude piirkondade toitu, toiduvalmistamise erisusi, ...

Nii, aasta on täis ja sel puhul on tänapäeva inimesel tavaks olla kutsutud arenguvestlusele. Olgugi, et kasvõi iseendaga. See on enesegi jaoks uskumatu, et tervelt aasta olen jutelnud toidust, aiast ja mõnedest tähelepanekutest meid ümbritseva elu kohta. Ja kui nüüd afišeeriksin laia joone ja kõva häälega, et teen seda 100% iseendale, valetaksin täiega. Ükski valedetektor ka ei usuks seda! Algul üritavad kõk värisevi hääli ja kätt südamel hoides seletada, et teiste inimeste arvamus ei lähe neile korda. Tahes-tahtmata sünnib aga kõik, mida üks eraisik internetiavarustesse üles otsustab riputada, puhtalt edevusest. Kõigepealt pean ära õiendama aga aastataguse blogi sünniloo. Kõiges on süüdi Frieda !!! Natuke üle aasta tagasi polnud mul vähimatki aimu blogindusest, toidublogidest rääkimata. Kui mingit retsepti taga ajades või mõnel muul põhjusel sattusin mõnesse seesugusesse, pagesin kiiresti. Julm ülestunnistus ja palun kergemat karistust! Siiski, paari blogi kiikasin (seal ei kirju...

Igal kirjatükil peab olema sissejuhatus ja kokkuvõte. Loodan, et kokkuvõtteni on veel palju aega, sestap alustan sissejuhatusest. Tegelikult algas kõik sellest, et aja jooksul on kogunenud hulk imehäid toiduretsepte, mida tahaks alles hoida ja mis on alati kindla peale minekud. Lapsepõlves sai lõigata ja kleepida, nüüd ei viitsi nagu enam. Inimese elu on aga tänapäeval märksa mugavamaks tehtud, oma "mälu" võid sa värksendada olenemata asukohast. Nii otsustasin ka mina selle maailmaga liituda:) Teine põhjus tuli sellest, et aeda on hangitud juba piisav hulk kõikvõimalikke püsikuid, lisaks üheaastased lilled ja aedviljad, mille nimed kipuvad kas sassi minema, sildid kaduma, jne. Kuna mulle meeldib kord ja süsteem (oo õudust!), on hea kõike seda ühes kindlas kohas hoida. Kevad on juba täielikult käes, eriti kui vaadata inimeste sebimist aiapoodides erinevate sibulate ja seemnete lettide ees. Tartu Bauhofis tõstetakse seemnepakke suisa kamaluga korvi (huvitav, kas need need p...