Miks ma suvel mõned Eiseni teosed läbi lugesin ehk kuidas köögiviljade ja maitsetaimede kuivatamine sai alguse Tormast ehk kuldõunast kehvas puukausis


Kameralist Johann Georg Eiseni nimi sööbis mällu ülikooliõpingute ajast, kui Vene aja kursuses mainiti tema panust toiduainete kuivatamismeetodi loojana, mitmekesistades niiviisi mereväe toidulauda pikkadel reisidel ning vähendades ühekülgsest menüüst tingitud haiguste levikut. Kindlasti oli juttu ka tema tegevusest pärisorjuse vastasena ja ma ei taha seda kuidagi pisendada, aga see köögiviljade kuivatamise lugu tundus nii eriline ja sööbis mällu. Lisaks seos Tormaga. Siiski, seda kõike oli liiga vähe, et teadvustada, mis kaliibriga mehega oli tegelikult tegemist.

Möödunud suvel kõndis Eisen taas meie keskel, ma täiesti tundsin seda. Margus Grosnõi imetabane oskus mängida oma kangelane välja nii, et vaatajal kaob aja- ja ruumitaju, oli meisterlikkuse eriklass. Olin juba varem kuulnud Liina Abrami plaanist tutvustada Eiseni pärandit läbi teatrietenduse, aga et just sedamoodi, poleks osanud oodata. Hoolimata sellest, et Torma ringtalli müüride vahele oli rajatud lava ning selle ette sätitud pealtvaatajate pingid, oli vaatajana tunne, et Johann Georg oli iga etenduse õhtul kolm tundi päriselt meie seas. Kuidas ta tuli noore mehena kompsud käes vanamõisasse, uuris, kuhu suunda jääb kirik (päriselt ta muidugi teadis seda) ning asus õhinal tegema seda, mida tundis oma kohuse ja kutsumusena. Need aastad olid täis kirge, trotsi, otsekohesust, vastuolulisust, mässumeelsust, edevust, võite ja ahastust ning kes teab mida veel. Mõelda vaid, ühe pealtnäha Liivimaa külakolka pastor jõuab oma ideede, tahtejõu, soodsate juhuste ning paraja jonnakusega keisrinna ringkonda ja sealt edasi Euroopasse! Kui tõsta see kõik kaasaja konteksti, siis ütleks, et makske kinni või tehke järgi - kohati nagu international start-up man from Torma hub. Tol hetkel aga Liivimaa patrioot, hull idealist või kuradi haritlane? Mine sa tea, vist kõik kolm kokku, sõltub vaatepunktist.

Margus Grosnõi Johann Georg Eisenina lavastuses "Kuldõun puukausis"

Janek Varblase kirjutatud ja lavastatud Eiseni rännak Liivimaal ei olnud kindlasti lihtsa meelelahutuse killast. Kaks vaatust ülimalt sisutihedat teksti ning lõpustseeniga muhe kummardus Torma jätkuvale vaimsusele, oli iga sekundit väärt, miks Tormasse sõita. Sattusin etendusele kaks korda ning isegi teisel korral ei tekkinud tunnet, et ma ju tean, mida laval räägitakse. Ehk oli tükk liigagi sisutihe, sest vaatajal ei tekkinud ainsatki “puhkehetke”, mil nähtu kiiresti läbi seedida ja valmistuda järgmiseks stseeniks. Kui tihtipeale kipub teine vaatus olema aeglasem ja vahel tekib lausa tunne, nagu nähtaks vaeva, kuidas etenduse aeg “täis kirjutada”, siis siin kulges kõik risti vastupidi. Teise vaatuse tempo tundus kiiremgi kui esimesel, sest nii palju oli veel ära rääkida. Pidi see kuradi hull idealist siin nii palju korda saatma, pidi neid detaile siin nii palju olema!!! Samas ei raatsinuks ühestki neist vaatajana loobuda. Ehk olnuks vaja koguni kolmandat vaatust, aga võib-olla oligi see Janekil mõeldud provokatsioonina, et küsida endalt, millist Eisenit me teame ja kas oskame teda ka tänapäeval väärtustada.

Lugesin enne teatrisse minekut maakonnalehest artiklit etenduse ettevalmistamisest ja meelde jäi fraas, et teatrit võib minna vaatama eelteadmisteta. Heakene küll. Eesti Entsüklopeedia ütleb tõesti lühidalt kõik Eisenist ära, aga seda vaid juhul, kui seda või mõnda teist entsüklopeedilise iseloomuga ülevaadet lugeda. Enamus meist teab küll üht Eisenit, aga hoopis rahvaluulekogujat Matthias Johanni. Kahte meest ühendab asjaolu, et mõlemad olid õppinud usuteadust, kuid tegutsesid hoopis erineval ajal ja erinevas valdkonnas. Kui Steven Hristo Evestus tegi suvel Kuku raadios suveetenduste ülevaateid ning saatejuht, kuuldes ühes järjekordses saates Eiseni nime, kilkas kohe õhinal vahele, et Eisen on ju tuntud ja ta on mitu tema raamatut läbi lugenud, jäi … kohv kurku kinni. Lugeda mitu Johann Georgi teost läbi, lööks rõhuval enamusel meist jalad nõrgaks, õigemini suisa alt. Respekt? Või siiski mitte? Saatejuht mõtles mõistagi seda teist Eisenit, nooremat. Järelikult peaks ikkagi natuke eeltööd tegema, et ei leiaks end muistendite saladusliku maailma asemel kihelkonnapastori töömailt. Aga võib-olla see polegi oluline. Remargi korras, et kahe Eiseni vahel on siiski üks sild olemas. Nimelt kirjutas Matthias Johann 1899. aastal oma nimekaimule pühendatud artikli “Unustatud isamaalase mälestuseks”, mis ilmus “Isamaa kalendri” sabas (Jürgenstein 1921:31).

