Jõgeva Sordikasvandus 100 ehk kivist ja puidust esimestel kümnenditel

Vaade lõunast endisele Jõgeva mõisale. A.Laan. 1931

Teatavasti võõrandati Eesti Vabariigi maaseaduse alusel baltisakslaste omanduses olnud mõisad, Jõgeva polnud mingi erand. Põllutööministeerium korraldas siin varade inventuuri ja vastavas aruandes, 6. maist 1919, on märgitud, et „Inventari seisukord rahuldav, suuremad hooned vanad ja katused katkised.“ Mõis võeti 6. aprilli 1919 otsusega riigi hoolekande alla üheks aastaks alates 1. maist 1919. Hoolekande lõpetamine 1. mail 1920 tähendas mõisa riigile üleandmist. Hoolekande ajal viis Riigikontrolli Põllumajandusosakond läbi põhjaliku revisjoni, loetleti üles kõik hooned ja neis paiknev inventar. Kahjuks ei lisatud plaani. Hoonete kohta öeldi järgmist: „Mõisas on tarvilikud hooned olemas ja rahuldavas seisukorras, ainult katused on mitmel vanad ja jooksevad läbi. Katuste parandamiseks on sindlipakud valmis veetud ja kui katusenaelu saab, on loota, et ka katused parandatud saavad. Karjalauda ühendusse oleks tarvilik piima- ja karjatalituse nõude pesemise köök ja hoiuruum. Parematest ehitustest on mõisal nimetada suur ja väga heas korras olev viljakuivati, ait, kolm head viljapeksurehte ja sõiduhobuste tall. Viinavabriku üks müür on lõhkenud vundamendi vajumise tõttu. Mõisa ehitused on peaaegu kõik kivist ja katused sindlitest. Härrastemaja katus on tsinkplaadist.“ 1919. aastal loetleti mõisas kokku 49 hoonet (ERA 62.1.440), kuid selles dokumendis sisalduvad seisukorra hinnangud nii roosilised polnud. Muide, Eesti riik otsustas alles 1931. aastal maksta Ernst von Mannteuffeli pärijatele 62766,32 krooni tasu maade võõrandamise eest (ERA 63.22.630, 16). Milleks esmakordselt 1599. aastal mainitud ning aastast 1756 Mannteuffelite perekonna käes olnud mõisat uues olukorras kasutada?

1912. aastal oli Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi juurde asutatud Seemnevilja Toimkond, mille eesmärgiks oli seemnekasvatuse korraldamine väikepõllumeeste juures, seemnekasvatuse ja sordiaretuse edendamine. Üheks ülesandeks oli ka seemnekasvatajate ühingute ellukutsumine. Enne Vabadussõda jõuti koostada vaid Eesti Seemne- ja Sordikasvatuse Ühisuse põhikirjade kavand. Uuesti võeti teema üles Tallinnas 1919. aastal ning 30. märtsi koosolekul otsustati Rootsi Svalöfi eeskujul asutada Eesti Sordiparanduse ja Seemnekasvatuse Selts (hilisema nimetusega Eesti Sordiparanduse Selts) ning Eesti Seemnevilja Ühisus. Seltsil oli vaja asutust, mis korraldaks katsetegevust (Sordiaretuse alged, 1942). Esialgu oli see kavas rajada Olustverre, kuid Mihkel Pillile meeldis Jõgeva enam (Kiik, 1968:14). Kaalumisel olid veel teisigi mõisaid. 7. mail 1920 tehti otsus Jõgeva Sordikasvanduse asutamiseks ja 11. mail alustati tööd (Küüts, Bender, 1990, 282). Selts andis mõisahooned uuele asutusele rendile. Teisena asus mõisas tegutsema Eesti Seemnevilja Ühisus kui sordiseemne paljundaja ja levitaja, saades enda valdusse Pedja jõe paremkalda põllud, Pedja vasakkalda põllud jäid siis sordikasvandusele (Anton, 1988:29). 1941. aastal anti kogu Jõgeva riigimõis sordiaretuse käsutusse (Kiik, 1968:34).

Jõgeva Sordikasvanduse ja Jõgeva mõisa pere teel rahvakogu hääletamisele, 1930.aastad.

Kuna olemasolevad mõisahooned ei vastanud uuele tööle, tuli mitmed hooned kiiresti ümber ehitada, samuti mõelda elamispinnale. Mõne aja pärast püstitati ka uusi, nii aretustegevuseks kui personalile. Suurema osa kavandite ja remondieelarvete koostajaks ning ka osade tööde teostajaks oli tehnik ja ehitusettevõtja Vilbert Raamat, 1930-ndatel vaatas need üle ning kinnitas diplomeeritud arhitekt Friedrich Herbert Vendach (Wendach).

Märksa olulisem on aga märkida, et tähtsamate hoonete ja mahukamate ümberehituste juurde kutsuti tuntud arhitekte. Nii oli peahoone ja tehnikute elumaja ümberehituse (praegune õnnetu vare peahoone vastas) projekteerijaks Anatoli Podtšekajev, laboratooriumi ümberehituse ja uue kasvuhoone projekteerijaks Anton Lembit Soans. Eraldi tasub mainida, et Podtšekajevi projektides on antud hoonete nii vanad kui uued vaated (hindamatu allikmaterjal!), Soansi laboratooriumihoone projektis kahjuks vaid uued.

Jõgeva mõisasüdame kohta pole paraku varasemat mõistlikku kaardimaterjali, kust oleks hoonete kaupa näha nende funktsioonid. Ajalooarhiivis leidub vaid üks mõisa kaart 17. sajandi lõpupoolest (EAA 308.2.222). 19. sajandi mõisa ja tema külade kohta koostatud kaardimaterjalist on säilinud aga vaid kaartide nimistu, kaardid ise on hävinud või "jalutama läinud". Järgmine plaan leidub alles Soansi uue kasvuhoone projektis 1932. aastast ja seegi saareosast. Niisiis on osade hoonete algupärane funktsioon oletuslik, liiati nende dateerimisest ja isegi positsioneerimisest rääkides. Seetõttu on ka muinsuskaitse registris olev objektiinfo pealiskaudne ning enamasti ekslik.

Fragment Soansi kasvumaja projektist, näha on 1930-ndate alguse mõisasüdame plaan.

Mõnest olulisest hoonest siiski lähemalt. 1920-ndate I poolel kuulus esimeste prioriteetide hulka  peahoone, tehnikute elamu ja laboratooriumi ümberehitus. Tasapisi remonditi ka teisi mõisahooneid, rajati juurde väiksemaid uusi ning järgmine suurem ehitus oli uue kasvuhoone rajamine. Kuna hooned ehitati riigi poolt saadud laenu abil, on kõik ehitustööd ka põhjalikult dokumenteeritud. Ehitatav hoone pidi kuni laenu lõpliku tasumiseni jääma riigi omandisse. Laenuga ehitatav hoone tuli ka kindlustada. Kohe pärast projekteerimist ja Põllutööministeeriumis kinnitamist (kinnitamisprotsessid kestsid kuni 2 aastat) hakatigi tegelema kolme hoonega: elumaja (endine peahoone), laboratoorium ja tehnikute elamu koos kartulikeldriga.

Põletamata savitellistest (nn toortellistest), keldri ja kahe korstnaga (sh köögis mantelkorsten) mõisa härrastemaja ehitust 1805. aastal kirjeldab mõisa rentnik George Kurs oma aruandes (EAA 1396.1.2, l 14). Kui jätta kõrvale hilisemad juurdeehitused, on tegemist lihtsa, kuid toeka barokse poolkelpkatusega hoonega. Etteulatuvalt öeldes on hoone põhikuju säilinud ja algupärane ruumistruktuur kenasti loetav. 1830. aastal kirjeldatakse hoonet põhjalikumalt kuni aknadetailideni, ta on krohvitud, kivikatusega, pööningukorrus ei ole veel välja ehitatud (EAA 1396.1.180, l 1 -2). 1879. aasta napisõnalisem inventuur annab piisava info vahepeal toimunud muutustest: katuse lääne- ja idaküljele on lisatud väljaehitused (teisele korrusele rajati nimelt toad) ning idapoolsesse eeskotta ehitatud trepp, kivikatus asendatud sindelkatusega, uhkemad ahjud asendatud lihtsamatega, lisandunud veranda (EAA 1396.1.589, l 1). 1915. aastal lasti mõis kindlustusseltsis kindlustada, selle tarbeks kanti akti ka hoonete andmed. Härrastemaja katus on nüüd tsingitud terasplekist, vahepeal lisatud kaks punasest tellisest juurdeehitust (EAA 1396.1.591, l 1). Viimased kolm kirjeldust - 1830, 1879 ja 1915 - annavad ülevaate tegelikult kõikidest mõisa ehitistest. Paraku on igakordsel inventuuril erinevat süsteemi rakendatud, mistap on osasid hooneid võimatu ajas jälgida.

Podtšekajevi 1923. aastal koostatud ja järgmisel aastal eelarvestatud ning kinnitatud ümberehituse projekt annab esmakordselt ettekujutuse hoone ilmest ja ruumistruktuurist. Projektijoonistel on toodud paralleelselt olemasolev ning kavandatav plaanilahendus, millega lisati kergemaid vaheseinu, muudeti avade asetust ja muud nipet-näpet. Maja alumisele korrusele kavandati asutuse juhataja M. Pilli korter (sillapoolne) ja valitseja korter (pargipoolne), teisele korrusele heintaimede osakonna juhataja J. Metsa korter (ERA 1648.4.1517). Väikese kõrvalpõikena, et tänase kanakriisi valguses asendati 1933. a edelapoolse juurdeehituse vana trepp uue, V. Raamatu projekteeritud trepiga, nii et trepi alla jäänud ruumi kavandati isegi väike kanala (ERA 1633.1.398).

1970. aastal valmis uus kontorihoone ning hoonel kadus asutuse esindusfunktsioon. Tegelikult oli uue peamaja mõte olnud juba sõjaajal, kuid jäi siis realiseerimata.

Fragment Podtšekajevi 1923. aasta projektist, näha on peahoone I korruse varasem ja uus plaanilahendus.

Podtšekajevil valmis 1923. aastal ka varasemast majandushoonest nn tehnikute elumaja ümberehitusprojekt. Hoone täpne funktsioon on teadmata, kord on nimetatud kuuriks (nii on Podtšekajevi projektis), kord aidaks, isegi valitsejamajaks, kuid sobiks rohkem jääkeldriks,  mis sarnaneb väga 1830. aasta inventuuris kirjeldatud hoonega. Maja paikneb peaaegu härrastemaja vastas ja on segaste omandisuhete tõttu tänaseks varemestunud. Kui öelda irooniaga pooleks, siis tegelikult on ta jõudnud taas oma ümberehituseelsele seinakõrgusele. Kas see on ka algne, ei tea ju. Poolkelpkatusega ühekordsele imeilusa seinalaoga maakivihoonele lisati nüüd mansardkorrus ning mõlemale elukorrusele kavandati korterid. Veskipoolsesse otsa esimesel korrusel nähti ette ka raamatukogutuba (ERA 1648.4.1517). Hiljem (pärast sõda) planeeriti korterid mõnevõrra ümber, raamatukogule leiti koht hävinud viinavabriku asemele rajatud klubihoones. Eraldi väärib mainimist, et hoonel olid juba algselt väga korralikud keldrid. Rekonstrueerimise käigus eemaldati seal keset keldrit olnud telliskivist korsten ja betoonist vannid, hiljem paigaldati ka lisatugesid. Elamu seltskond on läbi aegade väga kirju olnud. Isegi mu ema, kui ta tuli noore tüdrukuna sorti tööle, on selles majas elanud. Viimased kümnendid on olnud hoonele aga hävitavad (mis tühjalt seisab, see lagunema hakkab) ning tema taastamise mõte üha küsitavam. Tegelikult tekib siis ka puht filosoofiline küsimus, millena teda taastada, kas mõisaaegse majandushoonena või sordiaegse elamuna?

Fragment Podtšekajevi projektist, kus näha nii vana kui uus vaade.

Tänane seis, kevad 2020

Teine samasugune hoone, mille rekonstrueerimisel säilitati vaid maht ja kivist välisseinad, on laboratooriumihoone (kõnekeeles praegu vana labor). Arhitekt Anton Soans käsitles oma 1921. aastal koostatud projektis hoone ümberehitust väga säästlikult: varasemast hoonest plaaniti ära kasutada müürid (perimeeter järelikult sama), osa akna- ja ukseavasid, aga ka üks korsten, osa laepalke ning koguni pilpakatust. L-tähe kujulise hoone sisenurka lisati puidust välisseintega kasvuhoone kahel korrusel. Puidust on siiski ka L-tähe lühema haru kolm välisseina (ERA 1648.4.1517, l 78-80). Pärast sõda on kasvuhooneosa lintaknad eemaldatud, lisatud uusi aknaavasid, ning kujundatud ülejäänud fassaadirütmiga sarnaseks. Ulatuslike veekahjustuste tõttu on see osa loonud eksimulje, nagu oleks terve maja puidust. Nii see siiski pole. Aja jooksul on muudetud ka hoone ruumiplaneeringut.

Taas on hoone algne funktsioon segane. Kuna mõisa varasemast hoonestusest enne 19. sajandit suurt midagi teada pole (v. a vesiveski), jääb ruumi legendidele. Üldiselt on teda peetud mõisa vanimaks hooneks. Nii on Mihkel Pill tutvustanud teda kui Rootsi kuninga Karl XII peakorterit Laiusel talvitumise aastal (Parema heinaseemne, 1938). Kas noor kuningas ise siin ka viibis, mine tea. Küll aga on üldteada, et mõisas paiknes kindral Stenbock oma väeosaga ning kuninga sõjavägi olla igavuse peletamiseks mõisa põldudel näidislahingut pidanud. Mõnel pool on mainitud ka, et laborihoone ehitati ümber õlleköögist. Kui aga vaadata seda hoonet võrdluses teistega, hakkab silma tema müüris paekivi kasutamine (paekivi on segi maakiviga), mis on teiste maakivist hoonetega võrreldes pigem erandlik kui tüüpiline. Taas võib öelda irooniaga, et seintelt pole veel piisavalt krohvi langenud, et materjali paremini hinnata. Lisaks paikneb ta soodsas kohas jõesaare keskosas. Ehk leiab kunagi kindlamaid fakte eelpool mainitud spekulatsioonide kinnitamiseks või ümberlükkamiseks.

Laboratooriumihoone, A.Laan. 1931

Vana labor, kevad 2020.

Nii see sordiaretuse ülesehitamine edenes. Kiire, kuid põhjaliku läbilõike sordiaretuse esimesest sajandist ja tippsaavutustest annab asutuse eelmine direktor Mati Koppel värskelt ilmunud artiklis. Minnes algusaegadesse tagasi, mõjub päris lustlikult aga üks 1931. aasta reisikiri - hoopis teistmoodi vaade kui seni harjunud. 1930-ndatel jõuti hoolimata rahastamise keerukusest ehitada ja moderniseerida hulk hooneid, seda mõlema asutuse peale kokku. Õnneks on arhiivis säilinud hoonete projektid, tööde eelarvestused ja aastate lõikes tehtud tööde kirjeldused.

Loomulikult oli arengus ka tagasilööke. Näiteks 1930. aastal põles maha puidust küün (endine maneež) ja sellega ühendatud kivist aida-talli-lauda sisu (Tule hävitustöö, 1930). 1941. aasta sõjakahjud olid samuti märkimisväärsed: Jõgeva mõisas hävis kokku 4 elumaja ja 8 kõrvalhoonet (Sõjakahjud Tartumaal, 1941). Järgmisel aastal ilmunud artiklis täpsustati sordikasvanduse kahjusid: hävis kaks töölismaja, suur küün ning sordikasvanduse Dinesen-süsteemi kuivati. Töölismajadest oli üks juba uuesti üles ehitatud, teise ülesehitus plaaniti lõpetada 1943. aastaks (Jõgeva Sordikasvandus, 1942). Hästi ülevaatliku pildi veidi hilisemast seisust annab 1949. aasta raadiosaade, milles noortesaade korraldas külaskäigu Jõgevale.

Ajateljel edasi minnes jääb hea mitu aastakümmet vahele, kuni 1980-ndatel algab uus ehituslaine.

Jõgeva mõis, 1937

Mõisasüda, kevad 2020

Epiloog

Jõgeva mõisa hoonetega kaasneb üks huvitav muinsuskaitseline paradoks. Kui reeglina on mõisaaegsed hooned säilinud mujal tänaseni (niipalju, kui neid muidugi alles on) kujul, millest on algne funktsioon kasvõi kuidagimoodi välja loetav, siis Jõgeva puhul on 1920-1930-ndate kihistus nii tugev (kui ehk peahoone, veski jms välja arvata), et tegelikult tuleb rääkida hoopiski sellest teisest etapist. Seda just tagasipööratavuse printsiipi silmas pidades. See tähendab nii pärast 1920 rekonstrueeritud kui uusi hooneid ehk et just totaalselt ümberehitatud hoonete puhul väärib väärtustamist see uus funktsioon, mitte enam algne. Sellest tulenevad isegi hoonete nimetused.

Kui aga rääkida tänasest päevast, ollakse täpselt samas seisus mis 100 aastat tagasi: tarvilikud hooned oleksid justnagu olemas, kuid nende seisukord või kuju ei võimalda nende kasutamist. Alates 1980-ndatest on ETKI kolinud oma tegemised tasapisi ajaloolistest keskusest välja BAMi ja kartulikompleksi piirkonda ning jätkab seda printsiipi. Möödunud sügisel valmis uus teraviljade aretuskeskus, tulevikus nähakse sinnakanti ette veel teisigi vajalikke hooneid, kaasa arvatud uut haldushoonet. Üksnes nn keemialabor koos kasvuhoonega on vanas kohas ja läbib praegu järjekordset uuenduskuuri (Soansi kihistus on ammu haihtunud). Ühest küljest on sellest kahju, et ajalooline mõisasüda on tühjaks ja kurvaks jäänud, teisalt tuleb teadvustada, et kaasaegsete vajaduste mahutamine olemasolevatesse hoonetesse on asutuse spetsiifikast tulenevalt keeruline, kohati ka võimatu. See pole mitte ainult siinne probleem, vaid laiem.

Samas, kui riigiasutustel on kohustus protsendikunsti tellida, siis peaks olema kohustus ka iga uue maja vastu üks vana korda teha. Kahjuks see nii pole. Isegi sordiaretuse muuseumi rajamine vanasse laborisse on täna vaid väga helesinine unistus. Arvestades asjade hävimise kiirust, võidakse 200. aastapäeval Jõgeva mõisat üksnes vanadelt fotodelt meenutada. Vähemalt kõik Eesti presidendid on siin külas käinud.

Kevad 2020

-------------------------------------

EAA f 308. Liivimaa kubermangu joonistuskoda.
EAA f 1396. Puurmani mõis.

ERA f 62. Põllutööministeeriumi Katastri ja Maakorralduse osakond.
ERA f 63. Riigimaade ja Metsade Valitsus.
ERA f 1633. Riigimõisate Valitsus.
ERA f 1648. Põllutööministeeriumi Põllumajanduse osakond.

Anton, H. 1988. Jõgeva. Tallinn.
Jõgeva Sordikasvandus praegu, sõjaajal. 1942. - Postimees, nr. 259, 3.11.1942.
Kiik, H. 1968. Dr. Mihkel Pill. Tallinn.
Küüts, H. Bender, A. Seitsekümmend aastat Jõgeva sordiaretusjaama. 1990. - Agraarteadus.
Parema heinaseemne saab kodumaalt. 1938. - Tartumaa Teataja, 28.9.1938.
Sordiaretuse alged ja Jõgeva Sordikasvanduse arengukäik. 1942. - Postimees, nr. 259, 3.11.1942.
Sõjakahjud Tartumaal. 1941. - Postimees, nr. 82, 21.10.1941.
Tule hävitustöö Jõgeva Sordikasvanduses. 1930. - Järva Teataja, nr. 40, 5.04.1930.