Laudatagused lood ehk suvest talve toidupäevik, 4. osa

Helkivad ööpilved, 14. juuli 2020

Jõulu esimese püha hommik võttis vastu taas valge maaga. Öösel sadanud lund polnud küll palju, kuid maa oli piisavalt valge. Kell 8 oli välja nii vaikne, et võinuks kuulata enda hingamist. Vahepeal haukus külas üks koer ning natukese aja pärast sõitis maanteel vaid piimatsisternauto. Täna pole veel mõtet kiruda ette lumelükkamist. Aega on, nagu viimased aastad on näidanud.

Pigem mõtlesin tagasi suvele ja sügisele, sest tahtsin koguda kokku need laudatagused lood, mis jõudsid suvest talvisesse pööripäeva. See oli suvi, kuhu mahtus hulganisti rääbiseid ja hulk öid helkivate ööpilvede ning tähesadude lummuses. Ausõna, pole varem kunagi niipalju, pea kuklas, taevasse vahtinud. Juulikuus omandas avatud talude päev hoopis teistsuguse tähenduse. Kui muidu tähendas see muretut vaadet maaelule, siis seekord oli see üks esimesi mastaapseid üritusi, mida sai üle tüki aja külastada. Ehk pani see kevad nii mõnegi teistmoodi ringi vaatama, et järsku polegi see maalelamine nii hirmus, kui võib tunduda. Loomulikult on seal sääsed ja parmud, porised külateed ja tormiga liinidele vajunud puudest tingitud elektrikatkestused. Samuti lumehanged talvel ja suvel põuaga kuivavad kaevud. Ning raamatupoest mõnda raamatut tellides peab hoolega valima kättesaamiskohta. See-eest osooni jagub, ritsikad üürgavad suvel nagu keskmine alarm ning punastest sõstardest saab koos angervaksaga mahla teha. Selge tähistaevas ja helkivad ööpilved kuuluvad niikuinii asja juurde.

Suvest sai vaikselt sügis ning ühel päeval sain aru, et vabakasvatus ei ole hea. Kuna lund ju polnud, arvasin, et kanalauda uks võib veel öösiti avatud olla, et kanad saaksid hommikul vabalt välja ning õhtul sisse kõndida. Et nii võiks kanadel hea olla. Kuni 1. novembri ööl arvas ilmselt üks nugis või nugis & co, et kui laud on kaetud, oleks patt seda ära põlata. Isegi "Midsomeri mõrvad" kahvatusid hommikul avanenud vaatepildi ees, kus mu seitsmest kanast neli olid täielikult ära viidud ning kolm ilma peadeta surnukeha mööda õue laiali. Üksnes kuke seljast polnud ainsatki sulge langenud ja ta ei saanud esialgu arugi, et mingi jama on. Alles õhtul üksi jäetuna tundus, et kukk läheb kohe hulluks. Ta kutsus täiesti hüsteeriliselt kanu kokku, et lauta minna, aga keda ei tulnud, olid tema kanad. Kuke jõud rauges koos pimedaks minekuga, nii et sain uimase ja kanapimeda linnu viimaks sülle võtta ning lauta õrrele viia (päeval ärkvel olles oleks see võimatu olnud). Kui seni tundus, et noor kukk ei oska oma karjaga veel midagi teha, siis nüüd näis, et oleme teda alahinnanud. Ka mehed nutavad! Mõne päeva pärast tõi onunaine Eda oma karjast kolm preilit kukele seltsi ja sorgus olemisega kukk virgus sekundipealt. Täielik seelikukütt! Edaspidi said kanad aeda, kui ise pikemalt väljas olime. Ühel nädalavahetusel lasin nad ka lilleaeda. Nähes, et üks preili on läinud tee äärde nokkima, läksin mõne minuti pärast teda ära ajama. Kui aga välja jõudsin, olid maas vaid suled. Kukk koos kahe sõbrannaga ei saanud taas arugi, et järjekordne tapatalg toimunud. Räägi veel, et mehed nutavad. Üksnes põllul kraaksuvad varesed reetsid ilusa koheva sabaga rebase, kes oli saagiga põllule kihutanud ning nähes mind, pidi kanata jõe poole liduma. Nüüd on kari range järelevalve all ja kindlalt laudas, ilusamatel päevadel vaid oma õues. Liigne vabadus võib olla hukutav ja kes on süüdi - loomulikult inimene, kes arvab, kuidas kanadel võiks hea olla.

Aga kõigest järjekorras. 

10. august - Caesari salat

Suvi, see päris suvi, hakkab lõppema. Ei, see pole ei raudrohu ega küpse vilja lõhn, ega ka mitte õhtul varem pimedamaksminek või hämarusega alla langev kaste. Minu jaoks tähistab suve lõppu praktiliselt tühi Rooma salati peenar, milles vaid mõned ülekasvanud pead, mis lähevad järjest kanadele.

Igal aastal püüan ajastada salatipeenra puhkuse ajaks või natuke pärast seda, et süüa Caesari salatit nii kui jaksab. Ja ma olen tõesti nõus sööma seda mitu nädalat järjest ja kasvõi iga päev. Kuumade päevade lõunaks või õhtuks ideaalne. Krõmpsu ning mahlast salatilehte ei tohiks kunagi kääridega tükeldada, see on minu meelest suisa barbaarne. Külmast pesuveest karge salati sõrmedega tükkideks rebimisel kostuv heli on sama ülev, nagu kevadel spargli murdmisel tekkiv. Tänavu kasvatasin esimest korda sorti "Little Gem" harjumuspärase "Xanadu" asemel. Loomulikult on peadel vahe ja loomulikult tahan armsat "Xanadu´d" tagasi. Kevadel selgus, et viimase seemneid ei ole lõunas enam aiapoodides müügil ning tellimine oleks venitanud külviaega. Järgmisel aastal tean juba ette, kuidas käituda, sest "Little Gem" leht on siiski liiga pehme ja lehtsalatit ju ei taha. Kusjuures mõned söögikohad pakuksid meelasti Caesarit, kuni ootamatult selgub, et Rooma salat on defitsiit ning toovad kööki jääsalati pea. Eks ta üks hädaabivariant ole ja kui oleks minu teha, kriipsutaksin tooraine puudusel vastava rea menüüs hoopis läbi. Aga las see jääb teistele vaielda.
Ja muidugi küüslaugune kaste. Aroom, mis värske küüslauguküüne purustamisel ja Worchesteri kastme, majoneesi, rapsiõli, valgeveiniäädika ning soolaga segamisel levib, on vaimustav. Kastet võib nuusutada kasvõi lõhnaõli asemel.
Kui kaste ning riivitud pikalt laagerdunud Andre Farmi juust salatilehetükkidega kokku segada, lisada sinna õlis krõbedaks praetud kodusaiatükke ning OleMari talu praejuustu, on üks mõnus söögikord kindlustatud. Nagu praegusele ajale kohane, ritsikakoori saatel ning liiliate lõhnapilves. 

15. august - lihtsalt praesaiad

Kui õhtul veel valge oli, siis ninaga päikeseloojangu poole seistes tundus üle mitme päeva taas nii soe ja mõnus. Just selline vaikne soojus, mis on täis erinevaid lõhnu koristatud viljapõllust, kartulipealsetest, liiliatest, kusagil saunakütmisest. Praegu on see aeg, mil maapoodide parklas ei laiuta mitte sõiduautod, vaid hoopis traktorid. 

Ja nüüd need tähed! Praegu on ju sabaga tähtede kõrgaeg. Üksnes kael jääb kangeks. Õue minnes eristab silm algul eredamaid tähti, mõne minuti pärast aga juba täistikitud vaipa ümber Linnutee. Kui silm on harjunud, tekib täpselt selline tunne, nagu oleks ise osa sellest tähekaardist, ka üks valge täpike. Tahaks „naabritele” lehvitada. Vahele remargina, et juulis trehvasin esimest korda helkivaid ööpilvi vaatama. Uskumatu vaatemäng, justnagu pilvebaleriinid tantsiksid voogavate siidseelikutega, jättes keerutamisest maha valgeid laineid. Praegu tahaks aga vanamoodsalt tähekaarti vaadata, kuigi tänapäeval on igasuguseid äppe välja mõeldud.

Sama vanamoodsad on ka Pain Perdu, French Toast, Poor Knights of Windsor, vaesed rüütlid või lihtsalt praesaiad. Traditsioon ulatub keskaega ning vanematesse retseptidesse on kuulunud ka šerri ja hulk vürtse. Tänapäeval võib tavalist poesaia maitsestatud munapiimas küll leotada, kuid hea kodusaiaga jääb tulemus märksa hõrgum. Oluline, et saiakäär enne võis küpsetamist munapiimast korralikult täis imbuks ning pannil tekiks krõbe pealispind. See, kas maitsestada vanilli, kaneeli, muskaadi või kõigiga korraga, on maitseasi. Sama on tilgakese šerri, mandlilikööri või limoncello´ga. Loomulikult saab niimoodi parem ja rikkalikum, sest ka tähekaardil on mustmiljon täpikest ...

16. august - pannikala sibula ja koorega 

Täna Omedus, Siiraku Talu poes Kuku raadio Reisiraja saate salvestamiseks Jana ja Tarmoga intervjuud pealt kuulates, kui nad kohast ehk sudakast rääkisid, ei suutnud ma juba mitu päeva kruttinud kiusatusele enam vastu panna. Niipea, kui Mustvees päeva lõpetasime, sõitsin võimalikult otse Circle K tankla kõrval asuvasse Kuldkala kalapoodi. Märkusena, et Siirakus oli täna ahvenapäev, aga oli neil vaja siis sudakast niimoodi rääkida, eksole. Kui mul korralikku värsket kala vaja, siis ongi kolm võimalust, kas kõnealused Kuldkala või Siiraku või siis Mustvee keskel asuv "Kalamehe rõõm".

Ostetud sudakas oli aga tõesti värske. Kodus kilekotti avades lõi kohe vastu kala värske magus lõhn. Rookisin soomused, eemaldasin sisikonna, lõikasin puhastatud kala risti kolmeks ja siis selgroo välja, nii et ribiluud jäid sisse. Neid on väga lihtne pärast välja nokkida, aga koos luudega valmistades jääb tulemus minu meelest maitsvam. Seejärel tükk võid ja sorts õli pannile, viilutatud möödunudaastased Peipsi sibulad (korvi viimane ots tuleb ikka lõpuni ära kasutada) särisema. Sibulaga, muide, ei tasu koonerdada. Seejärel kuldsetele sibulatele kalatükid. Kui sibulad veel kuldsemad ning kala poolküps, siis tuleb kalatükid ümber keerata, sibula kõrbemise vältimiseks veidi vett juurde valada ning lasta kaane all haududa, kuni kala on täiesti küps. Seejärel tublisti vahukoort juurde, soola ka ning lasta keema minna. Viimaks hakitud tilli ka peale ning koos värskete kartulitega on see parem kui mistahes maailma köök kokku. Päriselt ka! Värske sudaka eriliselt magus mekk kandub üle ka soustile, mille neelamise juures võiks niisama minuteid mekutada ja kalaliha maitseb nii pehmelt ja õrnalt.

18. august - tomativõileib koduse majoneesiga
Jäin täna mõtlema, mis on kohviku ja laudadega burksiputka vahe. Paarkümmend aastat tagasi vaieldi söögikohtade (enese)määratluse üle üpris hoogsalt, täna enam mitte. Ju siis on turg ja igapäevaelu asjad paika loksutanud ning tulisem arutelu käib hoopis toitude üle. Vanamoodsa inimesena (iga ka juba selline!) eeldan siiski, et kui juba toidu laudatoomisega kohvik, kantakse burger ette taldrikul, antakse juurde nuga ja kahvel ning karbike friikartuleid ka sinna kõrvale. Vähemalt nii on kombeks restoranides ja ega kohvikud tänapäeval suurt erinevad pole. Pigem on küsimus köögi ja toidu ettevalmistuse eripärades. Või kui sedagi. Aga kui burger antakse sulle niisama kätte (õnneks küll spets burgeritaskus!) ning ainult toorsalatiga friikartulid tellinud inimesele tuuakse küsimise peale nuga ja kahvel (näputoit, eksole), siis läksid silmad ikka ümmarguseks küll. Laudadega burksiputka puhul sellist hämmeldust polnuks, sest kiirsöögikohana on selline lähenemine väga ok. Järsku pole see enda määratlemine ikka veel paigas või olid meil lihtsalt liiga erinevad ootused.

Täpselt samamoodi võib juhtuda tomativõileivaga. Kui üks eeldab, et kõige parem võileivatomat on lihatomat, mis on tihke viljalihaga ja kust ei tilgu hammustades midagi ei laudlina ega riiete peale, siis teine tahab tomatit, millest lased pärast hammaste sisselöömist mahlal kurku valguda ning siis naudid viljaliha osa. Mis siis, et pärast on kõik roosasid tomatimahlaplekke täis. Õnneks pole need nii hullud, kui mustasõstraplekid, aga ikkagi. Seepärast ongi mul alati maas kahte sorti tomateid, et saaks teha nii võileiba kui salatit ja mahla. Ja kui tahaks õhtul midagi head, siis tuleb vaid läbi kastese rohu kasvumajja silgata, keerata varre küljest lahti üks priske "Härjasüda", suristada kiiresti kokku ports küüslaugumajoneesi ning nautida tulemust. Kasvõi roosidega taldrikult, sest meenus, et nägin eelmisel ööl unes, kuidas seletasin tuttavale omaaegse Saksa Kahla vabriku roosidega kaunistatud portselani eripära.

30. august

Viskasin hommikul pleedi suvediivanile, kallasin eile Valmiermuižast ostetud Gardu Muti toekasse klaasi Peipsi Toidu Tänav 175 km kihisevat tunnuslimpsi ning asusin lugema. Tundsin, et roosa rabarber on just see, mis teemaga haakub. Napsasin kasvumajast ka paar härjasüdant kõrvale. See kõik ei kõla just loogiliselt, aga on see üldse oluline. Kõik tänaseks planeeritud tööd said külge uue aja, sest ega töö jänes ole.

Avasin Minu Peipsiveere raamatu ja neelasin lugusid tohutu äratundmisega, sest kõik need sündmused, inimesed, majad, tänavad ja külad on mulle tuttavad. Ja kui mõnda inimest isiklikult ei tunne, tean ikkagi või tean kedagi, kes teab. Sestap vaatasin lisaks silmadega lugemisele oma peas ka filmi, milles elustus kogu Varnja ja mitte ainult. 

Minu tihedam side Peipsiveerega, eriti vanausuliste asualaga, on kestnud oma 25 aastat, alates palvelate sisustuse ja ikoonide "käekirjaga" tegelemisest kuni toiduteemadeni välja. See on olnud ülim privileeg, mida ei saa ise juhtida, kuid olla juhitav, seda küll. Kas teate, kuidas hakkavad ikoonid "rääkima", kui vaadata neid paari sentimeetri kauguselt külgvalguses või selgub konservaatori töölaual, et teada oleva ühe värvikihi asemel on neid mitu või kuidas maitsevad otse pannilt võetud praetud ahvenad.

Käisin just ühel õhtupoolikul nagu ikka Kasepäält talveks sibulaid ostmas ning sõites Kolkjast Varnjasse hakkas silma üks detail. Nimelt polnud kitsast teed palistavates aedades enam nii palju värvilisi jorjeneid, nagu tavaliselt. Lõbusalt eklektiline külamiljöö värviliste majade, rikkalikult õitsvate suvelillede ja pisikeste koertega on äkitselt asendunud vaikse hillitsetud tänavaga. Jorjenite asemel on hoopis hortensiad, vähemalt eesaias, kuhu ulatuvad uudishimulike möödasõitjate pilgud. 

Kui aga raamatu juurde tagasi tulla, siis Voronja galerii avamise suitsurääbistest on mul korralik hulk kaadreid klõpsitud ning kas tõesti on sellest juba nii palju aega möödas. Ju siis ongi nii, kui juba raamat seda ütleb.

22. september - õllejäätis 

Kõik on täiesti valesti!!! Käisin päikeseloojangu paiku koeraga kõndimas ja selle asemel, et tunda ninas juba hea mitu tundi kestnud sügise hõngu, mis hoolimata ootamatust soojast peaks sisaldama küpseid lõhnu, tundsin midagi hoopis vastupidist. Õhus olnuks nagu kevadisele volbrile omane värskus, milles õrnalt aimduks kellegi prahipõletamist. Ja ka õhtune rong kostis üle põldude nagu siinsamas. Mis mõttes! Ausõna, lõhna- ja maitsemeel on alles, kontrollisin üle. Aga jube imelik tenetilik tunne, justkui aastaaegu oleks tabanud inversioon ning ma tunnen ninaga seda, mida ma peaksin tundma umbes samal ajal tuleva aasta aprillis, või vastupidi, mida ma võisin tunda möödunud aprillis.

Umbes sama pöördvõrdeline lugu oli suvel SELLE jäätisega, mille kohta sobiks öelda "Jeerum, kui hea!" Tänu külmkappide korraga sulatamisele tekkis ühes sügavkülmas ootamatult nii palju ruumi, et sain jäätisemasina mitme aasta paksusest tolmust puhtaks puhuda ning külmutusnõu jäätuma pista. Seejärel korkisin lahti Juhuse Jeerumi stoudi ja keetsin 0,33 l pudelitäie 0,5 dl mustaks ning tihkeks magusmõrkjashapukaks piparkoogimaitseliseks vedelikuks. Mart, see ei olnud üldse julm tegu! Kui segada redutseeritud õlu 4 munakollasest, 1,5 dl suhkrust, 2 dl vahukoorest ja 2 dl piimast keedetud ning maha jahutatud jäätiseseguga, lisada vahtulöödud 2 dl koort ning törts head džinni ja panna jäätisemasinasse pöörlema, siis saab sellest ühe pagana hea asja. Ja tegin niimoodi korduvalt. Mis kõige tähtsam, senised katsed otse pudelist jäätisesegusse valatud õllega said mäekõrguselt ületatud.

Jäätisemasin kolis sügise saabudes nüüd tagasi sahvrisse uut suve ootama, sest inverteeritud kevadest päris kevadesse võiks ka kunagi jõuda.

28. oktoober
Sõitsin ennist Raigastvere voorel pilvevinega looritatud peaaegu juba täiskuule vastu ning meenus, et on see ilmaelu ikka omapärane küll. Nimelt sattusin ühel päeval Maa-ameti geoportaali mahekaardile. Kui juba seal, siis mõstagi tundsin huvi, kas kodu ümbruses mõnda mahemaaks tituleeritud tükki ka leidub. Ennäe, täpselt seal, kus meie talu endised metsaheinamaad, nüüd mets. Ja ennäe, mingid tükid vahepeal valged. Lähemal vaatlemisel selgus, et need valged laigud on meie ja veel paari eraomaniku jagu. Et siis RMK mets on mahe ja sellega vahelduvad eratükid pole. Naljakas küll, aga selline on seadus.
Õnneks on söögiasjadega natuke selgem. Ma olen maitsnud väga erinevaid juuretisesaiu, üks on elastsem ja suuremate aukudega sisuga kui teine, üks on krõbedama koorikuga kui teine. Oluline on nii koorik kui sisu ja muidugi lõhn ning maitse. Kõik võiks olla tasakaalus, targutan siin omaette. Kevadel möllasin ise ka saiajuuretisega, aga nüüd loodan teistele. Siin võiks tuua paralleeli eelkirjeldatud metsamassiiviga.
Minu jaoks on Lõuna-Eestis vaieldamatu tegija Toome kohvik Tartus. Sealne juuretisesai on tihkemat sorti, aga ülimaitsev ning mis tähtis, seisab täitsa paar päeva küpsetamisjärgses pehmuses. Aga kohtumine Taluturu letil Tuuli talu saiaga lõi kõik kaardid segi. Triinu Vasseri sai on just selline, nagu raamatutes ideaaltulemust kirjeldatatakse. Värske päts on mõnusalt rustikaalne, mitte lumivalge, parajalt elastne ning koorikuga, mis meenutab lapsepõlve. Tõsi, tahkub kiiremini. Seepärast tegingi ükspäev kiiresti ehk pistsin pintslisse mitu kääru värsket saia koos Lihuniku äri ja restoran loorberi järgi lõhnava riletiga, ampsates kõrvale viimaseid kasvumajast korjatud väikeseid tomateid ning kruus kohvigi käis asja juurde. See kõlab kõik nagu üks laupäevane hommik, aga palju sinna nädalavahetuseni enam aega on.

3. november - jogurtidessert
Veidi vähem kui kuu aega tagasi kohtusin esimest korda sisuliselt ahjusooja jogurtijuuretisega. Lõunakeskuse Eesti Toidu Päeval mööda lette nuhkides jõudsin järjega kurgi- ja kapsahapendamise juuretisteni ning ühtäkki silmasin jogurti ja taimse hapupiima valmistamiseks mõeldud tooteid. Polnud enne näinud! Selle peale tüdrukud leti taga naersid, et need saidki alles eelmisel õhtul müügivalmis. Loomulikult soetasin endale karbikesed, ise mõtlemata, kuidas ma jogurtile (see oli mu põhihuvi) sobiva 45-kraadise hapnemiskeskkonna kindlustan. Vannitoa põrandal? Ahjus 100 minuti kaupa? Puupliidi serval?

Vadistasin omadele uuest leiust ning minu mure peale küsis OleMari talu perenaine Marika, et kas mul toidukuivati on. Loomulikult on mul toidukuivati, sest kuidas muidu! Igal endast lugupidaval toiduhuvilisel on ju toidukuivati kodus olemas! Hoolimata sellest, et ta on teist aastat pakendist välja võtmata, sest ei ole tulnud sobivat tunnet, et võiks midagi masinasse pista. Teised teevad isegi nii suurepäraseid asju.

Tõstsingi masina kastist välja, eemaldasin ebavajalikud vaheplaadid (mul on see ülestikku plaatidega mudel), hankisin sobiva kõrgusega purgid ning ostsin pudeli Nopri toorpiima. Piim tuleb kuumutada, siis 45 kraadini maha jahutada, juuretisepulber hulka segada, purkidesse jagada, masinasse tõsta, taimer 45 kraadi ja 7 tunni peale panna ning ise minna midagi muud tegema. Jumal tänatud, et olin taibanud vähemalt taimeriga mudeli osta!

Omatehtud jogurt on tõesti taevalik, ei ole üldse hapu, vaid meeldivalt pehme maitsega. Olen katsetanud vist kõigi kaubanduses saadaolevate täispiimadega, kuid meeldivaima tulemuse annab Saaremaa piim. Kui näiteks õhtul segada juurde lusikatäis Karmeli tudraseemneid, siis milleks välismaist tšiiat kasutada. Peale veel enda korjatud jõhvikaid, sügavkülmast võetud Sepamäe Talu Astelpajutooted astelpajumarju, Läti ebaküdoonianapsis keedetud ebaküdooniaviile ning Simunas külmkuivatatud vaarikapudi ja põldmarju. Kui see kõik niristada üle tilgakese Hiiumaa käsitööjoogid - limonaadid, leedriõie joogid leedrisiirupiga, pole muud magustoitu või hommikusööki vajagi. Värve jagub piisavalt. 

Avastasin täna, et kõik Nordwise juuretised on müügil ka provintsis linna ääres Maarahva poes, nii et pole kaugel uusi karpe käia ostmas. Selline Eesti teadus mulle meeldib!

2. detsember - pekikõrned
Ajaloolasena tean, et igal võimul on komme püstitada oma monumente ja lõhkuda varasemaid, eriti neid, mis ei sobi valitseva ideoloogiaga. Justnimelt kivist, pronksist, metallist ja kes-teab-veel-millest modelleeritud kujusid. Aga et kuju võib olla mittemateriaaalne ja sümboolne, lugesin täna 1937. aasta Postimehest ning kuidagi väga tuttav tunne tekkis. Jutt käib küll toidust, kuid seda võib vabalt kanda üle muudele teemadele, mis hetkel - pea sada aastat hiljem - aktuaalsed. 

Olga Kesk, keda tuntakse kui tervisliku toidu saadikut, Kodumajanduskoja instruktorit ja erinevate kokaraamatute autorit, avaldas 1930ndate trükiajakirjanduses hulga päris mõistlikke artikleid toidu tervislikkuse aspektidele tähelepanu pöörates, kuid üks üleskutse, kuhu tema nimi ka sisse mässiti, avaldati ilmselt täiskuu vms mõjude ajel. Artikli mõte oli informeerida avalikkust peatselt algavatest odava ja tervisliku toidu valmistamise kursustest, mida proua Kesk läbi viib, kuid lisaks neile lausetele materdati hoolega "iganenud ja ajast maha jäänud kokaraamatuid" ja seni valitsenud kokakunsti. Eriti teemakohane on järgnev lõik: "Senini on tooniandev olnud vene köök ja saksa retseptid, millede gastronoomilistesse keerdkäikudesse on mõnigi perenaine pead murdes ja toitu rikkudes ära eksinud. Isegi maale on viidud kursuste kaudu säärast peenutsemist ja olukord on niisuguseks kujunenud, et isegi maal ei kõlba enam ei tomat, kala ega kana süüa ilma, et neid poleks täidetud igasuguse sigrimigriga." Aamen!
Nii ma siis võtsin külmikust välja purgi pühapäeval seapekist koos sibula ja küüslauguga praetud kõrneid, määrisin seda rasvast nõretavat ja jube maitsvat ning tohutult ebatervislikku määret leivale ning tänasin õnne, et vähemalt toidu osas ei ole keegi hakanud sunniviisiliselt vabatahtlikke kursusi läbi viima. Eriti maal.

8. detsember
Nutt ja hala, sest A-rühma „kuradi külm on, kuradi kuradi külm” sai ootamatult tõeks. Mitte, et ma poleks arvanud, et välistades kõikvõimsa statistika, ma lihtsalt usun, et külma ei tule. Nii blondiin ma ka pole. Õnneks sai täpselt pühapäeval viimased tulbisibulad maha pandud ja kanadki tundsid vist, et pikem laudapõli seisab ees. Miks muidu tuuseldasid nad tammelehtedes kuni videvikuni.

Idee mõttes peaks nüüd soojendavatele toitudele üle minema. Näiteks täna oli menüüs söök, mida ortodokssed mulgipudru keetjad isegi ei vaataks, vaid peaksid kohe isetegevuseks. 50 teravilja halli varjundit on nii yesterday, et muidugi lisasin värvi mõttes porgandit ja maitse mõttes kuivatatud puravikke. Tõsi, taldrikutäie kallasin üle küll seapekist ja sibulast praetud kõrnerasvaga, sest sel on vähemalt värvi. Mis siis, et pruuni. Täna õhtupoolikul kissis silmadega päikesele vastu sõites, vuhisesid silmanurkadest mööda just pruuni värvi mistahes varjundid, sekka kärtsrohelist viljaorast. Ere valgus ja kruusateel üles keerutatud tolm tekitas korraks tunde, et käes pole mitte detsember, vaid märts. Ja et ees pole mitte viimased kõige pimedamad nädalad, vaid karged hommikud ja uut looduse hooaega tähistav aeg. Ju see õhk täna teistmoodi oli, sest ega muidu poleks otse üle pea kihutanud NATO lennukid pannud jalgu värisema ning ette teades oleks pilootide nägusid lähemalt uurinud. No ei ole ilus niimoodi inimest ehmatada, ütleks ma. Õnn, et näiteks torti või kandikut õrnade kristallpokaalidega käes polnud! Jupp aega varem kõrgelt üle liuelnud päikesest hõbedaselt kiirgav Hiinast Belgiasse suundunud reisilennuk mõjus hoopis teistmoodi - natuke kättesaamatu igatsusena. Või tegelikult mitte, sest ei oskagi enam igatseda kuhugi ilusasse kohta piirangutest vaba reisimist. Isegi Google Maps peab mu viimase aja vingeimateks kuu reisideks näiteks Tallinnat, Karksi-Nuiat või Põlvat. 

Selle peale krõmpsutan hoopis kergelt hapnenud punast kapsast (mitte küpsiseid ega muud taolist!). Pühapäeval avastasin, et mul on üks punase kapsa pea varuks ja lihtsalt hautada ei kutsunud ka. Niisiis hakkisin ta köögikombaini abiga parajalt peeneks, ühe porgandi ka sekka, natuke soola ja terake suhkrut ning tampisin pudrunuiaga niikaua, kuni mass hakkas nätskeks minema. Ai, kui vanasti sai ise paarist aiakärutäiest peadest hapukapsast teha, oli mu lemmikosa need mahlaseks tambitud kapsad, mida sai söödud kuni kõht valutas, aga ikka oli nii hea. Ei mingit tšillit, ei mingit äädikat. Puhas bakterikogum, mis soojas tööle hakkab. Aga kui keegi tutvustab teile söögikohas menüüd ja jõudes sõnani „fermenteeritud”, kummardab vandeseltslaslikult silma pilgutades lähemale ning ütleb tasema häälega, et see tähendab tegelikult hapendamist, siis meenutage ikka vana head hapukapsast. Isegi kui jõulumenüüs kohtaks „pardirasvas hautatud fermenteeritud kapsast”, ei kõlaks see üldse nii seksikalt

21. detsember - verikäkid
"Kas meil on üldse midagi oma?" See, et peaaegu müütilist kaerakilet tuleb teistega jagada, mõjub eestlase egole natuke kabelimatsu moodi. „Jah, meil on rukkileib ja verikäkk, rosolje ka.” Arvestades nende vormi ja sisu, isegi hästi. Kui aga vormi muuta, läheb kõik kaerakile teed. Ehk ongi mõne toidu vorm (mitte niivõrd sisu) see, mis teeb muidu ka mujal tuntud road teises kohas iseloomulikeks.
Toiduintegratsioon on teinud märksa suurema hüppe kui see üldine ja abstraktne, millest poliitikud vestavad. Lisaks vaieldakse vahelduva eduga, kas veretoite võib üldse süüa või mitte. Kas kehtib Esimeses Moosese raamatus toodud keeld, ülekorratuna Kolmandas Moosese raamatus või leiab see ikkagi uue seletuse Uues Testamendis Markuse evangeeliumis? Debatid on kestnud aastasadu, puhkedes vahelduva eduga taas, justkui näiliselt maharahunenud vulkaanid. Kas ei ole selles hoopis paganlike kommete mõju? Seda enam, et väidetavalt esineb sedalaadi toit esimest korda kirjasõnas Homerose "Odüsseia" kahekümnendas laulus. Pole ise kontrollinud.

Oluline on see, et meil eristatakse verikäkki, verivorsti, verileiba, veripannkooke, ka käkisuppi, ning igal "tootel" on oma kindel vorm ja sisu. Eestlased on oma veretoidud võtnud üle Saksa ja Rootsi köögist ning adapteerinud need läbi baltisaksa leepealse kohalikku võtmesse, õnneks mitte magusasse. See on sama nagu meie ja Rootsi heeringaga. Ometi, kui Tartu Ülikoolis 19. sajandi viimasel veerandil farmakoloogia professoriks olnud Rudolf Kobert soovitas 1917. aastal Saksamaal verd toiduainena ametlikult kasutusele võtta, maalides Eesti verileivast, mis selleks ajaks oli juba üpriski välja surnud, peaaegu heroilise pildi, oli see äraütlemata suur tunnustus. Mis siis, et mõneti üle võlli, kuid esimene ja vististi viimane katse vallutamaks ühe väikese provintsi „käibelt” kaduva toiduga suurt keisririiki. Ehk tuleb oodata järgmist „Kobertit”, kes annaks verikäkile samasuguse tähenduse, sest tema algupärane kodune valmistusviis on asendunud üldiselt tööstuslikuga. Tea, kas tegemist on toidupärimuse katkestuse või välimuselt Eesti köögi ebaapetiitseima toidu parketikõlbmatusega tänasel toiduväärtuste skaalal. On kuidas on, aga vähemalt kord aastas on see päev, mil vormin vere-odrajahutainast väikesed pätsid ja ootan hardunult, millal nad puljongis valmis keevad. Olgu ma siis pealegi üks viimaseid mohikaanlasi.

*          *          *

Täna on jõulude esimene püha Tänavu tulid jõulud teistmoodi, vaiksemalt, kuid sellegipoolest on käes see aeg aastast, mil laud kaetakse rikkalikumalt kui muidu.Tänuks ja tähistamiseks. 

Sellegipoolest tuleb järjekordselt tõdeda, et ajalugu käib spiraali mööda ehk ligi 100 aastaga pole midagi muutunud. Dr Olga Madisson, kes oli ajakirja Taluperenaine toimkonna liige, kirjutas väljaande 1931. aasta jaanuarinumbris järgmist:
"Iga peoperenaise peamureks on hoolitseda toitude rohkuse ja maitsvuse eest. Pidu korraldatakse ainult söömisele, õigemini liigsöömisele. Peo keskpunktiks on peolaud – söögid ning joogid ja söömine kestab tundide, mõnikord päevade kaupa. Mugavusele, mõistlikule ajaviitele ja vaimlistele väärtustele ei mõeldagi. Sellepärast leidubki elus nii vähe väärtuslikku, ausat ning ilusat: kandes hoolt ainult keha eest, pole ka loota kuskilt kõrgemaid aateid ...
Kultuurinimese elutüdimus, närvilisus, üleväsimus, tema luu, südame, maksa, neerude ning vereringvoolu vead, lõpuks enneaegne vananemine ja surm võlgnevad väga palju kõrgelt arenenud kokakunstile.
Inimese toitumine nõuab lihtsustamist: kallite liharoogade kõrval ning asemel – rohkem odavamat aia- ning juurvilja, keeruliselt valmistatud tortide ning pudingite asemel – toorest puuvilja aiast ning metsast. Lihtsustatud ja otstarbekohane toitmine ei jäta mõju avaldamata meie tervisele, heaolule ja lõpuks ka rahakotile. Kokkuhoid aga üksikutes majapidamistes toob kokkuhoidu ka kogu riigi elus ja eelarves."