Igatahes kui läksime sõbrannaga etendust vaatama, lugesime korralike ajaloolastena eelnevalt läbi mitu artiklit Eiseni kohta, et mälu värskendada. Etendus vaadatud, jätkus emotsioone ja küsimusi mitmeks nädalaks. Et mis mõttes see või teine mõisnik ja miks just sel ajal selles kohas jne. K, kes on samuti ajaloolane, kommenteeris meie vaidlusi poolirooniaga, et teatrietenduse kohta ei tehta mitte allikakriitikat, vaid teatrikriitikat. Nädal hiljem, kui ta ise seda kõike nägi, hakkas samuti küsimusi esitama ning luges needsamad artiklid kah läbi. Seega jagus kõneainet terveks suveks ning lugesime kõik lõpuks läbi ka mõned Eiseni enda kirjutatud teosed. Ühes olen ma küll kindel, kõiges on süüdi Janek. Kui ta poleks ise ajaloolane, oleks ta kindlasti kirjutanud hoopis teistsuguse teksti (ilmselt oluliselt lihtsama) ning tõenäoliselt oleksime piirdunudki teatrikriitikaga, adudes, et teater on eeskätt kunst, mitte kroonika ning kõik oleks unustatud. Näiteks sügisel vaadatud Tallinna Linnateatri etendus “Balti tragöödia” ei põhjustanud pooltki sarnast tormi veeklaasis.

Etenduse tutvustuses on kirjutatud nii: “Lavastus veab võrdusmärgi mitte niivõrd Eiseni eluloolistele seikadele, vaid selle 250. aasta taguse aja ja tänapäeva vahele.
Miks selgub nii mõnegi teadlase või filosoofi uuenduslike ideede ja plaanide tegelik mõte ja eesmärk alles aastakümneid hiljem, tihtipeale pärast autori lahkumist siitilmast? Teda võidakse pidada veidrikuks või isegi hullumeelseks, keda ühiskonnas küll näiliselt takka kiidetakse, kuid seljataga kirtsutatakse mõne ennekuulmatu väite peale nina või kirutakse suisa maapõhja.
Selline oli paljuski ka rahvavalgustuslikul sajandil elanud kirikuõpetaja Johann Georg Eiseni saatus. Ehkki kaasaegsete poolt mittemõistmist leidnud jumalasulane saavutas isegi Vene keisrikojas kõrge maine, ei suutnud ta läbi murda kohalike mõisnike rumalast vastuseisust ja tagakiusamisest.
Siiski jõudis ta oma Torma eluperioodil nii kohaliku rahva kui ka kogu Liivimaa talurahva elujärje parandamiseks teha hämmastavalt palju, nii et, teda võib õigusega nimetada Torma valgustajaks.
Saksamaalt pärit Eisen tegutses Torma ja Lohusuu pastorina aastail 1746-1775. Eisen murdis ettekujutuse kirikuõpetajast kui vaiksest, tagasihoidlikust mehest, kes tegeleb vaid hingeharimisega ning maistesse asjadesse liialt ei sekku.
Eisen oli nii majandusmees kui filosoof, kes püüdis oma ideid rahva seas juurutada. Suuresti tema eestvõttel rajati ka siiani tegutsev Torma kivikirik.
Eisen sai Vene impeeriumis kuulsaks esimesena, kes keisrinnale talupoegade pärisorjusest vabastamise ideed tutvustas.
Lisaks praktiseeris ta arstina ning tutvustas Vene keisrikojas köögiviljade kuivatamise ideed, mis eriti meeldis sõjaväe toiduga varustajatele. Eisen levitas uusi puu- ja aiaviljasorte kohaliku rahva hulgas ning püüdis puhastada isegi kristlust, tema meelest ebavajalikest ideedest ja liialdustest.
Tema uuenduslike ideede järelmõjusid võib märgata ka tänases ühiskonnas.”
(Piletilevi 2021).

Lavastuselt "Kuldõun puukausis"

Sellest hoolimata uurisin Janek Varblaselt, miks ta tegi niimoodi, nagu ta tegi. Kui uurija loeb lihtsalt materjali läbi ja teeb järeldused, siis autor ning lavastaja töötab selle läbi ka enda sees. Aga mitte ainult. See pole vaid üksikisiku sisekõne, vaid hõlmab tegelikult kogu truppi. On ju ühe lavastuse väljatoomine paras meeskonnatöö.

Istusime mugavatesse tugitoolidesse ja rääkisime tunnikese Eisenist, tema ajast ning tema tegevuse tähendusest mitte ainult kohalikus kontekstis. Janeki sõnul oli eeltööd tehes materjali maht muidugi üüratu ja proovides sai selle “tihedust” vähemaks võetud. Siiski, midagi olulist ära ei jäänud. Üks teema, mida praktiliselt ei puudutatud, oli pastori perekond. Eisen ei räägi ise oma perekonnast kuigi palju, järeltulijate rollist ajaloos räägivad pigem tänased uurijad. Kui aga oleks tahtnud perekonnaliini juurde tuua, nõudnuks see omaette lugu*.

Küsisin ka seda, kuidas autor mõtles enda jaoks tasakaalu pastor Eiseni ja kameralist Eiseni vahel. Janeki arvates oli Eisen majandusmees, kuid temas oli ka kirikuõpetajat, sest kuidas muidu püsinuks ta ühel kohal ligi 30 aastat. Materjalist oli tunda, kuidas ta pärast Tormat pettus. Võimalik, et tema panused Peterburi toetusele olid suuremad kui tegelikult. Ehk läks ta liiga julgeks. Arvatavasti polnud Eisen ka lihtne isiksus, mistõttu kõige selle koosmõjul kiskusid plaanid ja tuleviku väljavaated kiiva. Ehk oli oma osa selleski, et temast ei saadud (veel) lihtsalt aru.

Ütles ju Eisen ise oma autobiograafilises kirjutises 1766**, et tal puudub oskus tühja lobiseda ja jagada meelitusi, et kedagi mitte solvata ning tal on vähem vaimusädelust kui kellegi teisel, et peab kõige üle enne järele mõtlema. Viimaks resümeerib, et ta tutvustab oma kuldõuna enamasti kehvavõitu puukausis ning paneb samal ajal tähele, kuidas mõned teised riknenud õuntega kuldvaagnal kirjutajast kaugemale pääsevad.

Vabadus ja omand – kameralist Eiseni tee riigi õnne poole

Tagasi Eiseni juurde. Miks on ta väärt, et temast rohkem mäletataks, või õigemini, et temast aru saadaks. Temast ja Tormast. Kuigi, asjaolu, et Eisen sattus Tormasse, oli põhimõtteliselt juhus, aga sellegipoolest. Mingil müstilisel moel on Torma, mis pealtnäha tundub ju tavaline maakoht, isegi ääremaa, tõmmanud aegade jooksul enda juurde erinevaid teerajajaid. Repliigina, et tegin sügisel ühte toiduvalmistamise õpituba ja söömise vahepeal mängiti seltskondlikku mängu, kus igaüks pidi pimesi valima ühe sedeli ning selle tagaküljelt lugema ette mõttetera. Mulle sattus järgmine sõnum: “Ära mine sinna, kuhu rada viib. Mine sinna, kus rada ei ole - nii saad teerajajaks.” See on nii ajatu ja ometi inimlik, sest me kõik tahame kogeda õhinat midagi avastada, olla esimene. Nii ka Eisen, kuigi see polnud tal ilmselt algselt plaanis.

Ma ei hakka siin Eiseni elulugu ümber jutustama ja kõikidel tema töödel ning saavutustel peatuma, huvilised võivad lugeda head ülevaadet tema elust ja tegevusest koos tema enda kirjutiste ning temast kirjutatu viidetega SIIT. Nii ei peatu ma näiteks Torma praeguse kivikiriku ehitusel, koolielu edendamisel, Herbaria Vival ega tema religiooniteemalistel kirjutistel, samuti elukäigul pärast Tormast lahkumist. Ka tema programmi, kuidas väljuda pärisorjusest, jätan suures osas kõrvale. Toon välja mõned momendid (loe: kisun kontekstist välja), mis seoses etendusega võiksid aidata seda suurmeest enam mõista. Kas ka armastada, on iseasi. Pealegi, Eiseni retseptsioon on ajas tuntavalt muutunud ja avanud seni vähehinnatud tahke tema tegevuses. Lisaks peame tema perekonna edasist ajalugu jagama nii venelaste kui lätlastega, sest järeltulijaid jagus mõlemale poole.

Esiteks, kuidas positsioneerida tolle aja Tormat, enne Eiseni ametisse asumist. Lühike vastus on, et ei kuidagi. Hiiemetsa järgi oli kirikuhoone kokkuvarisemise äärel, sama lugu pastoraadi elumaja ja koolimajaga (remargina, et peame eristama praegust Tormat tolleaegsest, seda ka mõisa, kiriku jt hoonete paiknemise mõttes). Koguduse eestseisjad ehk kohalikud mõisahärrad kõige selle pärast tülis nii omavahel kui eelneva pastoriga. Viimane ei saanud kuidagi oma ametipalka kätte. Õli valas tulle Avinurme riigimõisa rentniku kapten Skoghi otse vastupidine tegevus, kelle ajal valmis 1735 Lohusuu uus kirik ja veidi hiljem ka koolimaja. Mille pagana pärast pidi üks noor seiklushimuline mees tulema sellisesse kohta, kus lisaks lagunevatele hoonetele, keerulisele majanduslikule olukorrale ja lugemisoskuseta inimestele olid ka teed läbimatud? Mitte et nad mujal siledad olnuks.

Böömimaal pastori peres sündinud Johann Georgi loogiline valik oli usuteadus. Ta õppis Jena ülikoolis usuteadust, sooritas eksami ja võis hakata jutlustama. Samal ajal oli ta läbinud ka meditsiini kursuse, mis võimaldas lisaks arstina praktiseerimist. Tegelikult tagas see amet hiljem talle parema sissetuleku, kuna pastori töötasu osas oli eestseisjatega pidevalt lahkarvamusi. Võimalik, et meditsiin oli isegi tema suurem kutsumus kui usuteadus. Seda seletab näiteks tema enda elulooline üleskirjutus, mille järgi möönab, et õpingute järel oli unistuseks maailma näha ehk raha koguda ja asuda Euroopa reisile, mille vältel näiteks tohtrina tegutseda või aiatöid leida. Oli ta ju ülikooli ajal aiandustki õppinud. Raha kogumiseks nägi ta head võimalust Liivimaale koduõpetajaks tulemises. Tänu baltisaksa aadli olemasolule, võimalusele saksa keeles hakkama saada ja muudele soodsatele oludele oli Liivimaast kujunenud haritud saksa noormeestele hea reputatsiooniga sihtkoht, kus koguda n-ö stardiraha edasiseks eluks. Pealegi, pärast Põhjasõda oli siin puudus haritud spetsialistidest. Näiteks arvestatav osa tollastest, aga ka ka veel 19. saj pastoritest, olid välismaalased, enamasti Saksa ülikoolides õppinud mehed. Kuni 19. sajandi alguseni oli põhjus ka selles, et siin puudus ülikool. Teatud valdkondades oli sisseränne vältimatu, eriti täna ajaloole tagasi vaadates. Küllap mõtles nii ka noor Eisen, kui ta sattus 1741. aastal Avinurme riigimõisa kapten Skoghi laste koduõpetajaks. Muide, arstimisega teenis ta seal rohkem raha kui laste õpetamisega. Saatuse vingerpuss või nii.

Torma eelmine kirikuõpetaja oli 1743. aastal surnud ning kogudust teenisid võimalust pidi ümberkaudsed õpetajad, ka Eisen võis ilmselt sinna sattuda. Mõne aja pärast tehti talle ettepanek Torma koguduse õpetaja ametisse asuda. Rahaliselt oli ta sel hetkel piisavalt kindlustatud, et ta oleks võinud vabalt ka oma plaanitud reisile asuda, kuid ometi valis mees Torma. Eisen teenis Torma kogudust ligi 30 aastat - 1746-1775. Ametiaja põhiaur kulus mõisnikega palga ja teenistustingimuste pärast kaklemisele ja viimaste poolt esitatud süüdistustele kirikuõpetaja ihunuhtluse lembusele, karmile käele ning eeskirjakohasest teenimisest kõrvalekaldumises. Suurem osa mõisnike kaebustest osutus küll provokatsiooniks, kuid kulutas asjatult kõigi aega (Hiiemets 2014:86-102).

Omaette käsitlust väärib Eiseni suhe moodsa aja ja meditsiiniteadusega. Kui 18. sajandil olid rõuged muutunud Euroopas endeemiliseks ja tehti erinevaid katseid selle vastu kaitsmiseks, oli Eisen siin esimeste seas, kes alustas rõugete panekut. Esimese katse viis tema kutsutud arst läbi Eiseni laste peal 1756. aastal, hiljem juba terves ümbruskonnas (Jürgenstein 1921:7-8). Ta tegeles ise aktiivselt rõugetepaneku propageerimisega ning kirjutas palju sel teemal. Bartlett ütleb, et Eisen sai rahvusvaheliselt tuntuks just kaitsepookimise teerajanana (Bartlett 2019:218).

Eiseni fenomeni mõistmise muutus oluliselt 21. sajandil. 2003. aastal ilmunud üldkäsitluse “Eesti ajalugu” IV osa märgib Eisenist kui usuteaduse kõrval matemaatikat, füüsikat, statistikat, meditsiini ja taimeteadust õppinud mehest klassikalisi detaile ja annab tema tegevusele pigem väljapeetud hinnangu. Kõigepealt tuuakse välja keiser Peeter III-le esitatud kolonisatsiooniprojekt, millega Eisen kavandas kuni 500 000 sakslase ümberasumist Baltikumi. Koloniseerimiskavade ulatuslikumat läbiviimist takistas rüütelkondade vastuseis, veel enam aga sobivate kroonumaade puudumine. Kiire lõpu tegi siiski pigem 1762. aasta võimupööre. Loomulikult räägitakse tema kohtumisest vastse keisrinna Katariina II-ga 1764. aastal Ninasi postijaamas, kuigi see oli juba nende teine kohtumine, järgnevast Katariina II ettepanekust alustada Ropša mõisas ettevalmistustega talupoegade üleviimiseks raharendile. Viimaks sedastatakse, et 1760. aastate lõpuks keskvõimu huvi agraarümberkorralduste vastu jahtus, Eiseni Ropša katse katkestati ja pastor pöördus Tormasse tagasi. Valgustusajastu vaimuelu peatükis on öeldud, et valgustusajastu publitsistika keskseks teemaks tõusis siinse talurahva olukord ning Eisenist alanud leer eeldas talurahva äratamist ehk selle kihi majandusliku võimekuse parandamist läbi pärisorjuse kaotamise või reformimise. Ühtlasi rõhutatatakse tema üpris radikaalset lähenemist pärisorjuse teemalise arutluse avamisel Baltimaades.

Hoopis värvikama pildi saame inglise ajaloolaselt Roger Bartlettilt. Slaavi ja Ida-Euroopa ajaloole, kitsamalt 18. sajandi Vene ajaloole spetsialiseerunud Bartlett on väga pikalt uurinud just Eiseni ja tema perekonna rolli ning asetust Vene ajaloo laiemal pildil. Ta on külastanud Tormat ja esinenud seal isegi 2017. aastal peetud ajalookonverentsil. Bartlett on kirjutanud Eisenist ning tema ajast hulga artikleid, koos saksa ajaloolase Erich Donnertiga, kes oli samuti Eiseni spetsialist, ilmutanud Marburgis Eiseni kirjutiste kogumiku***. Seega on tegemist ilmselt parima Eiseni tundjaga, keda meil võtta.

