Laudatagused lood ehk kevadine toidupäevik, 2. osa


Jätkan sealt, kus ülestõusmispühade ajal pooleli jäin ehk käesolevas osas on järgmine kuu aprilli keskpaigast mai keskpaigani. Ütlen ausalt, see kuu on olnud väsitavam. Aeg hakkas mingit oma rada pidi kulgema. Aprilli lõpus, hakates ühel hommikul üle tüki aja käekella käe peale sättima, ehmatasin, et kellaaeg on vale. Nüüd on kell tuksis, jõudsin mõelda. Siis aga selgus, et kellal oli veel talveaeg. Teatud asjad tahtnuks kuhugi edasi lükata, kuid nüüd, kui eriolukord on ametlikult lõpetatud ja kõik ärkavad, jooksevad paljud asjad kolinal ühte puntrasse kokku. Lisaks on kevad, mis nõuab oma ning kuidagimoodi tuleb tekitada taas stabiilsem elurütm. Jälle häda, eksole.

Üks asi hakkas silma küll, kui vaadata sotsiaalmeedias näiteks erinevaid toiduteemalisi postitusi ja teemapüstitusi. Nimelt valitsesid sellised head lapsepõlvemaitsed, turvalised toidud ning üha kasvav huvi erinevate looduslike toidutaimede kasutamise vastu. Ega muidu poleks karulaugu puhul tekkinud ka sellist looduskaitselist probleemi. Nendesamade looduslike toidutaimede puhul on aja jooksul tähendatud pigem traditsioonilise kasutuse ahenemist ja ajaloolise mälu kadumist, nüüd aga täiesti uue moodsa retseptivaliku loomist. Ja see on väga kihvt, kuidas toidupärand muutub ajas. Ning muidugi saiaküpsetamine. Sellist kogust jahu ja pärmi pole vist tükk aega kokku sõtkutud ning kergitatud. Meil läks isegi hästi, ei jahu- ega pärmikriiisi, kuid mitmes riigis kestab see pea et praeguseni. Üks huvitav nüanss selle juures, et mitmes ingliskeelses riigis tõdeti, et poes pärmi polnud, kuid pagariärist oli lootus saada. Meie jaoks täiesti tundmatu teema, sest palju meil neid ehtsaid pagaritöökodasid ülse on ning kes taipaks sealt küpsetamiseks pärmi küsida. Aga huvitav mõte edaspidiseks.

Kui muidu pakub nii töö- kui isiklik elu aeg-ajalt toredaid reise, siis Google Maps nimetas mu aprillikuu tähtreisiks ... Valgas viibimist. Jah, ei ole enam need ajad. Isegi ei tea enam, millal mujal riikides loodus muutub. Oma mikrokosmos on hetkel terve maailma eest. Lihtsalt muigama ajab, kuidas üks Valgas käik tekitab suuremat elevust kui mingi ... Itaalia. Vaatan, et tuttav reisibüroo on ärganud ja pakub tavapäraste kaugemate reiside asemel päris põnevaid Läti-Leedu reise. Tegelikult on seal Valgaski avastamata kohti, nüüd juba ka lõunanaabritest rääkimata.

Prognoosin, et maikuu tähtsihtkohaks saab Rakvere. Kui juba Väike-Maarjas oled, on patt jätta PÄTS Sahvris käimata. Jah, aastas tuleb ette päris mitu korda, kui enam ei suuda talumatut olukorda taluda ja suunan autorattad Rakvere poole. Need croissantid, ahh. Sa kuuled, kuidas hambad puutuvad saiakese õrna pealispinda, käib õrn krõks ning õhuline amps sulab suus. See on üle mõistuse hetk, mil või on oma töö teinud. Samas ema tõi mind kenasti maa peale, et kui see pagarikoda oleks mu kõrvaltänavas, siis pärast kümnendat külastuskorda oleks sellest suhteliselt ükskõik. Eks see võib ka õige olla. Sellegipoolest pole ma kedagi näinud Pätsist väljumas vaid ühe saiaga, kõik ostavad ikka kotitäie erinevaid küpsetisi, sest need on alles ahjusoojad. Ka mina lasin pakkida lisaks sarvesaiadele rukki-lihapirukaid, küüslauguga lihaleiva, pätsi juuretisesaia ning karbi kräsupead, mis nende keeli on "hapukoorekook, võta lusikas ja söö :)". Talvel on nende vastlakuklid aga üle kõige.

