Täna Basiilik, homme Spargel ehk suund on x:6471401.9, Y:594651.5
Niiviisi kilkasime paar nädalat tagasi:).
Tegelikult tuleb kannatada ära veel üks söögikohtadeteemaline jutt, seekord rõhuga mitte Tartu, vaid hoopis Viljandi suunal.
Nimelt asub Viljandis esialgu veidi müstilise kohana tundunud aiakohvik Basiilik. Intenetist nende kodulehelt lummavaid pilte vaadates täielik unistuste koht suvisel ajal romantilise ja rikkalikult kujundatud aia ja mõistliku söögimenüüga, lisaks veel sõbralik suhtumine klientidesse ka oma FB-lehel. Te ainult vaadake neid aiapilte, no mida enam tahta!
Niisiis võtsime ühel kenal neljapäeval pärast töiste tegemist lõppu suuna aiakohvikusse Basiilik, abiks kaart ja ülev tuju. Jalutuskäik kesklinnast Peetrimõisa on tegelikult ääretult mõnus, see kulgeb läbi vaikse aedlinna, lisaks tervislikule aspektile võib nautida möödaminnes ka kauneid koduaedu ja linnulaulu. Mida lähemale sihtpunktile, seda enam kahtlesime, kas oleme ikka õigel teel, sest jõudsime lausa küngaste ja ojade vahele, milline idüll võib seal olla sügisel langevate lehtede aegu! Üks maja oli seal muide müüa:).
Ületades maalilise Uueveski oru, kiigates vasakult paistvale maakivist Uueveski vesiveskile, tuli hakata uuesti ülesmäkke rühkima, hoides Põltsamaa teest paremale Pirni tänava suunas. Kui õige teeots leitud ja natukese aja pärast ka õige maja, oli rõõm mõistagi suur. Pärale jõudsime, selline maja ongi päriselt olemas!!! Ja nagu juba mainitud, seda täiesti vaikses aedlinnajaos.
Vaatasime kõigepealt aia üle, sinna tuleb kindlasti ühel sumedal suveõhtul tagasi minna, sest veel ühtlaselt pruun värv ei reeda midagi. Kiiresti saime ka aru, et fotograafia on kõikvõimas ehk kõik oleneb objektiivist. Lühidalt öeldes oli see nurgakrundil paiknev aed tegelikult kaunis väike, kuid ülimalt rikkaliku kujundusega. Nii et suvisel ajal maapinna kõrguste vahega mängivatel väikestel terrassidel paiknevad söögilauad mõjuvad kindlasti teistmoodi kui praegune vaikelu.
Väike, kahe söögiruumiga kohvik paikneb maja keldrikorrusel. Ega see koht ei olegi mõeldud külastajate hordidele, vastupidi, selline väiksus tagab just hubasuse ja isegi intiimse meeleolu.
Menüü ei ole pikk, mis on tegelikult hea, sest kliendil on lootus kõike kirjasolevat ka saada. Igaks juhuks ei tasu liiga hilja minna, siis ehk enam mitte, sest saime aru (meile toodi nimelt viimased kaelakarbonaadid), et nad ei tee oma toite suurte varudega ette, mistõttu ongi kõik on värske ja ülimalt maitsev. Ja veel üks oluline asi, menüü on arusaadavas keeles.
Tellisime on toidud ära ja vahepeal toodi lauda suur kannutäis vett, kusjuures poole kannu mahust moodustasid sidruniviilud! Kiigates naaberlauda, ka nende veekann nägi samasugune välja. Ei mingit kolme vees hulpivat õnnetut sidruniviilukest ja vägisi tundus, et majal on kusagil oma isiklik sidrunikasvatus:). Kusjuures väga head sidrunid olid!
Omaette peatüki moodustasid kuklid. Esiteks avaldas muljet eriline majaserviis ehk et kõik nõud on ühesugused rohekad ja pruunisäbrulise äärega. Niisiis kuulus sellesse serviisi ka meile lauda toodud piklik vaagen kuklitega, mis olid paigutatud meie istumisega samamoodi. Ehk et hetkel olime kolmekesi, kaks ühel pool ja kolmas teisel pool lauda ning ka kuklid olid asetatud istumist kopeeriva mustriga. Pisiasi küll, aga kuidagi soe tunne tekkis, et külastajat on tähele pandud.
