Suvel mõts, talvel piim, liha süvväs, leem juvvas, luud ei laku penigi
Niimoodi küsitakse ühes Helme kihelkonnast 19. saj viimasest veerandist pärit mõistatuses. Vastus on kanep.
Eile tähistasime Maitseelamuse kojas aprillikuu algust kanepist rääkimise ja kanepitoitudega. Ärge saage valesti aru, kõik oli täiesti legaalne:). Kanepiseemned on ökopoodides müügil ja tegemist on väga väärtusliku toiduainega, mis on viimase sajandi jooksul unustustehõlma vajunud ning seostub tänapäeval peamiselt narkomaaniaga. Euroopa Liidus lubatakse praegu täiesti ametlikult kasvatada tööstuslikku kanepit kiu ja seemnete saamiseks.
Kanep kuulub vanimate inimese poolt kultiveeritud taimede hulka. Eestis pärinevad andmed kanepi kasutamise kohta keskajast, seda tänu arheoloogidele.
Omapärane on aga kanepi kui kultuurtaime positsioon siinses taimekasvatuses ja toidukultuuris, mida me saame jälgida eeskätt uusaja viimasel kolmandikul, abiliseks kogutud ja kirja pandud pärimus. Etümoloogiliselt on seda sõna seostatud pigem läti (kaņepes) ja vene keelega (конопля). Teades, et kanep armastab kasvamiseks huumusrikast mulda ja soojemat kliimat, osutusid tänapäevase Eesti territooriumil parimateks kasvupiirkondadeks Lõuna-Eesti ja Peipsimaa. Kui levinud keskajal kanep siin oli, me täpselt ei tea, küll aga on Hupel märkinud oma 1777. a Riias välja antud Topographische Nachrichtenis, et Liivimaa mastaabis tegelesid laialdasema kanepikasvatusega lätlased, samal ajal kui eestlased kasvatasid seda vaid enda tarbeks. Vaadates kanepitoite, on mõju nii lätlastelt kui venelastelt, mis näitab ka selle kultuuri tundmaõppimist nende rahvaste kaudu.
Peipsimaal kasvatati kanepit kalavõrkude materjaliks, nii seal kui Lõuna-Eestis ka köie tegemiseks. Kanepiseemneid tarvitati aga toiduks ja see oli väärt kraam, kuna kanepiseemnetest road olid maitsvad ja toitvad. Olla isegi öeldud, et "missugune talu sügisel ühe mõõdu /märkus: umbes 17 kg/ kanepiteri sai, sellel oli nuumhärja väärtus". Kuni umbes 19. saj II pooleni asendas kanepipiim talvel isegi päris lehmapiima, kui lehmad kinni olid. Ega muidu ei öeldud Paistus, et "suvel kuusk, talvel lehm".
19.saj lõpul-20.saj algul vähenes vajadus kanepi järele, võrguniiti ja köisi hakati juba ostma. Samal ajal laienes karjapidamine ja mitmekesistus toidusedel, mistõttu kanepi kui loomse kraami asendaja järgi vajadus samuti kahanes. Umbes II MS-ks sai kanepist praktiliselt unustatud kultuur.
Mida siis kanepiseemnetest tehti.
Kõige levinum oli küpsetatud ja jahuks uhmerdatud kanepiseemnetest kanepitembi valmistamine (Lõuna-Võrumaal nimetati ka kruusliks). Seemneid tuli niikaua tampida, kuni õli hakkas eralduma, siis lisati veidi vett ja soola, hljem ka rasva ning suruti tihedaks, söödi kartuli kõrvale või koos leivaga. Tempi pandi isegi leivataina hulka). Lätis valmistati otse loomulikult ka tempi ja isegi kanepiseemnetäidisega pirukaid.
Lõuna-Eestis tehti ka kanepipiima, mida tarvitati peamiselt talvel, kui lehmad olid kinni. Kuivad kanepiseemned uhmerdati jahuks, kallati vesi peale (külm või kuum) ja lasti läbi sõela nõrguda. Setomaal kasutati kanepipiima eriti paastuajal. Kanepipiim oli levinud ka Lätis, aga veel rohkem Venemaal.
Kanepijahu lisati ka oa- või hernepudrule, samuti vormiti käkke, mida söödi koos hapupiimaga.
Meie lähenesime teemale alustades traditsioonidest ja jõudes lõpuks tänapäeva: alustuseks kanepitemp ja kanepipiim ning seejärel kanepi-kartulisuupisted ja kanepi-brownie. Esimesed kolm siis minult ja kook Jaanikalt.
Kanepitemp kogus enim ja kanepipiim vähim plusspunkte. Röstitud seemned muutsid tembi ülimalt aromaatseks, praetud sibul (ikka õige Peipsiäärne:) ) andis juurde magusust, nii et uus taasavastatud tegija suupistete maastikul on sündinud. Ja seda hoolimata toidu väljanägemisest, mis meenutas pehmelt öeldes turbamulda. Röstitud seemnete efekt töötas hästi ka kartulikakukestes, mida sobib serveerida just saabuvatel ülestõusmipühadel. Ann leidis intirigeeriva paralleeli, nimetades esimest rooga Eesti oma hummuseks ja teist falafelideks. On ju geniaalne! Kanepipiim oli aga ... huvitav, kuigi üks noormees teatas, et talle meeldis!!! Üldiselt maitses see nagu vähe tummisem tärklisevesi. Teist korda ei hakkaks enam proovima, kuid uudishimu sai rahuldatud ja see on selles majas kõige tähtsam. Kanepi-brownie oli aga kanepilisandiga tummine ja rammus šokolaadikook, mida peaks tegema kindlasti röstitud kanepiseemnetega.
Ei tea millest, aga kogu õhtu oli äraütlemata lõbus, kõikvõimalikke ideid tuli nagu küllusesarvest ning näolihased olid lõpuks naermisest valusad.
Nii et, kas see kanep on ikka nii süütu kraam, kui arvatakse;).
Kanepitoitudest võib põhjalikumalt lugeda E. Lõokese artklist "Kanepitoidud Eestis", ilmunud 1960. a Etnograafia muuseumi aastaraamat XVII-s.
Retseptid ka:
 |
| Kanepiseemned |
Eile tähistasime Maitseelamuse kojas aprillikuu algust kanepist rääkimise ja kanepitoitudega. Ärge saage valesti aru, kõik oli täiesti legaalne:). Kanepiseemned on ökopoodides müügil ja tegemist on väga väärtusliku toiduainega, mis on viimase sajandi jooksul unustustehõlma vajunud ning seostub tänapäeval peamiselt narkomaaniaga. Euroopa Liidus lubatakse praegu täiesti ametlikult kasvatada tööstuslikku kanepit kiu ja seemnete saamiseks.
Kanep kuulub vanimate inimese poolt kultiveeritud taimede hulka. Eestis pärinevad andmed kanepi kasutamise kohta keskajast, seda tänu arheoloogidele.
Omapärane on aga kanepi kui kultuurtaime positsioon siinses taimekasvatuses ja toidukultuuris, mida me saame jälgida eeskätt uusaja viimasel kolmandikul, abiliseks kogutud ja kirja pandud pärimus. Etümoloogiliselt on seda sõna seostatud pigem läti (kaņepes) ja vene keelega (конопля). Teades, et kanep armastab kasvamiseks huumusrikast mulda ja soojemat kliimat, osutusid tänapäevase Eesti territooriumil parimateks kasvupiirkondadeks Lõuna-Eesti ja Peipsimaa. Kui levinud keskajal kanep siin oli, me täpselt ei tea, küll aga on Hupel märkinud oma 1777. a Riias välja antud Topographische Nachrichtenis, et Liivimaa mastaabis tegelesid laialdasema kanepikasvatusega lätlased, samal ajal kui eestlased kasvatasid seda vaid enda tarbeks. Vaadates kanepitoite, on mõju nii lätlastelt kui venelastelt, mis näitab ka selle kultuuri tundmaõppimist nende rahvaste kaudu.
Peipsimaal kasvatati kanepit kalavõrkude materjaliks, nii seal kui Lõuna-Eestis ka köie tegemiseks. Kanepiseemneid tarvitati aga toiduks ja see oli väärt kraam, kuna kanepiseemnetest road olid maitsvad ja toitvad. Olla isegi öeldud, et "missugune talu sügisel ühe mõõdu /märkus: umbes 17 kg/ kanepiteri sai, sellel oli nuumhärja väärtus". Kuni umbes 19. saj II pooleni asendas kanepipiim talvel isegi päris lehmapiima, kui lehmad kinni olid. Ega muidu ei öeldud Paistus, et "suvel kuusk, talvel lehm".
19.saj lõpul-20.saj algul vähenes vajadus kanepi järele, võrguniiti ja köisi hakati juba ostma. Samal ajal laienes karjapidamine ja mitmekesistus toidusedel, mistõttu kanepi kui loomse kraami asendaja järgi vajadus samuti kahanes. Umbes II MS-ks sai kanepist praktiliselt unustatud kultuur.
 |
| Kanepitemp |
Mida siis kanepiseemnetest tehti.
Kõige levinum oli küpsetatud ja jahuks uhmerdatud kanepiseemnetest kanepitembi valmistamine (Lõuna-Võrumaal nimetati ka kruusliks). Seemneid tuli niikaua tampida, kuni õli hakkas eralduma, siis lisati veidi vett ja soola, hljem ka rasva ning suruti tihedaks, söödi kartuli kõrvale või koos leivaga. Tempi pandi isegi leivataina hulka). Lätis valmistati otse loomulikult ka tempi ja isegi kanepiseemnetäidisega pirukaid.
Lõuna-Eestis tehti ka kanepipiima, mida tarvitati peamiselt talvel, kui lehmad olid kinni. Kuivad kanepiseemned uhmerdati jahuks, kallati vesi peale (külm või kuum) ja lasti läbi sõela nõrguda. Setomaal kasutati kanepipiima eriti paastuajal. Kanepipiim oli levinud ka Lätis, aga veel rohkem Venemaal.
Kanepijahu lisati ka oa- või hernepudrule, samuti vormiti käkke, mida söödi koos hapupiimaga.
 |
| Kanepipiim |
Meie lähenesime teemale alustades traditsioonidest ja jõudes lõpuks tänapäeva: alustuseks kanepitemp ja kanepipiim ning seejärel kanepi-kartulisuupisted ja kanepi-brownie. Esimesed kolm siis minult ja kook Jaanikalt.
 |
| Kanepi-kartulipallid |
Kanepitemp kogus enim ja kanepipiim vähim plusspunkte. Röstitud seemned muutsid tembi ülimalt aromaatseks, praetud sibul (ikka õige Peipsiäärne:) ) andis juurde magusust, nii et uus taasavastatud tegija suupistete maastikul on sündinud. Ja seda hoolimata toidu väljanägemisest, mis meenutas pehmelt öeldes turbamulda. Röstitud seemnete efekt töötas hästi ka kartulikakukestes, mida sobib serveerida just saabuvatel ülestõusmipühadel. Ann leidis intirigeeriva paralleeli, nimetades esimest rooga Eesti oma hummuseks ja teist falafelideks. On ju geniaalne! Kanepipiim oli aga ... huvitav, kuigi üks noormees teatas, et talle meeldis!!! Üldiselt maitses see nagu vähe tummisem tärklisevesi. Teist korda ei hakkaks enam proovima, kuid uudishimu sai rahuldatud ja see on selles majas kõige tähtsam. Kanepi-brownie oli aga kanepilisandiga tummine ja rammus šokolaadikook, mida peaks tegema kindlasti röstitud kanepiseemnetega.
 |
| Kanepi-brownie |
Ei tea millest, aga kogu õhtu oli äraütlemata lõbus, kõikvõimalikke ideid tuli nagu küllusesarvest ning näolihased olid lõpuks naermisest valusad.
Nii et, kas see kanep on ikka nii süütu kraam, kui arvatakse;).
Kanepitoitudest võib põhjalikumalt lugeda E. Lõokese artklist "Kanepitoidud Eestis", ilmunud 1960. a Etnograafia muuseumi aastaraamat XVII-s.
* * *
Retseptid ka:
Kanepitemp
100 g kanepiseemneid
25 g võid
1 suurem sibul
vett või puljongit
Rösti kanepiseemned kuival pannil, kuni hakkavad prõksuma ja uhmerda, kuni muutuvad õliseks. Lisa võis praetud hakitud sibul, maitsesta soolaga ning uhmerda ühtlaseks. Vedeldamiseks tuleks lisada veidi vett või mingit valmispuljongit, kuna mass kõveneb seistes.
Serveeri võileivakattena.
Kanepi-kartulisuupisted (algne retsept Kodu & Aed retseptiraamatust 76 aedviljatoitu, 2011)
400 g keedetud kartuleid
75 g kanepiseemneid
50 g võid
1 suurem sibul
soola, pipart
vajadusel veidi puljongit, piima või hapukoort
(1 muna)
(1 muna)
hapukoort
haugi- või muud kalamarja
sibulapealseid
Rösti kanepiseemned kuival pannil ja uhmerda, kuni muutuvad õliseks. Riivi keedetud kartul ja prae või sees peeneks hakitud sibul, sega kõik kokku ja maitsesta. Kui mass on pallikeste vormimiseks liiga kuiv, lisa veidike puljongit, piima või hapukoort. Parema siduvuse saavutamiseks võib lisada ka 1 muna.
Vormi segust pallikesed ja tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, suru pöidlaga pealt veidi lapikuks ja küpseta 200 kraadi juures 5-6 minutit.
Jahtunud pallidele pane peale veidi hapukoort ja kalamarja ning kaunista hakitud sibulaga.
Kanepipiim (eriti julgetele:) )
kanepiseemneid
vett
Uhmerda või jahvata kuivad kanepiseemned jahuks, kuid ära lase õli eralduda. Vala peale vett (võib olla nii kuum kui külm), sega läbi, lase seista ja kurna läbi tiheda riide.
Kui vesi valada jahule peale, saab sellest lahjendatud pori värvi vedelik. Aja jooksul hakkab hallikas värv valkjamaks muutuma, samuti ei ole ta enam selge. Meie lasime kraamis seista umbes tunnikese, kuid ilmselt peab see kauemaks jääma.
* * *
Järelsõna.
Et kanepist veidike jututeemat kõrvale juhtida, vudis Tauno toa ja õue vahet ning pakkus äsjasuitsutatud ahvenat, haugi ja vutti. Märksõnadeks uus suitsutusahi ja saabuv suvi. Püsige lainel!
Kommentaarid