Pildi mitte vähem tähtsaks teiseks kangelaseks on imearmas maalitud kullerkuppudega puidust kandik. Kui ma nägin seda millalgi Avinurme Puiduaida kevadeootuse galeriis, teadsin, et seda ma vajan. Ja kui ma siis ühel kenal päeval üle puiduaida läve astusin, vaatas ta mulle vastu. Päris kullerkupud hakkavad ka peagi õitsema, siis on lillemerd veelgi rohkem.


16. aprill - böff
Ausõna, lauda taga ei ole mitte midagi põnevat. Rabarberite juurde võiks panna kaamera, aga tõenäoliselt ei jaksaks nende kasvamist mitte keegi jälgida. Liiga külm ja märg, et peenramaaga möllata. Seemnepakkide kast selleks kevadeks on õnneks komplekteeritud, tuleb vaid õiget aega oodata.

Täpselt paas päev üks böff ette võtta. Võtsin 200 g tüki kohalikku Andrese Talu laagerdatud veiseliha, suristasin köögikombainis jämedaks hakkeks (noaga hakkimine tuleks ka kõne alla, kuid on tüütum), segasin soola-pipra ja poole lusikatäie Prantsuse sinepi ehk marineeritud sinepiseemnetega.

Lihahunniku keskmeks seekord hoopis kuldkollane paks majonees. Panin munakollase kitsasse ja kõrgesse topsi, lisasin teelusikatäie oma lemmik- ehk Felixi Inglise sinepit, 1 sl hapuõlut (Juhuse laimiga Hapu aktsiis on sidruni asemel täpselt sobiv), natuke soola-pipart ning segasin läbi. Seejärel mikserdasin ümarvispliga suurel kiirusel edasi ja samal ajal niristasin umbes detsiliitri jagu Olivia rapsiõli juurde, kuni tekkis paks kreemjas emulsioon. Lõpus lisasin veel lusikatäie eelnevalt valmistatud karulauguõli. Seega jäi majoneesile õrn küüslaugumekk.

Hakkisin taldrikule veel roosakat Peipsi sibulat ja kuhjakese Põltsamaa marineeritud kurki, röstisin mõned viilud kodust juuretisebriošši.


21. aprill - kalakotletid
Kaks lennukit kõrgel üksteise järel vaikselt kulgemas - pilt, mis on kuidagi harjumatu, aga samas lootustandev. Täna on kuidagi üldse selline helge päev. Ju siis nädalavahetuse kassiahastus hakkab järele andma. Kui isegi Maahommiku saates kordab Äntu Mõis üle, et noori kanu ei saa enne juuni teist poolt ja asi mott, siis mis mõttes! Meil on vaja 5 kana juurde osta (ausõna, eelmised on enamjaolt vanadusse ära surnud, kolm on ainult alles), aga hakkasin-üleöö-kanakasvatajaks seltskonna tõttu on tavalistel maainimestel kanade kriis. Viimane kord, mis juhtus vist 6 aastat tagasi, sain oma pruunid kanad kätte nende kanabussi vahendusel ning Äntu Lohmann Brown tõugu linnukesed on superägedad. Lasevad pai teha, sülle võtta jne. Loogiline, et uued kanad tulevad ka Äntust, pealegi mahekanad, aga tänavu ei ole see lihtne. Ja kui sinna lisada ühe aiakäru 6 poldiga kokkupanekuks kulunud aeg, mis võrdub keerulisema kummuti monteerimisega, IKEA mööblist rääkimata, siis tekib õnnis tunne küll, kui Teearu talu perenaine Ülle helistab ja arvab, et ma võiksin portsu valmis küpsetatud kalakotlettidega tegeleda.

Teearu talu Õuna ristis oli esimene, kes hakkas ligi 5 aastat tagasi erinevaid Peipsi kalu marineeritult purki panema. Puhastatud suitsulatikas kerges kallerdunud marinaadis, ai kui hea. Noh ja nüüd need kotletid. Puhas valge kala, sutsuke rammusat rõõska koort, maitseid veel siit-sealt ning pannile. Täpsemini pannilt vaakumkotti ning kodus uuesti pannile võiga korraks särisema. Juurde rukkileiba, kiireid kilekotikurke (seekord pärit Põltsamaa vallast Kadaka talust), klaas nõgese-leedrijooki ning lauahunnikule nõjatudes ongi kevadetunne käes.


22. aprill - kiisamarjavõikud
Ma isegi ei tea, mitu soojakraadi täna päeval oli, igatahes harjumatult palju. Kanad päevitasid põõsa all ja kass, kes muidu selja pealt ilusa läikiva muti karva, nägi välja nagu oleks puudritoosi pähe kallanud. Kruusa ja mulla tolmust muidugi.
Igatahes tasus ilusat õhtut tähistada, sest Tartu turuhoones on Intsu talu tomat, mis kuulub kindlalt mu kevadekuulutajate top 3 hulka, nüüd müügil. Päris tomat, milline õnn! Talvine välismaine võib minu pärast jääda siia toomata, aga ju ollakse tänapäeval nii harjunud.

Pärast maasikapeenra rehitsemist sobis igatahes üks võileib, millel koduleiva peale määritud paras kiht KAREPA RAVIMTAIMEAED õpetuse järgi tehtud karulauguvõid (koostises või, karulauk, sool, õli), sellele lõigatud paar viilu Intsu talu tomatit, peale kuhi Kala ja võrk kuldkollast soolatud kiisamarja (jess, selle saamiseks ei takistanud seekord ei vallid, ei kraav) ning kaunistuseks paar oksakest vesiheina, mis tundub olevat tänavuse kevade suur hitt. Eneselegi ootamatult said keset mu aeda, mis asub peaaegu keset Eestit, kokku Põhja-Eesti ja Hiiumaa ning olnuks patt Peipsit ignoreerida. Leidsin oma varude seast pudeli Juhuse Peipsimaa õlut, mida hing veel tahaks.

Aga hoolimata kõigest on praegu imelik üle põllu linna poole vaadata. Ainus, mis särab, on raudteeviadukt, ülejäänud linn aga pime. Suveaeg ja kulude kokkuhoid on kohal.


26. aprill - juuretisega speltasepik
Sel kevadel olen marjapõõsaid kuidagi eriti põhjalikult rappinud ehk vanu oksi välja lõiganud. Kui oksad hakkavad juba puituma, maha kaarduma ning on näha, et ega kuivaminegi kaugel ole, tuleb süda kõvaks teha. Võtsin paar aastat tagasi niimoodi ette oma lemmiku tikripõõsa, kartes küll, et teen liiga, aga möödunud suvel andis üle aastate väga ilusa saagi. Praegu on tikritel juba väikesed lehed küljes, mustadel sõstardel suured pungad ning punastel ka juba pungad väljas, nii et viimane aeg kõik kriitilise pilguga üle käia.

Küpsetasin eile jumal-teab-mitmendat korda sel kevadel juuretisesaia, õigemini sepikut. Mul on nüüd külmkapis 2 totsikut, üks rukkileiva- ja teise speltajuuretisega. Ma tean väga hästi, et erinevate talude rukkijahudega peab taina iga kord natuke erineva tegema, kuid nisu puhul pole seda niiväga teadvustanud. Tegelikult tuleb seda ka nisujahuga teha. Iga talu iga erineva jahvatuse jaoks tuleb segada erineva jahude ja vee vahekorraga tainas. Kuna mu hing ei anna spelta koha pealt asu (mulle lihtsalt meeldib spelta spetsiifiline maitse, aga küpsetamiseks paras katsumus), siis käivad viimased katsed just selle teravilja ümber. Kasutan küpsetamiseks Kaarli talu ja Loona talu veski jahusid. Lisan speltale siiski ka tavalist poe nisujahu, et tulemus oleks kohevam. Kui teen vormisepikut, siis sarnase tekstuuri saamiseks, et oleks elastne, parajate mulliaukudega ning kõlbaks ka järgmisel päeval süüa, ei saa sama retsepti kasutada. Näiteks Kaarli sõreda speltajahu kasutamisel läheb 400 ml vee, 1 dl juuretise ja 3 tl soola kohta 250 g nisujahu ja 200 g speltajahu; Loona peene speltajahu puhul aga vastupidi, ehk 250 g speltajahu ja 200 g nisujahu. Suhkrut ei lisa.