Pearoogadest proovisime singi-seenepastat ja BBQ-ahjus küpsetatud seakaelakarbonaadi praekartuli, värske salati ja mustikakastmega. Esiteks peab ütlema, et portsud olid tõesti mehised, et paadimees jõuaks järvel ikka sõuda ja sõuda:). Teiseks olid need ääretult maitsvad. Pastaroa kaste oli mahedalt koorene, singi ja seentega oli heldelt ümber käidud ning riivitud juustu oli korralik peotäis. Pasta oleks ehk tahtnud pool minutit vähem keeda, aga see on juba puhas norimine.
BBQ-ahjus küpsetatud liha kuulus aga tõeliste hõrgutiste valda, puhas meistriteos! Nii suitsune ja samas mahlane ning ühtlaselt pehme, paremat annab tahta. Juurde serveeritud praekartul oli aga puhtalt kodune pannil praetud kartul, puhta kartuli maitsega. Ei mingit udupeent ahjus üleküpsetamist või maitsetut vatti, aus kraam on ikka aus kraam. Mustikakaste oli siis kartuli ja liha vahel ühendavaks lüliks, ta oli olemas, teda oli parasjagu ja see ongi kõige tähtsam.
Magustoitudest oli valida šokolaadi-fondant vanillijäätisega ja rosina-kohupimakook. Koogisööjate sõnul oli see maitsev, nagu üks korralik kohupiimakook olema peab, marjakaste selle juures kindlasti boonuseks. Šokolaadi-fondant oli aga lausa vapustav. Äsja ahjust võetud tuline ja seest perfektse sisuga vormike koos hea vanillijäätisega oli just see, millega võimendada juba niigi rahuloleva sööja rahulolu ja panna ta nurruma isegi veel kaks nädalat hiljem!!!
Kindlasti tahan ma külastan Basiilikut suve poole, kui laudu ümbritsevad õitsvad lilled ja veekaskaadid. Vähemalt mina tundsin, et selles majas hoolitakse kliendist.
Tegelikult tuleb kannatada ära veel üks söögikohtadeteemaline jutt, seekord rõhuga mitte Tartu, vaid hoopis Viljandi suunal.
Nimelt asub Viljandis esialgu veidi müstilise kohana tundunud aiakohvik Basiilik. Intenetist nende kodulehelt lummavaid pilte vaadates täielik unistuste koht suvisel ajal romantilise ja rikkalikult kujundatud aia ja mõistliku söögimenüüga, lisaks veel sõbralik suhtumine klientidesse ka oma FB-lehel. Te ainult vaadake neid aiapilte, no mida enam tahta!
Niisiis võtsime ühel kenal neljapäeval pärast töiste tegemist lõppu suuna aiakohvikusse Basiilik, abiks kaart ja ülev tuju. Jalutuskäik kesklinnast Peetrimõisa on tegelikult ääretult mõnus, see kulgeb läbi vaikse aedlinna, lisaks tervislikule aspektile võib nautida möödaminnes ka kauneid koduaedu ja linnulaulu. Mida lähemale sihtpunktile, seda enam kahtlesime, kas oleme ikka õigel teel, sest jõudsime lausa küngaste ja ojade vahele, milline idüll võib seal olla sügisel langevate lehtede aegu! Üks maja oli seal muide müüa:).
 |
| Uueveski oja |
Ületades maalilise Uueveski oru, kiigates vasakult paistvale maakivist Uueveski vesiveskile, tuli hakata uuesti ülesmäkke rühkima, hoides Põltsamaa teest paremale Pirni tänava suunas. Kui õige teeots leitud ja natukese aja pärast ka õige maja, oli rõõm mõistagi suur. Pärale jõudsime, selline maja ongi päriselt olemas!!! Ja nagu juba mainitud, seda täiesti vaikses aedlinnajaos.
Vaatasime kõigepealt aia üle, sinna tuleb kindlasti ühel sumedal suveõhtul tagasi minna, sest veel ühtlaselt pruun värv ei reeda midagi. Kiiresti saime ka aru, et fotograafia on kõikvõimas ehk kõik oleneb objektiivist. Lühidalt öeldes oli see nurgakrundil paiknev aed tegelikult kaunis väike, kuid ülimalt rikkaliku kujundusega. Nii et suvisel ajal maapinna kõrguste vahega mängivatel väikestel terrassidel paiknevad söögilauad mõjuvad kindlasti teistmoodi kui praegune vaikelu.
 |
| Väike aimdus kohviku interjöörist |
Väike, kahe söögiruumiga kohvik paikneb maja keldrikorrusel. Ega see koht ei olegi mõeldud külastajate hordidele, vastupidi, selline väiksus tagab just hubasuse ja isegi intiimse meeleolu.
Menüü ei ole pikk, mis on tegelikult hea, sest kliendil on lootus kõike kirjasolevat ka saada. Igaks juhuks ei tasu liiga hilja minna, siis ehk enam mitte, sest saime aru (meile toodi nimelt viimased kaelakarbonaadid), et nad ei tee oma toite suurte varudega ette, mistõttu ongi kõik on värske ja ülimalt maitsev. Ja veel üks oluline asi, menüü on arusaadavas keeles.
 |
| Menüü on iga päeva jaoks uus, nn maja klassikud siiski korduvad |
Tellisime on toidud ära ja vahepeal toodi lauda suur kannutäis vett, kusjuures poole kannu mahust moodustasid sidruniviilud! Kiigates naaberlauda, ka nende veekann nägi samasugune välja. Ei mingit kolme vees hulpivat õnnetut sidruniviilukest ja vägisi tundus, et majal on kusagil oma isiklik sidrunikasvatus:). Kusjuures väga head sidrunid olid!
 |
| Kuklid ja sidrunivesi |
Omaette peatüki moodustasid kuklid. Esiteks avaldas muljet eriline majaserviis ehk et kõik nõud on ühesugused rohekad ja pruunisäbrulise äärega. Niisiis kuulus sellesse serviisi ka meile lauda toodud piklik vaagen kuklitega, mis olid paigutatud meie istumisega samamoodi. Ehk et hetkel olime kolmekesi, kaks ühel pool ja kolmas teisel pool lauda ning ka kuklid olid asetatud istumist kopeeriva mustriga. Pisiasi küll, aga kuidagi soe tunne tekkis, et külastajat on tähele pandud.
Pearoogadest proovisime singi-seenepastat ja BBQ-ahjus küpsetatud seakaelakarbonaadi praekartuli, värske salati ja mustikakastmega. Esiteks peab ütlema, et portsud olid tõesti mehised, et paadimees jõuaks järvel ikka sõuda ja sõuda:). Teiseks olid need ääretult maitsvad. Pastaroa kaste oli mahedalt koorene, singi ja seentega oli heldelt ümber käidud ning riivitud juustu oli korralik peotäis. Pasta oleks ehk tahtnud pool minutit vähem keeda, aga see on juba puhas norimine.
BBQ-ahjus küpsetatud liha kuulus aga tõeliste hõrgutiste valda, puhas meistriteos! Nii suitsune ja samas mahlane ning ühtlaselt pehme, paremat annab tahta. Juurde serveeritud praekartul oli aga puhtalt kodune pannil praetud kartul, puhta kartuli maitsega. Ei mingit udupeent ahjus üleküpsetamist või maitsetut vatti, aus kraam on ikka aus kraam. Mustikakaste oli siis kartuli ja liha vahel ühendavaks lüliks, ta oli olemas, teda oli parasjagu ja see ongi kõige tähtsam.
 |
| Šokolaadi-fondant ja kohupiimakook |
Magustoitudest oli valida šokolaadi-fondant vanillijäätisega ja rosina-kohupimakook. Koogisööjate sõnul oli see maitsev, nagu üks korralik kohupiimakook olema peab, marjakaste selle juures kindlasti boonuseks. Šokolaadi-fondant oli aga lausa vapustav. Äsja ahjust võetud tuline ja seest perfektse sisuga vormike koos hea vanillijäätisega oli just see, millega võimendada juba niigi rahuloleva sööja rahulolu ja panna ta nurruma isegi veel kaks nädalat hiljem!!!
 |
| Te ju mõistate mind ... |
Kindlasti tahan ma külastan Basiilikut suve poole, kui laudu ümbritsevad õitsvad lilled ja veekaskaadid. Vähemalt mina tundsin, et selles majas hoolitakse kliendist.
 |
| Maja tunnuseks on hiiglaslik Vana Toomase lamp:) |
* * *
Aga et pealkirjas püsida, tuleb öelda, et Spargel (tekitab elevust Tartus) ei ole veel päris valmis, et tema hingeelu lahata. Päevakat saab seal umbes poole kolmeni ja sel ajal midagi menüüst peale magustoidu tellida ei saa. Päevakatega on selline naljakas lugu, et on võimalik võtta kas supp või lõuna. Algul tähendas see tõlkes, et supp või praad. Nüüd tähendavat see, et kas supp või supp+praad. Igatahes toimub seal veel sisseelamine, brüleekreem on tapvalt hea, kuid minna tooresse Sparglisse pärast küpses Basiilikus käimist oli ilmne viga. Pigem tuleb mõne aja pärast Spargel uuesti ette võtta ja näiteks koos Graz`iga. See saab olema aga juba uus romaan:).
Kommentaarid