Bartlett suhtub Eisenisse suure lugupidamisega ja ütleb, et ta väärib mõtleja ja ühiskonnaaktivistina enam tähelepanu, kui seni osaks saanud. Ajaloolane ei jäta mainimata, et Eiseni karjäär Vene õukonnas oli ülimalt ebatavaline (ärgem unustagem muuhulgas asjaajamisi kahe keisriga), Eiseni karjäär Liivimaal aga tüüpiline. Bartlett toob esile Eiseni kui kameralisti ehk riigihalduse spetsialisti poole. Olles Jenas õppinud muuhulgas 18. sajandil moodi tulnud kameraalteadusi, oli neil oluline roll noormehe vaadete kujunemisel mitte vaid teoloogina. Teatavasti leidis kameralism tugevat vastukaja ka Vene keisririigis - ehk oligi see üks põhjuseid tema niivõrd avali vastuvõtuks Peterburis.

Eesti noorema põlve ajaloolane Marten Seppel, kes on spetsialiseerunud sellele perioodile, mil ka Eisen tegutses, toob julgemalt välja Eiseni kui kameralisti rolli oma ajas, õigemini kuidas kameralism mõjutas Eiseni tegevust - puhas õpikunäide. Seppel ütleb, et senises Eesti ajalookirjutuses on Saksa kameralismi mõju 18. sajandi mõtteloos üldiselt ignoreeritud ning peab oma ülesandeks seda tahku enam avada (Seppel 2020:144). Eisen sobitub pilti suurepäraselt, sest abstraktsete mõttemängude asemel püüdsid kameralistid lahendada üldist püüdlust hästikorraldatud riigi ja majanduse suunas praktilise majanduspoliitika kaudu, milles oli oluline osa rahvastikupoliitikal. Tolleaegses ühiskonnas taandusid need agraarküsimusele ehk pärisorjuse teemale, millest kujunes riiklik küsimus, seda siis riigi majandusliku olukorra parandamise võtmes. Loomulikult polnud Eisen siin maailma esimene, kes selle ette võttis, kuid Seppel peab teda tähtsaimaks kameralismi esindajaks Liivimaal ja tuginedes Bartlettile esimeseks pärisorjuse kaotamise nõude esitajaks kogu Vene impeeriumis (Seppel 2020:153). Eisen koostas juba 1751. aastal mahuka plaani (“Beweis, daß diejenige Verfassung des Bauern, wenn selbiger seinem Herrn als ein Eigentümer von seinem Bauernhof untertan ist, der einzige Grund sei, worauf alle mögliche Glückseligkeit eines Staats gebauet werden kann; die Leibeigenschaft hingegen vor die erste Ursache von aller Unvollkommenheit in derselben gehalten werden könne”), milles kirjeldab olemasolevat olukorda ning mida annaks pärisorjusest väljumine. Riigi heaolu aluseks saab olla vaid talupoegade vabadus ja nende omanditunnetus. Muuhulgas ütleb, et Liivimaa suudaks toita 3 miljonit inimest, kui tol hetkel oli rahvaarvuks 800 000 (Bartlett, Donnert 1998:169).

Tänasel päeval oleks tema plaani tõlkimine eesti keelde päris põnev, sest paljud teemapüstitused on täpselt sama aktuaalsed kui 18. sajandi keskel. On see (üli)kooliharidus, linnade tihedus, kui on vajadus spetsialisti järele, võõrtööjõud või kasvõi metsade majandamine. Probleemide olemuselt pole rohkem kui kahe ja poole sajandiga mitte midagi muutunud, mitte midagi.

Toiduainete kuivatamisel on tulevikku

Toidublogile kohaselt jõuan ringiga viimaks toiduni ning selles vallas oleme Eisenile tänini tänuvõlglased. Kuidas muidu oleksid olemas kuivsupid või keedaksime kisselli. No küllap nad muidugi oleksid, kuid leiutajaks oleks keegi teine ja kusagil mujal.

Eiseni mitmekülgsetest õpingutest tõusis kasu ka pastoraadi majandamisel. Huvi maaviljelusküsimuste vastu päädis sellest kirjutamisega, näiteks lume alla jäänud rukkipõldude parandamisest. Ta arendas Tormas välja viljapuuaia ja puukooli ning õpetas kohalikele talupoegadele aiandust, puude hooldamist ja paljundamist. Lisaks saksakeelsele publitseeritud kirjutisele viljapuude istutamisest koostas juba varem eestikeelse “Kärneri raamatu” käsikirja. Tegemist olnuks esimese eestikeelse aiandusalase käsiraamatuga, mis jäi tol hetkel välja andmata (Bartlett 2019: 215, 218).

Oma 1751. aasta kirjutises kirjeldab Eisen esmalt kõike, mis on halvasti. Muuhulgas ütleb, et Liivimaal ei teata aiandusest suurt midagi. Ta on kohanud vaid ühte aadlimõisat koos puukooliga. Talurahvas ei tea sest ammugi. Eestlased ei kasvata peale kehva kapsa ja naeri (Kohl und Rüben) midagi, lätlastel on veel punased ning kollased porgandid. 2-3 miili peale leiab ühe talumehe, kel paar ülekasvanud kultuurõunapuud. Tartumaa põhjapoolsemas osas ja mõnes kohas Lätis võib kohata ka mõnda kirsi- ja ploomipuud. Ka humalakasvatus on armetu. Mesindus on pigem metsik kui tarumesindus ning 20-30 miili ulatuses leiab 20-30 mesitaru. Lina ja kanepit kasvatatakse vaid üksikutes kohtades rohkem, kui endal vajalik, Lätis on asi natuke parem. Hobuse-, veise- ja linnukasvatus on haletsusväärne. Lehmad annavad vähe piima. Karjakasvatuse tugevaim haru on kitsekasvatus (Bartlett, Donnert 1998:170-171).

Tema olulisemaid ja menukamaid praktilisi leiutisi puudutas siiski köögiviljade kuivatamist ning nn kuivkonservide kasutamist olukorras, kus polnud võimalik värskest toorainest toitu valmistada. Algselt meditsiinist lähtudest ehk ideest lahendada mereväes skorbuudi probleem, sündis lahendus, mis tõi talle üleeuroopalise tuntuse. Ta oli kuulnud, et Vene sõjalaevastik Valgel merel ei saa kasutada toiduvalmistamisel hapukapsaid, kuna neid pole võimalik säilitada. Eisen asus 1771. aastal katsetama, algul hapukapsaga, hiljem muude aiasaadustega (Hiiemets 2014:122). Omaette teema oli ka pakendamine, et tulemus püsiks kvaliteetne. Ta ise nimetab neid pakikesi kartuusideks (Kartuse). Eisen viis näidised Peterburi, need jõudsid muuhulgas Admiraliteedi ja Sõjakolleegiumi juhtideni, avaldasid muljet ning uudis levis kiiresti. Juhuse tahtel sattusid “toodete” näidised ka välisriikide esindajatele Peterburis. Nii jõudsid need mitmetesse Euroopa suurematesse riikidesse ja leidsid väärika vastukaja. Näiteks Preisimaa ja Poola kuningad autasustasid teda aurahadega, Portugali armee üks feldmarssaleid laskis selleks puhuks vermida kuld- ja hõbemedalid. Loomulikult kirjutas Eisen toiduainete kuivatamisest käsiraamatu (saksa keeles), mis tõlgiti aja jooksul vene, poola, rootsi, inglise ja hispaania keelde ning avaldati eri modifikatsioonides 23 väljaandes (Bartlett 2019: 219). Oluline on märkida, et raamatuke, pealkirjaga “Kunst kõiki köögitaimi ja juurikaid kuivatada ning kartuusi pakkida”, trükiti esmakordselt 1772. aastal Põltsamaal. Järgnevad trükid olid juba mahukamad ja teistsuguse ülesehitusega (põhiosa moodustas üksikasjalik “Taimede ja juurikate kuivatamise õpetus”). Eisen jätkas katsetusi, proovis ravimtaimedega, valmistas supisegusid jne.

Kuivatamise õpetus on märksa laiema tähendusega kui pealtnäha tundub. Eisen uskus kuivatamise tulevikku ja unistas, et taimede kuivatamisest võib tekkida elukutse ning omaette tegevusala. Ta ütleb kõigepealt (lähtun siin tema 1772. aasta Põltsamaa väljaandest), et kuna taimetoit on inimese esimene toit, säilitab see oma loodusliku koostisega verd. Eriti kehtib see hapendatud kraami kohta, mis on kasulik ka halva vee, seisva ja niiske õhu, nakkushaiguste ning ka ebasobiva söömise korral. Palju liha on kahjulik, taimetoit on toit ja ravim korraga. Ta usub kuivatatud taimetoidu ja eriti hapendatud kraamis tekkiva piimhappe võlujõusse. Uus meetod võimaldab mistahes köögivilju ja ürte säilitada pikka aega, nad säilitavad oma värvi, maitse ja struktuuri, ning kuivatatud kraami on lihtne reisile kaasa võtta. Isegi kodumaal saaks kehvade säilitustingimuste korral saaki alal hoida ja säästa riknemise eest. Unistab, et talurahvas hakkaks niiviisi rohkem aedvilja sööma. Arvab ka, et nii saab tutvustada uusi toiduaineid, sest võimaldaks tänases mõistes eksporti-importi. Pealegi, kuivtoidu “taastamine” võtab vähe aega (enamasti kuni 15 minutit) ja hoiab küttematerjali kokku, samal ajal kui toore kraami toiduks valmistamine kestab kauem.

Muljetavaldav on köögiviljade, maitsetaimede ja kaunviljade nimekiri (Eiseni loogika järgi köögiviljad, salatid ja vürtsid), mida autor soovitab kuivatamiseks kasutada. Kõikvõimalikud kapsad ja valgest kapsast hapukapsas on tema suured lemmikud, neile pühendatakse kirjutistes mahukaim osa. Lähtudes võitlusest skorbuudi vastu, on see loogiline. Märgib ära porgandi, pastinaagi, kartuli, peedi, naeri, spargli, kõrvitsa, herned-oad-läätsed, peterselli ja selleri, sibula, küüslaugu, redise, spinati, tilli, salvei, majoraani, basiiliku, iisopi jne jne. Kressid ja kurgirohi on ka nimekirjas. Nimekiri on tohutu. Kirjeldab isegi katset vähkide kuivatamiseks, mille järgi 1000 kuivatatud vähki kaaluvad 10-15 naela ja neist saab valmistada maitsvat vähivõid. Lisaks julgustab panema kokku supi- ja maitsetaimede segusid. Mainin siinkohal, et Eiseni nimekirja ja tegelikult terve käsiraamatu täpsem analüüs vajaks muidugi eraldi käsitlust.