Pildil olev sepik ongi Loona jahuga. Aga need koledad tahmakarva laigud on nõgesest. Mu hea sõber ärgitas nõgest kasutama, kuna see on hetkel nii popp ja noortepärane. No üritasin ka siis odavat profiiti lõigata ja hakkisin tainasse kimbu nõgeselehti, aga tulemus ei ole kõige esteetilisem. Küll aga hakkisin esimest murulauku munavõisse ja selle üle küll ei kurda.


1. mai - rabarberivaht
Töörahva pühal kirusin ennast. Nädala alguses, enne vihmasid, sai aiamaa peal lõõskava tuulega orasheina tutse korjatud. No kesse sellise ilmaga lühikese jope selga paneb!!! Eile lisandus üks väga vale liigutus ning tänane hommik oli valus. Väga! Ei jäänudki muud üle, kui kartulipaneku asemel rooma salatit ja maisi karpidesse külvata. Muide, pikem arvutitagune istumine oli täiesti vastu näidustatud, pikemalt söögilaua taha jäämine samuti. Viimane on muidugi vaid boonus.

Kui ma siis pidevalt ringi tatsasin, avastasin, et esimesed rabarberivarred on juba sellised, mis maitsevad veel rohu järele, aga öelda, et tegin 1. mail mannavahtu rabarbergiga, oleks ka rekord omaette. Nii need kolm kobedamat varrejuppi potti rändasid, juurde tubli sorts möödunudsuvist punasesõstramahla ning suur lusikatäis maasika-angervaksamoosi. See viimane "rikkus" kõik ära, sest köök täitus otsemaid magusa angervaksaaroomiga. Endal pole spargelgi nina mullast välja ajanud, aga juba tahaks suve. Eksole! Vanasti oli aprilli lõpunädal ju korraks soe ning kohati pakkus lühikeste varrukatega kleidi ilma, nüüd aga ei saa veel talvejopetki ära panna. Jälle öösel miinus või päeval läbilõikav tuul.

On kuidas on, aga homme on juba tavaline maikuu. Ja heinamaa peal tuleb hoolikamalt kõndima hakata, et angervaksapuhmaid mitte maha tallata. Kust sa muidu seda magusat aroomi talvel ikka saad.


7. mai - kanamaksapasteet
Kui eile õhtul kohtusid viis siresäärset preilit kolme matsaka vanaprouaga, siis pärast kahepoolset hämmeldushetke pagesid prouad kiiruga õrre ülemisele pulgale ja praalisid seal veel mitu tundi, kuni pimedaks läks. Isegi see, kel jalad muidu kangevõitu. Hommikul oli taas kuulda prouade emotsionaalset mõttevahetust, kuid mõne aja pärast kiikama minnes avanes vastupidine vaatepilt: prouad toimetasid rahulikult maas ja sõid ning preilid kiikasid õrre ülemiselt pulgalt. Nemad ei taibanud veel praalida .


Lühidalt öeldes on meil uued koduloomad ehk viis pruuni-valgekirjut kana. Ikka sealtsamast, kust eelmised, aga tänavu jõudsid nad meieni märksa keerulisemat teed pidi .

Aga see ootamatult puhkenud nõudlus tekitab vähemalt minus vastakaid tundeid. Jah, kana on mugav koduloom, ei vaja ülemäära hoolt ega midagi, aga ma natuke pelgan, et kui sügisel on muidu teemaks suvel nunnutatud ja suureks kasvanud kassipojad, siis tänavu võivad selleks olla hüljatud kanad. See oi-kui-nunnud-võtame-ka-kanad vaimustus võib saada ootamatu pöörde, kui selgub, et sügisel ei jätku enam tuttavaid-sugulasi, kes linnukesed talveks oma hoolde võtavad või ei jätku südant tavapärasest rohkem kanasuppi keeta. Igasuguse loomaga kaasneb ju vastutus, algusest peale.

