Umbrias tuleb osata lugeda ridade vahelt ehk minu Itaalia 2022

La Buona Terra talu väravast alla Trasimeno järve poole

 

Kunagisest ideest teha töö juures õppereis Toskaana päikese alla, sai retk Umbriasse - Itaalia maakonda, kus pole merd. On vaid mäed ja Trasimeno järv. Umbria pole lõuna ega põhi, aga võib olla nii lõuna kui põhi. Peaaegu nagu Jõgevamaa, eksole. Öeldakse, et see on Itaalia hästihoitud saladus, vanem, kui aeg ise.

Seal on maa peal pühakutest pungil keskaeg, maa all aga hämmastavalt hästi säilinud vana etruskide aeg. Seal moodustavad kunst ja religioon lahutamatu paari. Seal on hullult palju varemeid, nii omasid, pärituid kui äsja ostetuid, aga see on seisund või koguni patoloogia ja selles on miski hoomamatu võlu, mis tekitab aukartust aja ees. Ka kõigis külastuskohtades valitses miskine rahu ja tasakaal, samas uudishimu ja tahe maailma paremaks muuta. See viimane oli eriti võluv. Tuhandeaastastes oliivipuudes peab olema midagi erilist, või kui perekonnaliin ulatub keskaega. Ja muidugi hilisõhtused või pealelõunased jalutuskäigud Orvietos, Passignano sul Trasimenos, Perugias ning Norcias.

Tüüpiline vaatepilt ehk bussiaknast jäid silma ühed järjekordsed varemed, millesse elu sisse puhutakse

Õppereiside idee ongi minna sinna, kuhu tavalise turismireisiga ei saa. Näha kohti ja inimesi, nende tegutsemist ja elu-olu nii ehedalt kui vähegi võimalik. Nii ka seekord. Kunagi ju ei tea, millal pealtnäha  vähese tähtsusega mälupildist võib saada elumuutev otsus. Plaan oli vaadata, kuidas sealne LEADER toimetab ja kuidas minnakse vastu uuele strateegiaperioodile, aga ka seda, kuidas väiketootjad peavad vastu viimaste aastate pehmelt öeldes turbulentsele ilmakorrale. Seda enam, et meil oli võimalik kasutada programmi kokkupanekul Joe Moller Shorti abi, kes elab praegu nii Eestis kui Umbrias ja on seotud seal La Buona Terra õppetalu ning KORA MTÜga, mida me ka külastasime.

Kui saime Joega Umbria kava paika, mõtlesin, et viisaka grupijuhina peaksin kaaslasi valgustama ka mõnedest kohalikest faktidest ja teemaarendustest, kui siseneme olulistesse linnadesse või vilksatavad bussiaknast mõned veel olulisemad kohad. Või tuleb lihtsalt niisama vahetevahel midagi öelda. Sukeldusin kodusesse raamaturiiulisse ja selgus, et “Palazzo perenaise” autor, itaallasega abiellunud ameeriklanna Marlena de Blasi ongi üks väheseid autoreid, kes Umbriast kirjutanud. Kõnealune raamat räägib põhiosas küll Orvieotost, kuid mõningaid teemasid arendab ka laiemalt. Muide, see praegu 70-aastane naine on päriselt olemas, taustalt kokk, toidu ja veini teemadel kirjutav (aja)kirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud 26 keelde ja kes elas vähemalt aasta tagasi jätkuvalt Orvietos. Hommikusel põikel hotellist toomkiriku kaudu parklasse bussi juurde möödusime koguni tema majast, mida ta ka oma raamatus kirjeldab. Hakkasin alles nüüd sellele mõtlema, Orvietos polnud selleks mahti.

Varemed meenutavad, kui väikesed me oleme

Esimese päeva õhtul sõitsimegi lennujaamast otse kaljul kõrguvasse Orvietosse. Teadsin ette, et buss paneb meid vanalinna servas olevas parklas maha, kohvrid viiakse hotelli, meie peame aga pimedas leidma üles restorani, kus on reserveeritud hiline õhtusöögilaud. Itaallased on WhatsAppi usku, seda teadsin ka. Aga kui me kollektiivselt tegime bussijuhi saadetud lingi põhjal kaootilisi põikeid kottpimedast parklast teadmata suundades, enne kui gps leidis üles õige sihi, ei olnud naljakas. Il Labirinto di Adriano restoran osutus armsaks kohaks ja õhtusöök laabus kenasti. Kui hakkasime lahkuma, küsis pererahvas, et kas me sooviksime näha maja all olevat etruskide linna. Meie laud oli just elavalt arutlenud seinal oleva postri üle, et kuidas sinna saaks ja nüüd, kannäe. Sellist ettepanekut polnud vaja korrata! Nii meid 22 m allapoole viidigi. Omanike poolt üsna juhuslikult avastatud etruskide aegne kihistus oli üsna suure alana välja puhastatud, leidudest väljapanekud tehtud ning sinna korraldati giidiga ekskursioone. Meile tehti üksnes väike tutvustus, kuid sellest piisas - nähtu rääkis enda eest. Käikude struktuur, kulunud kivid, kaldpinnad veinitünnide veeretamiseks, elutruud reljeefid, figuurid ja kompositsioonid lummasid oma aktuaalsuse ning perfektse säilivusega. Mõelda vaid, me olime kohas, kus meie ajaarvamine kohtub meie-eelse ajaarvamisega, sa oled justkui ajamasinas. Ahhetama panev ja reisi esimene highlight! Etteruttavalt öeldes jäigi see esimeseks ja viimaseks etruskide kultuuri käegakatsutavaks näiteks, mida reisil kohtasime (kui jätta välja etruski värav Perugias, läbi mille sai vanalinnast väljaspool asuvasse restorani õhtust sööma mindud). Mitmele poole esialgu planeeritud vaba aeg kadus olematusse, kuna itaallastel voolab aeg nimelt omatahtsi, sest aja kulg pole surelike teha ning ette paika pandud ajakava on nõrkadele.

Il Labirinto di Adriano restorani söögisaalis ja põranda all

Taamal kõrguv sakkidega hoone on 13. sajandi lõpus - 14. sajandil püstitatud Capitano del Popolo residents. Tollast rahva esindaja institutsiooni võib laias laastus võrrelda tänase linnapeaga. Praegusel ajal on palazzos konverentsikeskus

Meie hea haldjas Kirsti reisibüroost Perereisid oli valinud Orvietos hotelliks Hotel Aquila Bianca, mis paiknes kunagises palazzos. Toas akent avades ja koorunud värviga kulunud võret laiali lükates, teadmata esmapilgul, kas see langeb alla või mitte, valdas kuidagi aupaklik tunne. Või hommikusöögisaalis, mille silindervõlvi kattev rosettidega kassettlagi tekitas hetkeks deja vu tunde, nagu viibinuks Tartus Laial tänaval Lipharti majas. Sealse väikese koridori viie kassetiga rea asemel oli hotelli saalis aga üheksane ning mastaap hoopis teine.

 

Hommikul, kiirustades hotellist parklasse bussi juurde, ei saanud jätta tegemata põiget kuulsa toomkiriku - Duomo di Orvieto - kaudu.  Bolsena ime ajel 13. sajandi lõpus romaani basiilikana alustatud ja silmipimestavalt meisterliku gooti stiilis esifassaadiga hiiglaslik valge-hallikassinisevöödiline pühakoda, mille eeskujuks on peetud Siena toomi, paistis vanalinna pimedalt kitsalt tänavalt kui pühalik valgustus. Kirikut ümbritsev plats oli helge ja pidulik, inimene seal üksnes imepisike täpike.

 

Orvieto toomkirik

Väikese täpikese tunne valdas ka Perugias, kui nautisime oma tunnikest vaba aega, mis oli imekombel jäänud enne õhtusööki. Perugia oli etruskide ajastu Itaalias üks õitsvamaid linnu, keskajal sai temast ülikoolilinn ning kunsti ja kultuuri keskus. Ahnelt vanalinna tänavailt emotsioone kogudes ja nõrkemiseni keskaegset arhitektuuri vaadates jõudsime Piazza IV Novembre`le. Tänu ülikoolidele on Perugia noorte linn. Õhtusel ajal, mil hakkas vaikselt hämarduma, oligi linnaväljak koht, kuhu koguneti, jutustati Fontana Maggiore juures ja Laurentiusele pühitsetud katedraali - Cattedrale Metropolitana di San Lorenzo - treppidel. Astusime kirikusse hetkel, kui oli algamas õhtune missa. Olime rabatud, kui see algas pisut rokk-kontserti meenutava muusikalise sissejuhatusega, mil vaimulikud ja nende abilised kõndisid ringiga ümber istepinkide altari ette. See ei olnud nagu gospel, vaid hoopis midagi teistsugust. Isegi viiruk ei aidanud. Joe oli seda kuuldes üpris imestunud, aga arvas, et äkki püütakse niimoodi rohkem noori kõnetada. Mine sa tea.

Noorte päralt oli ka Via delle Prome trepistik. Il Birraio baari madalad lauakesed ja istmed paigutati lihtsalt laiadele kiviastmetele, inimesed nautisid veini ning seltskonda. Kui baar lõpetas õhtul töö, korjati mööbel kokku, nagu poleks kunagi seal midagi olnudki. Serpentiinjas, tihedate astmetega kolme marsiga tee kulges alt üles Porta Soleni, mis tähistas etruskide kindlusele rajatud, kuid tänaseks samuti suuremas osas hävinud keskaegset kindlustust. Pimedas avanes sealt muidugi vaimustav vaade linnale.

Hoopis teine pilt avanes järgmisel päeval Norcias. Tugevalt seismilises piirkonnas on ennegi suurte purustustega maavärinaid olnud, kuid 2016. aastal tabas linna ja selle ümbrust kaks tugevat maavärinat. Nägime mitmel pool jätkuvalt varemetes elumaju, millest osad ei ärka enam kunagi ellu. Oli ka neid, millelt hakkas silma paranduskohti, osad olid kenasti taastatud. Norcia vanalinn rabas aga tsemendi ja värskelt segatud betooni lõhnaga. Seda oli tunda kohe linnamüüri väravast sisenedes, eriti kõndides peatänaval Porta romana väravast Piazza San Benedettoni. Kõikjal kõrgusid kraanad, töötasid segumasinad ning tellingute rägastikust oli näha, et pikk tee on veel minna. Näiteks Püha Benedictuse basiilika valmimist lubas tahvel 2024. aasta kevadeks.

Piazza San Benedetto

Niisuguseid parandusviise kohtas linnas palju

See oli alles jäänud ühest külast Norcia külje all. Mõned majad olid küll elamiskõlblikuks muudetud ja mõned uuedki ehitatud, kuid enamus nägi välja sellisena

 

 

Norciat tuntakse ka musta trühvli poolest.

 

Seal 480. aastal sündinud püha Benedictus, hilisem mungaordu rajaja, on linna jaoks ju väga oluline. Seepärast oli Piazza San Benedetto eriti nukker. Väljaku keskel kõrguv pühaku kuju püüdis justkui säilitada seda optimisi, mida nii väga vajatakse, sest kuus aastat tagasi sai kannatada enamus linna kirikuid ja vanu hooneid. Paljudel majadel nägime massiivseid klambreid ja pinguteid, mis seinu fikseerivad. Seest tühja toomkiriku - Cattedrale di Santa Maria Argentea - tellingutes portaali kivide vahelt turritas välja aga umbrohi ning kiriku nimigi oli Google Mapsi kaardilt kadunud.

 

Cattedrale di Santa Maria Argentea torn

 

Mahe on muhe või vastupidi

Kõik külastuskohad võlusid oma sõbralikkusega ning nad olid uhked, et said oma tegemisi näidata. Lisaks oldi valdavalt mahedad või muhedad. Kui vastav paber ka puudus, siis kasvatamine ja tootmine kulges ikkagi võimalikult mahepõhimõtteid järgides. Kuna igal tootjal on oma klientuur, kes tunneb ning hindab kaupa, ei ole paberil mingitki tähtsust. Pealegi, kui peaks tekkima olukord (mõni taud või taimehaigus), kus tuleb tavatootmise klausleid täita, võimaldab see paindlikumat olukorra lahendamist. Tundus, et sealkandis kõnetab maheteema (nendel siis bio) rohkem kui näiteks sõnaühend "slow food", mida kinnitasid repliigid mitmes kohas. Ümber Trasimeno järve külastatud talude ja ettevõtete kohta saab põhjalikumalt lugeda SIIT, kuid mõned killud siiski. 

 

Teolt tabatud ehk nii need lood sünnivad :) Foto: Madis Jaaniste

Esimesena külastatud 2007. aastal asutatud Morami veinimaja perenaise Sabrina Morami läbiviidud degustatsioon oli justkui etendus. “Kui veinide maitsmine on lõppenud, siis tegelikult see alles algab,” olid tema kuldsed sõnad. Kaasa ostetud lillelise Gregise tooraine Grechetto on just Orvieto piirkonna viinamari, millest valmistatakse ka kuulsat Orvieto DOC valget veini. La Buona Terra õppetalu oma ahhetama paneva vaatega Trasimeno järvele pakkus omapärast ajarännakut, kuna omal ajal loodud õppetalu eesmärk oli näidata traditsioonilist talupidamist. Muide, varem oli seal olnud klooster. Täna tegutseb talus noortega tegelev MTÜ Kora, väärtustades ja andes edasi traditsioonilisi töövõtteid, taaskasutust ning keskkonnast lugupidamist. Umbes 1800 oliivipuu viljadest pressitakse jätkuvalt õli  ning vana ürdiaia taimedest destilleeritakse nn lillevett. Ringmajanduse karussellile sattusime aga Moretti talus, kus kahe mäe vahel paiknev talu on justkui suletud ring. Kogu veisekasvatuse ahel toimib umbes 450 meetrise ringi sees (vabapidamise sigadel ehk sutike suuremal alal). 90% loomade toidust saadakse oma maadelt, osa sõnnikust läheb põldudele tagasi, kuid osa koos läga, oliiviõli pressimisjääkide jms aga koostootmisjaama biogaasi ning elektri tootmiseks. AIAB Umbria oli Itaalia mahepõllumajanduse assotsiatsiooni kohalik ühendus, umbes nagu tsunft, mille liikmeskonna sees ostetakse-müüakse mahetoorainet ja -tooteid. Sotsiaalne ettevõte on tegutsenud 18 aastat ning vedanud erinevaid mahetoiduga seotud projekte. Väga ootamatu oli Sibilla di Norcia tegevusvaldkondade komplekt: vabapidamisel sigade pidamine koos toodete valmistamisega ja marjakasvatus koos mooside, kastmete jms valmistamisega. Kaks täiesti vastandlikku teemat, aga moosid jõuavad isegi Inglismaale. Ja siis tahavad nad ühele mäenõlva alla tuua tagasi vana Pecorino viinamarjasordi, mis kadus sealt 16. sajandil. Vau!

Kui muidu tundus keskkonnasäästlik mõtteviis prevaleerivat, siis näiteks veinimajas kasutatakse ühe veinisordi kääritamiseks alati tuttuusi vaate, moositehases kuulsime aga, et klaaspurke riiklikult küll kogutakse ja saadetakse ümbersulatamisele, kuid niisama ei taaskasutata. 

 

Morami veinimajas

 

La Buona Terras

 

 

 

Müüridel ei voha mitte samblikud, vaid rosmariin

Moretti talus

Samal ajal, kui peremees tegi veel talutöid

AIAB Umbria poes San Marianos

Põldoad, spelta ja läätsed on sealkandis hästi tüüpilised ning iseloomulikud kultuurid

Sibilla di Norcia seakasvatuses ja marjaaias

 

Minu jaoks kõige erilisem külastuskoht oli Torre Colombaia mahetalu. Olin enne kohalejõudmist bussimikrofoni sedastanud, et meil on kiirkorras erinevad teemad läbitud, puudu on veel viljakasvatuse õpetus. Ja siis tuli omal moel ka see. Juba AIAB Umbria poes mainiti, et Torre Colombaia on piirkonna esimene tunnustatud mahetalu ja väärt külastamist. 

Kohale jõudes lõunatasime kõigepealt talu taimetoidurestoranis, kus valmistatakse toitu võimalikult palju oma toorainest. Hästi palju värve, hästi palju uusi maitsekombinatsioone, milles oli natuke enam ehk idamaisust kui itaaliapärasust. Muidugi, kui õli ja leib välja arvata. Peremees, tugevalt 80. aastates Alfredo Fasola Bologna andis noorematele silmad ette oma vitaalsuse ning tahtejõuga. Omal ajal Ameerikas õppinud ja hiljem Roomas töötanud mees naasis 1980-ndatel koju tagasi perekonna vara eest hoolt kandma. Talus viljeletav biodünaamiline põllumajandus on ühtepidi küll pragmaatiline eluviis, kuid samas holistlik. See on kooskõla vaimu ja looduse vahel (härra harrastab ise jätkuvalt joogat), see on sügav austus tuleviku vastu, et praegusaja mulda ei koormaks ülearu ja tagajärgedele mõtlemata. See on oskus kuulata, mida maa vajab, et ta saaki annaks. Jalutuskäigul põldudevahelist kitsast teed pidi, näitas ta põllusiilu suunas, kus vahekultuuriks oli külvatud põlduba ja otra, veebruaris läheb sinnasamasse päevalill. Teisel põllul oli vahekultuuriks aga lutsern. Sealkandis on nimelt kergesti erodeeruvad mullad, nii et need peavad olema kogu aeg mingite taimedega kaetud. Vastavalt oma maaharimisfilosoofiale on valitud ka kasvatatavad kultuurid: nisu, oder, spelta, kamut, põldoad, läätsed, hirss, lutsern, lina ja päevalill. Saksamaalt Düsseldorfist pärit õlipressiga saadakse päevalilleseemnetest väärtuslik õli, kiviveskis aga erinevatest teraviljadest jahu. Oma elu- ja põllumajandusfilosoofiast on ta 2015. aastal kirjutanud raamatu “Perché proprio (b)io?”.

Hirsipätsikesed

Värske salat punapeedi- ja porgandilisandiga

Läätseroog

Ja millise rahuga kõneles ta talu ajaloost, mis ulatub keskaega benediktiini munkadeni ning näitas tellist sisse kraabitud numbriga 1775, mis tähistab talu eluhoonete ehitamisaega; hääle tõustes aga maade konfiskeerimisest Napoleoni ajal ning hilisemast tagasiostmisest. Kui sammusime põldude vahelt üles metsa poole, siis metsa ääres ristteel peatus ta rääkimaks erinevatest tammedest ning nii muuseas, sirutas käe välja kaugusse ja ütles vaiksel häälel, et seal on Assisi. "Te ju teate, mis koht on Assisi???" Mis siis, et Assisi linnani oli linnulennul umbes 30 kilomeetrit, seda polnud näha, aga ma tundsin taas, et inimene on selles maailmas üksnes imepisike täpike. Ma usun, et temal oli Assisi Franciscuse jaoks oma südames koht olemas. Või kui me tänasime üleval veskis lahke vastuvõtu eest ja asutasime tagasi bussi juurde minema, rehmas ta lõbusalt kõrgete puudega eraldatud torniga majapidamise poole, et ta elab seal ja see hoone on 12. sajandist ... Pardon, aga imepisikest täpikesest jäi järgi kübemeke ...

Septembris käis Euroopa Komisjoni juht Ursula von der Leyen välja mõtte seada neile energiatootjatele, kes kõrgetest müügihindadest "kogemata" kasu saavad, kasumi teenimise piirid. Äsja kirjutaski talu oma FB lehel, et neile tuli see käsk juba kohale ehk nad peavad mingi osa elektrimüügi kasumist riigile maksma. Vot sulle päikeseenergia. 

 

Hoone, kus on nii kiviveski kui päevalilleõlipress, ees põllul väike päikesepark

Veini ja leiba

Kuna näljaseid eestlasi ei taha keegi külla, arvasime Joega, et lõunaks jääb leivast (st koredast saiast) ja oliiviõlist väheks ning kahekäiguline eine oleks päris okei, õhtul siis midagi enamat. Noh ja nii lõunal kui õhtul midagi kohalikku, seda niikuinii. Ja nii me sõimegi kõik need päevad erinevate käte alt tulnud saia, kastes tükikesi väga erinevatesse oliiviõlidesse. Sai ise on maitsetu, ilma soolata, sest ammustel aegadel kulus sool lihale ning saiale ei jätkunud. Ja ega siis keegi retsepti ei muuda! Paljast saia ei söö niikuinii keegi, ta saab maitse oliiviõlist või kastmest, millega taldrikult viimane kui piisk kokku riisutakse. See on lihtsalt paratamatus, kui sa sealkandis juba oled. Kahekäigulisest lõunast sai aga sujuvalt samasugune neljakäiguline kui õhtusöökki, sest meie lõuna formaadist ei saa keegi niikuinii aru. Ja nii me sõimegi kogu aeg, einet ning seltskonda nautides. Kõlab uskumatult, aga mõne inimesega oli söögilauas rohkem aega rääkida kui kodumaal.

Ristorante la Badiaccia Trasimeno järve ülaosas, peaaegu vastu Toscana piiri, pakkus näiteks kaks eelrooga ja desserdi. Lühike torupasta (nagu cannellonid) täidetud köögiviljaraguuga, paksult kastet ja juustu. Täidisesse oli hakitud tsukiinit, baklažaani, natuke paprikat ehk just neid vilju, mis olid parasjagu küpsed. Minu meelest on niimoodi palju ilusam öelda, kui kasutada natuke äraleierdatud sõna “hooajaline”. Järgmine taldrik sisaldas lintpastat toeka haneraguuga, mis oli rohke tomatiga paksuks hautatud. Liha sulas suus, kuid jõud hakkas raugema. Ja kui desserdiks toodi eriti rammus panna cotta karamellkastme, pähklite ning mandliküpsisega, nõudis see juba tahtejõudu. Isegi minult, kelle jaoks on söömine vahel töö, mitte lihtsalt tühja kõhu leevendus.

Küllap viisime köögi ahastusse ka õhtusöögil Ristorante Dal Mi' Cocco`s Perugias. Restoranil on geniaalne kontseptsioon: kell 8 õhtul avatakse uksed, menüü on kõigile ühesugune (erineb vaid nädalapäevade lõikes), maksab ühepalju ning ennast täis puginud külastajad lahkuvad enam-vähem üheaegselt. Meie selle päeva menüüst kanti järjest laudadele focacciade valik, vaagnad kreemise kõrvitsarisoto ja aromaatse tomatikastmega lintpastaga, tuline kauss rasvast tilkuvate ahjus küpsetatud seaprae-, kalkunifilee- ja kanatükkidega, lisandiks nagu jumala kingitus kausike värsket salatit ning viimaks sefiiriga roosa keeks, mida soovitati niisutada pitsikese vin santoga. Meie ei suutnud rikkalikke vaagnaid tühjaks kühveldada, küll tegid seda kõrvallaudade sööjad, kohalikud. Söömine on kestvussport, mis muud.

Viimaseks ühiseks lõunaks Ristorante Granaro del Montes, Norcias olime juba harjutanud. Restoran paiknes enne 2016. aasta maavärinat üleval vanalinnas, kuid nüüd all ajutises hoones. Meie õnneks serveerisid kõiki toite kelnerid, kes tõstsid taldrikutele just nii palju, kui ise lasksid. Südametunnistusel hakkas kohe kergem. Pasta carbonara, siga ja veis kartulite ning spinati-rucolalisandiga, hautatud läätsed vorstikestega ning õhuline tiramisu kutsusid esile rahulolu. Söömine on nauding. Kolm päeva ja lõpuks käes!

Granaro del Montes lahenes ka minu moonide probleem. Kõik sai alguse 2017. aastal Poolas, kui nägime mingis kohas tee ääres rohkelt moone ja mul tekkis vastupandamatu soov neid pildistada. Lihtsalt nii ilus oli. Kuna moonikohti hakkas edasi sõites vähemaks jääma, tegime kiire peatuse sellises kohas, kus see polnud tegelikult liikluse mõttes mõistlik, ajaga olime niikuinii kriisis, kuid see ei takistanud. Ja nii on see jätkunud järgmistelgi reisidel. Bussijuhtidest ei Kalle ega Tõnu sellest moonijahist aru ei saanud, kuid leppisid paratamatusega. Itaalia bussijuhil Adrianol läks kergemini, sest oktoobris moone lihtsalt pole. Küll olid moonid naiste wc-s, seina peal, maalidel. Tehtud!

 

Epiloog

Norcia meenepoest kaasa ostetud Umbriat tutvustav reisijuht algas mõttega, et need, kes tahavad Umbriat tõeliselt tundma õppida, teavad, kuidas lugeda ridade vahelt. See on kant, kus tuleb aeglaselt ringi uidata ja nähtut mõtestada. Minu meelest Umbriat ei saa armastada ilma varemeid ja aja puudutust armastamata. Umbriat ei saa armastada ilma lihtsat toitu, õigemini puhtaid maitseid armastamata. Umbria pole neile, kes mõne etruski, roomaaegse või kasvõi keskaegse ehitise ees eelistaksid ajalehte lugeda, sest elu jooksul on ju mõned vanad hooned ometi ära nähtud. Umbria pole ka neile, kes ei armasta veini ega süsivesikuid. Nii lihtne ongi.

Sestap oli viimasel päeval Roomas kuidagi imelik, tohutu inimmass tundus ahistavat. Nii kulus pea kogu vaba aeg kuni lennujaama minekuni Colosseumis, Palatinuse künka ja Rooma foorumi varemetepargis. Märksa rohkem emotsioone, kui seista järjekorras selfi tegemiseks Trevi purskkaevu ees.

Aga kui keegi mult koju jõudes küsis, kui palju miski kaup Itaalias poes maksis, siis pole aimugi. Jõudsin vaid suveniiriäridesse kiiruga külmkapimagneteid haarama ja Roomas raamatupoodi kokaraamatute riiuleid uurima. Ah jaa, hilisõhtusel jalutuskäigul Roomas ka ühte šokolaadipoodi. Tavalistesse toidupoodidesse ei astunud, kleidipoodidest rääkimata. Ausalt öeldes ei tekkinud isegi soovi, sest ei taibanud selle peale mõelda.

 

La Buona Terra ürdiaias. Foto: Annika Oras

Grazie, bella Umbria ea presto!