Kuivatamine ei toimu mitte päikese käes, vaid kohas, kus soe tuleb alt, mitte ülalt. Selleks sobivad paremini näiteks ahjude lesod, triiphoonete küttetorud jms. Kuivatatud kraam pakitakse portsjonitena, et vältida riknemist (Eisen 1772).

Eisen jõudis 1766. aastal kirjutada ka Peipsi kalandusest. Ta ütleb oma töös “Ökonoomilised mõtted kalapüügi kohta Peipsi järves”, et kõige populaarsemad kalad on latikas ja rääbis, peale nende ahven ja särg. Kala ei ole rannast sageli kättesaadav, samuti pole ranna ääres kombeks kala soolata. Pealegi ei pruugi alati soola olla. Ta peab vajalikuks kalapüüki korraldava asutuse loomist, kuna kalameeste arv muutub järjest suuremaks, kasutatakse suuri nootasid ja kalapüük toimub ka kudemisajal. Nootade probleem on tõsine, sest mõisnikud rentisid Venemaalt tulnud kaluritele kalapüügikohad välja, need kasutasid suuri põhjani ulatuvaid nootasid ning tohutu väljapüük nn vene nootadega ähvardab kalavaru. Eisen kardab, et 10 aasta pärast on järv tühi ja kalamehed hädas. Ta on seda meelt, et latikat ja rääbist ei tohiks kudemisajal püüda, haugi, ahvenat, kiiska ja lutsu võiks; teatud tingimustel ka ihast, mätjat, särge, tinti jt kalu (Hiiemets 2014:152-154).

1760. aastate keskpaiku oli ta kirjutanud, et 20 aasta eest oli Peipsis kalu veel küllalt. Aga kui Novgorodi venelased oma määratu suurte nootadega siin püüdma hakkasid ja kui meie oma rannaküladesse vene kalamehi paigutati, siis ei püüta kudeaegu mitte enam 12000 latikat ühe loomusega, vaid vaevalt 100. Rääbised olid kudemise aegu veel õige suured ja nende 100 maksis 5 kopikat, aga nüüd jääb see talupojale nii tarvilik kala ikka vähemaks.
Veel kirjutab ta, et kui tullakse Peterburist siia üles ostma lambaid, kitsi, parte, kanu ja vähki ning kui siin ainult 2-3 mõisal natuke rohkem elanikke on, siis jääb niisugustest produktidest puudu, kuna talupojale ei jäeta aega iseenda eest hoolitseda (Hiiemets 2014:154).

Tänu Eiseni toiduainete kuivatamismetoodikale on meil täna olemas kartulikrõpsud, marjarullid, kuivsupid jne. Oluline on kuiv kraam pakkida võimalikult õhukindlalt, et vältida niiskumist ja seeläbi võimalikku roiskumist. Siinkohal võiks kuivatatud Torma hapukapsal (sel juhul kindlasti sordist “Jõgeva”) olla turismitootena või toidusuveniirina vabalt tulevikku. Kohaturundus või nii.

Lõpetuseks

Ei saa salata, et Eisen kirjutas ennast ajalukku eeskätt (balti)saksa valgustajana, täpsemalt rahvavalgustajana, kuid üha enam tuuakse tema tegevusest esile kameralistlik pool. Ta alustas esimesena diskussiooni pärisorjusest Baltikumis ning mitmed tema leiutised, eriti köögiviljade kuivatamine ja rõugete panek, on toonud kasu rahvusvahelises perspektiivis. Eisen ja hiljem ta järeltulijad mängisid olulist rolli Venemaa euroopastumisel ehk hariduse ja kompetentsi toomisel keisririigi juhtimisse. Johann Georgi pojad Gottfried ja Karl Christoph tegid silmapaistvat sõjaväelist karjääri, tõusid kõrgetele astmetele ning kuulusid aadelkonda. Gottfried kuulus Riia vabamüürlaste looži. Muuseas, mõlemad võitlesid ka Pugatšovi vastu. Gottfriedi ühest pojast Carl Johannist (venepäraselt Karl Fjodorovitš) sai hiljem Kiievi relvatehase ülem, teine hukkus Borodino lahingus (Bartlett 2015:346). Eiseni pojapojapoeg - Gottfriedi poja Carl Johanni poeg Nicolai Fabian (venepäraselt Nikolai Karlovitš) oli Peterburi sõjaväeringkonna ülem, muuhulgas ka keiser Nikolai I ristipoeg. Ta rajas oma elu lõpus vanavanaisa mälestuseks Tormas Eiseni fondi, millega toetati hariduse andmist vaestele, kuid edasipüüdlikele lastele (Bartlett 2019:221).