Lugesin hiljuti, et eriolukorra tingimustes kasvas hoobilt hakklihade ja kanaliha läbimüük. Hea mugav toore, millest kiiresti süüa valmistada. Minu suureks hämmastuseks oli nädalapäevad tagasi mu koduselveri toore kanaliha lett kaupa täis, kuid sügavkülmutatud toodete oma jummala tühi. Kui muidu pidin kanamaksapasteedi jaoks maksa ostma sügavkülmast, sest jahutatuna on seda harva, siis nüüd on vastupidine olukord. Ja loomulikult tuleb seda haruldast seisu ära kasutada.

Ehk et panna tükk võid pannile särisema, praadida jämedalt hakitud suur Peipsi sibul ja paksud porgandirattad läbi, umbes 100 g kaubanduslikku nõrga suitsumekiga hakitud toorsuitsupeekonit lisaks. Kodus suitsutatud sink ei sobi, liiga palju suitsusingi maitset. Tavaliselt müüakse viilutatud peekonit nii 130 g või sarnases pakis. Kui üks või kaks viilu sealt koerale anda, kelle kõrisõlme jõnksatustest vahepeal kahju on hakanud, siis jääbki õige kogus alles. Nüüd tuleb tõsta sekka poolitatud kanamaksad (500 g karp) ning pruunistada koos ilusasti kuldseks. Karbi kanamaksa kohta on paras võtta üks sibul ja kaks keskmist porgandit. Märkusena, et vastupidi ei ole hea mõte, tulemus jääb liiga tihke ja vänge. No vot ja nüüd on paras hetk kogu see kraam valada üle Liviko glögiga. Siin ei tasu kokku hoida! Siis veel soola ja roseepipart ning jätta pann umbes pooleks tunniks tasasele tulele podisema, kuni suurem osa vedelikust ära keenud. Edasi on juba lihtne. Leigeks jahtunud kraam kas köögikombaini või läbi hakklihamasina, juurde paras tükk pehmet võid ning ühtlaseks segada. Oluline, et pasteet jääks natuke teraline, muidu on nagu saapaviks. 

Pasteet on tänuväärne toit, kui tarvis peenardekaevamise vahele üks võileib teha ja teda saab ka sügavkülma panna. Niikuinii pole enam mahti köögis nii palju aega veeta. Elu hakkab ju taastuma!


9. mai - ahvenataldrik 
Need, kes on pannud tuulega katteloori peenardele, teavad, et kogu see trall meenutab võimlemise lindikava. Kusjuures pole vahet, kas esitada rühmakava või individuaalset. Kui sinna lisada üks areenile ilmunud kass, võrdub see lindikava koos deemonite väljaajamisega. Varem või hiljem käriseb mõni täiesti tuttuus looripaan kassi küünte all, kui see üritab mõnda nurka taga ajada või kraabib kogu loori endale põlevi silmi kõhu alla. Muidu imearmas kiisuke teenib sel juhul hulgaliselt vastupidiseid sõnu.

Sestap on pärast seesugust spektaaklit suisa õnn ja rõõm panna pannile või ja tudraõli seguse iseenda poolt püüdlikult fileeritud värsked Peipsi ahvenad. Paar minutit küpsemist kummaltki poolt ning pole paremat õhtueinet, kui needsamad ahvenad, maitseks vaid soola ning terake pipart. Juurde kuhi kiireid kilekotikurke ja mahlaseid rediseviile ning lusikatäis kalapraadimise vahel kokkusuristatud tillimajoneesi. Oi kui hea, et eile vajaliku kraami Siiraku Talu kala ja talupoest Omedus ära ostsin: ahvenad, mis pool tundi enne olid veel siputanud, perenaise Jana enda kasvatatud suured mahlased redised ning tema naabrimehe kasvumaja kurgid.

Täna oli see hetk, kus pärast päev otsa lauda taga sahmerdamist - küll vaja oksahunnikut põletada, siis teha marjapõõsaste lõikusel uus ring, kohendada peenarde katteloore jne - oli vaja avarat vaadet. See on see minu lemmikkoht ehk istuda õhtul aidatrepil ja vaadata kaugusse, päikeseloojangusse. Ei ole minus seda metsainimest, kes tahaks elada sügaval pimedas metsas, ümber vaid karud ja kitsed. Mets on meil selja taga küll, kuid vaade põldudele on see, mis kosutab. Küllap on see geenides. Klaas külma Marlborough Sauvignon Blanci sinna juurde ning ei saa ütlemata jätta, et kevad on üks ilus aeg.


15. mai - kurreli-maapirnisupp
Piilusin täna juba üpris närviliselt kattelooride alla. Ikka ei midagi! Einoh, ise talvejopes ja tahaks näha tärganud punapeedirivi! Ei kõla nagu loogiliselt. Hoolimata sellest, et toomingad õitsevad, kartulipanekuaeg on käes ning ööbikud laksutavad metsas täiest kõrist. Sellest mustast peenrast on tegelikult üks asi veel hullem: möödunud sooja nädalavahetusega mulla seest välja sirutunud sparglivarte kasv on praktiliselt kinni külmunud, olles suure hädaga vaid sentimeeter-paar ülespool vinnanud. Mismõttes!!!

Ainsat leevendust sellele võrdlemisi ahastamisväärt olukorrale pakkus teadmine, et külmkapis on purk võis praetud kurreleid. Jumal tänatud, et on selliseid sõpru, kes leiavad kevadel vannideviisi seeni. Ütlen ausalt, tänu Taunole saingi oma ajal teada, et sellised seened üldse eksisteerivad. Meie metsas pole neid nähtud. Visates tükeldatud seened võisse praadima, levitavad nad rohkem magusat seenearoomi ja -maitset, kui suvised kukeseened. Ühesõnaga kuldaväärt kaup!

Ma ei tea, kas sellest ahastusest või mis, aga sündis üks porikarva supp, millel maitse ja välimus ei ole kuidagi korrelatsioonis. Ehk et kõigepealt tuleks mõned ilusad Peipsi sibulad (jaa, nad on veel täiesti kõlbulikud) tükeldada ja võis kuldseks praadida, lisada needsamad eelnevalt võis juba praetud kurrelid (topeltkogus võid teeb asja ainult paremaks) ning peotäis tükeldatud viimaseid maapirne, mille olete sahvrist kogemata leidnud. Kui kraam mõnusalt podiseb, kallata potti tubli sorts valget veini, lasta sel ilma kaaneta nö välja keeda. Supi paksendamiseks võib kasutada kartulit, aga võib ka eelneva praadimise ajal lisada lusikatäie nisujahu. Kui jääda kartuli juurde, siis nüüd on paras aeg tükeldada potti needsamad paar kartulit ning valada üle meelepärase puljongiga, et see ulatub üle supikraami. Kui kartulid ja maapirnid pehmed, võtta välja saumikser, suristada kõik sodiks, kallata potti silma ja maitse järgi kohvikoort, lasta korraks keema ning ongi valmis.
Ehk lisandub soojema aja toitudesse rohkem värvi.


17. mai - rabarberimuffinid
Eriolukord on läbi. Hetkeks tekkis mõtlemises paus, kas peaks nüüd midagi teistmoodi tegema. Või uutmoodi? Või proovima jätkata sealt, kus kaks kuud tagasi pooleli jäi? Õnneks on paar kraadi soojemaks läinud, tulbid ja toomingad õitsevad ning turul pakutavad kohe õitsema hakkavad jõulised tomatitaimed (jah, Jõgeva turul on imeilusad taimed, tasub tulla ostma) annavad märku, et kalender on edasi läinud.

Et mesinikel algab kohe uus hooaeg, tuleb eelmise aasta mesi eest ära süüa. Kuidas muidu saaksid Meemeistrid, Langebrauni mesiaed, Sumila mesila, Heli talu jt meid suvel uute kuldsete meepurkidega rõõmustada. 1896. aastal ilmus üks oma aja kohta väga põhjalik raamatuke meest "Mesi toiduks ja arstirohuks", milles soovitatakse kaela- ja kurguhaiguse raviks mee ning hiirepabulate tõmmist ja meest saaks abi isegi katku puhul. Tõsi, enamus retsepte on õnneks ohutumad. Söögiretseptide rubriigis hakkas silma üks meekookide õpetus, mis kõlbab väikeste mugandustega isegi tänapäeva tuua. Rabarberihooaja kiituseks!

Ehk et tuleb 3 munakollast 1 dl suhkruga heledaks vahustada, lisada 0,5 dl toiduõli ja 0,5 dl kohvikoort. Seejärel mikserdada 200 g pehmet mett (vajadusel veidi soojendada) heledamaks või kasutada kohe kreemjat mett. Kallata see munakaussi ja koos minutikene edasi vahustada. Nüüd lisada 240 g jahu, 1 tl küpsetuspulbrit, veidi kaneeli ja kardemoni, segada läbi. Vahustada eraldi 3 munavalget ning ettevaatlikult ühendada munaseguga. Lõpuks lisada 200 g hakitud rabarberit. Tainas jaotada 12 muffivormi pesadesse ja küpsetada eelsoojendatud ahjus 180 kraadi juures 20 minutit.


*    *    *
Õhtul kella 11 paiku on imetabaselt vaikne. Muruniidukid külas on vaikinud, lapsed ja koerad tuppa kamandatud, ükski võõras jalutaja enam tee peale ka ei pööra. Üksnes ööbik laksutab lepikus nii kuis jaksab. Istun korraks aidatrepile, koer tuleb ka  ja nõjatab külje vastu mu jalga. Pärast eelmise aasta raskeid operatsioone on tal justkui teine noorus, hoolimata sellest, et peaaegu ei kuule enam (või kasutab seda ettekäändeks). Mitmel õhtul on olnud päikeseloojangus rohkesti kirkaid ning pastelseid värve, mida varasemast justnagu ei mäleta, et oleks näinud. Hetkel on sellest vaid roosa-kollane-sinine kuma, mis kaob tasapisi öösse. Tänavu on kõik teisiti, isegi looduses, sest selliseid pilvi ja värvilisi päikeseloojanguid pole varem olnud. Üks on aga nii nagu alati: toomingate lõhn võimendub õhtuses jaheduses, kuni muutub nii tugevaks, justnagu oleks õhku parfüümi lisatud. Selle üle ei tasu kurjustada, see aeg ei kesta kaua.
Homme on ka päev. Ehk ilma vihmata. Ka lauda taga.

Kommentaarid

Killu ütles …
Aitäh! Nii eelmise ajaloolise postituse eest kui sellle mõnusa lautataguse eest. Ja muidugi see võrratult kaunis kandik.

Tuder on minu jaoks tundmatu taim - kust saab temast tehtud õli ja kuidas see maitseb?
Ülle ütles …
Nii armas :). Kandik on tõesti armas, ei saa salata.
Tuder on õlitaim, kuid meil üsna hiljuti levima hakanud. Seemned on tillukesed ja kehval aastal koristamine rist ning viletus. Nii on kasvatajad rääkinud. Umbes 4-5 talu kasvatab ja pressib õli, mulle endale meeldib väga Karmeli talu õli Saaremaalt. Maitse on natuke pähkline ja samas ka rohune. Kannatab kõrgemaid temperatuure kui teised õlid. Nii et kui kusagil trehvad, tasub proovida.
Kaie ütles …
Nii hea ja huvitav lugemine iga kord, loen põnevusega ja meenutan paiku, kus olen juba käinud ning igatsen aega, kui saan minna uuele ringile,

tänuga Kaie Järvamaalt
Ülle ütles …
Ehh Kaie, avastada on veel paljut. Kui ma oma eelmise töö ajal arvasin, et olen piisavalt mööda Eestit ringi sõitnud, siis nüüd avastan ikka ja jälle uusi teid, kuhu pole kunagi varem sattunud.

Populaarsed postitused

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes