Liharullid vihmase ilma jaoks
Liharullid kuuluvad minu jaoks lapsepõlvetoitude hulka, mille maitse on justkui veel meeles, kuid mida enam kunagi ei teha täpselt nii nagu siis. Minu lapsepõlvemaitsete hulka kuulusid magusa porgandi ja tingimata seapekikangiga sealiharullid, eriti hõrgud tulid need mõistagi kodus kasvatatud sea lihast.
Omaette ooper oli rullide sidumine niidi või peenikese nööriga. Seetõttu imetlesin alati naabrimehest koka oskust valmistada liharulle ilma niidi või puutikuta, et kuidas tal alati ometi õnnestus saada perfektsed, ühesuguse suurusega rullid ja minul tulevad mingid vusserdised. Ega kõike saagi ju viieteistaastaselt samamoodi osata kui täiskasvanuna, kuigi hirmsasti oleks tahtnud:) .
Mõni aeg tagasi, samuti ühel vihmasel päeval, ei saanud ma teisiti kui marssisin turule, eesmärgiks leida ilus seljakarbonaaditükk traditsiooniliste sealiharullide tarbeks. Ikka porgandi ja sibulaga, kuid seekord ilma pekikangita, sest tõele au andes pole see osa rullidest mulle kunagi meeldinud. Koguseid on siin raske kirja panna, sest liharulle saab alati täpselt nii palju kui on liha. Loogiline ju:).
porgandeid
sibulat
küüslauku
soola
pipart
või ja õli segu
vahukoort
Lihast (mulle meeldib enim kondita seljakarbonaad) lõigata sentimeetripaksused viilud ja haamerdada korralikult õhukeseks ning pehmeks. Porgandid lõigata kangideks, sibul ja küüslauk hakkida peeneks ning segada pipraga.
Asetada igale soola ja pipraga maitsestatud lihaviilule vähemalt supilusikatäiesuurune kuhi sibulat, sinna peale panna mõned porgandikangid ning rullida kokku. Kinnitada ots näiteks hambaorgiga.
Kuumutada pannil tükike võid ja paar lusikatäit õli ning praadida rullid kiiresti kuldseks. Tõsta nad potti (võib ka ahjuvormi), valada peale praadimisest pannile jäänud leem ja sorts vett, et rullid istuksid korralikult vedelikus. Hautada pliidil või ahjus pehmeks, valada peale väike pakk vahukoort, lasta veel mõni minut keeda, vajadusel timmida kastme maitset ja ongi valmis. Kõrvale pakkuda head muredat keedukartulit.
Kommentaarid