Eestis toodi sel suvel välja umbes 85 esmalavastust ja üks neist Tormas - minu arvates mitte ainult valla, vaid maakonna aasta sündmus. Siin kehtib väga hästi ütlus, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta ehk piirkonna identiteedi jaoks oluline pärl laotati rahva ette. Teatrikriitika oli positiivne, näiteks Virumaa Teatajas, Lauri Räpi blogis ja veel mõnes kohas. Kuuldavasti mängitakse etendust järgmisel suvel taas ning küllap leiab rohkem inimesi tee Tormasse, et veenduda, kuidas armastada pastor Eisenit - ühte sakslasest provintsipastorit Liivimaal, sest Janek kirjutas Torma kõvasti suuremaks, kui seda seni teatud. Janekiga vestlust lõpetades püstitasin hüpoteesi, et Torma on Jõgevamaa vaimne keskus. Nimelt on Tormaga seotud ebanormaalselt palju heas mõttes hulle inimesi - oma ajast ees olnud ja olevaid patriootlikult meelestatud vaimuinimesi, olgu see kirikuliinis, kultuuris või põllumajanduses. Janek nõustus sellega ja muigas, et lavastuse idee autor - Liina Abram - kuulub ju ka selliste hulka. Ehk aitab see paremini mõtestada niisuguste inimeste pärandit.

Minu viimasele küsimusele, kas autor ise õppis selle aja jooksul Eisenit armastama, vastas Janek hoopis nii: “Tule suvel kolmandat korda vaatama!” Seni, kuni Eisenile pole Tormasse monumenti püstitatud, saab imetleda Janeki loodud ausammast.

Tegelikult on Eisen Tormas iga päev kohal. Nimelt kinkis viimane Eisen von Schwarzenbergi nime kandev järeltulija, kellest eespool juttu - Johann Georgi lapselapselaps Nicolai Fabian - 20. sajandi alguses kirikule ilusa väikese hõbepeekri, mille põhjaks on unikaalne kuldauraha, mille laskis Schaumburg-Lippe krahv Wilhelm 1774. aastal Johann Georg von Eiseni auks lüüa (Jürgenstein 1921:32). “Toidutaimede säilitaja - Torma pastor J.G. Eisen Liivimaal - toidab inimesi”, umbes sellise mõttega tekst vaatab vastu peekri põhjast. Peeker meenutab aga oma kujult vanavanaisa aegse kantsli korpust, küll ümberpööratult.  Vähemalt mu silm näeb niimoodi. Kas see oli taotluslik või juhtus kogemata, mine sa tea … Ikkagi von Schwarzenberg …

Eiseni aegne Torma kivikirik. Praegune pastoraadi peahoone valmis alles temast ülejärgmise õpetaja ajal.
--------------------------

- Bartlett, Roger. 2015. The Imperial Russian Noble Elite and Westernization: The Family Eizen-fon-Shvartsenberg - Word and Image in Russian History. Essays in Honor of Gary Marker, ed. Maria di Salvo, Daniel H. Kaiser, Valerie A. Kivelson. Boston.

- Bartlett, Roger. 2019. Johann Georg Eisen ja tema aeg. - Torma album VIII. Torma-Lullikatku.

- Bartlett, Roger; Donnert, Erich. 1998. Johan Georg Eisen (1717-1779). Ausgewählte Schriften: deutsche Volksaufklärung und Leibeigenschaft im Russischen Reich. Marburg.

- Eisen, Johann Georg. 1772. Die Kunst, alle Küchenkräuter und Wurzeln zu trocknen und in Kartuse zu verpacken; um dadurch ein neues Nahrungsmittel anzuzeigen mitgetheilet, von Johann Georg Eisen, Pastor zu Torma, in Liefland. Põltsamaa.

- Hiiemets, Johannes. 2014. Torma kihelkonna ajalugu. Torma.

- Jürgenstein, Anton. 1921. Huvitav peatükk Eesti minevikust: Johann Georg Eisen von Schwarzenberg (Torma-Lohusoo õpetaja 1746-1775). Tartu.

- Eesti ajalugu IV. 2003. Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Peatoim S. Vahtre, tegevtoim M. Laur. Tartu.

- Piletilevi 2021 - https://visitjogeva.com/objekt/kuldoun-puukausis/

- Seppel, Marten. 2020. Liivimaa pärisorjus kameralistliku kriitika kumas. Johann Georg Eiseni teoreetilised lähtekohad. - Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat / Annales Litterarum Societatis Esthonicae, 2019.

-----------------
 
*- Eiseni abikaasa Christine Beata Reussner oli Mazsalaca pastori tütar. Täiskasvanuikka jõudis neli last: kaks poega ja kaks tütart, lapsed käisid Peterburis koolis (Hiiemets 2014:98). Pojad tegid väga edukat karjääri sõjaväes. Vanem tütar Catharina Johanna Laurentz õppis isa eeskujul aiandust, sai õpetajakoha Peterburis, abielu viis Lätti Liepajasse. Noorema tütre Elisabethi esimene abikaasa oli Peterburi ülemaednik (geni.com).

**- Eiseni autobiograafiline üleskirjutus pärineb tema enda sulest 1766. aastal, mil ta koostas ülevaate oma ametialasest tegevusest ning see tekst koos muude dokumentidega pandi vastvalminud kivikiriku torni kuuli. 1911. aastal, mil kuul avati, tehti Eiseni dokumentidest ärakirjad ja neid on kasutanud edasised uurijad. Torni viimaste restaureerimistööde käigus 2014. aastal avati kuul taas.

*** - Roger Bartletti ja Erich Donnerti koostatud rohkem kui 700-lk raamat “Johann Georg Eisen (1717-1779). Ausgewählte Schriften: deutsche Volksaufklärung und Leibeigenschaft im Russischen Reich” sisaldab autorite mahukat ülevaateartiklit Eiseni tgevusest ning tema olulisemaid kirjatöid, samuti kirjavahetust. Eiseni omal ajal ilmumata jäänud aiaraamat on siin tõlgitud saksa keelde.

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika