Kuidas Jõgeva Hõimust sai Saluut

Kanepitemp kartulil. 2016.

Nüüd juba 8 aastat tagasi mõtlesime ükskord Maitseelamuse Kojas, et kanepitoitude õpikööki  ei tule mitte keegi või tuleb politsei. Tollal ei olnud kanepi kui toiduaine taastulemine veel õieti alanud (tööstusliku kanepi kasvatus oli õnneks uuesti legaliseeritud) ning kanepit seostati eelkõige narkootilise ainega. Seda kõike hoolimata asjaolust, et lisaks kiule andis taim ka seemet, mida kasutati varem talvisel ajal toidulaua rikastajana. Lihtsalt vahepeal oli olnud piisavalt pikk ajaline katkestus, kuid nagu aeg näitab - kõik uus on ammuunustatud vana.  Õpiköök oli väga meeleolukas ja pärast seda on oi kui palju seemneid tembiks uhmerdatud.

Kanepitemp rukkileival. 2013

E. Lõoke annab seni põhjalikuimas artiklis kanepitoitude kohta kanepitembi levikukaardi, mille järgi jookseb selle piir Pärnu linna ja Emajõe suudme joonel ning eriti armastatud on kanepitoidud ikkagi Kagu-Eestis (Lõoke, 1960:194). Peipsi ääres on see ka teemaks, kuid vähesel määral. See aga ei ole võrdelises seoses kanepikasvatusega, kuna eeskätt kasvatati seda taime kiu, mitte seemnete pärast. Küsimus oli vaid selles, kes taipasid seemned ka ära süüa, mitte ainult kanadele anda.

Ma ei hakka siinkohal kanepi ajalugu Eestis ümber jutustama (näiteks vt SIIT ja SIIT), vaid peatun mõnel detailil. Meil levinud ülevaadete järgi hakkas 20. sajandi alguses kanepikasvatus vähenema ning sajandi keskpaigaks oli praktiliselt kõrvale jäänud. Põhjuseks käsitööna valmistatud köite, nööride, võrkude jms asendumine vabrikukaubaga. Kindlasti mõjutas lina võidukäik. Sellega koos hääbus ka kanepiseemnete toiduks kasutamine.

Urvaste kihelkonnast on kogutud materjali naiste käsitöö kohta 19. sajandil ning kanepi kohta öeldakse, et sellest tehti jurssi, käkke ja piima (ERM EA117:158). Urvastest pärineb ka üks tore pikem kirjeldus kanepi toiduks tarvitamisest. Kanepiseemneid kasutati toiduks vaheldumisi teiste toitudega. Tehti paksu toitu, söödi leivaga, mida nimetati tembiks või timbiks. Seemneid tambiti puunuiaga uhmris umbes pool tundi, lisati rasva. Vanemad inimesed sõid tempi leivaga, lapsed niisama, kuna oli maitsev. Võeti toidupooliseks voori kaasa, kuna ei külmunud ära. Tehti ka kanepiseemnepirukat: leivatainas rulliti laiaks, seemned puistati peale, rulliti uuesti kinni ja küpsetati ahjus. Seemnetele lisati ka soola. Pirukat nimetati „vatsk”. Kanepi kasvatamine kadus umbes 20. sajandi teisel kümnendil (mõisaaja lõpuga), kui enam vooris ei käidud, kuna vooris oli vaja tugevaid köisi. Niikaua kasutati seemneid ka toiduks. Kanepit kasvatas nii rikas kui vaene. Kuna kasvatati siiski vähe, peeti seemneid maitsvaks toiduks, mida tihti ei saanud. Seemneid söödi ka niisama, purustamata. Kanepiseemnetoite söödi talvel, kuna olid toitvad. Tarvitati liha ja või asemel ((ERM KV 39:1216-1217).

Kui Peipsi poole tulla, siis Avinurmes on kanepiseemnetest tampides valmistatud putru, mis pani inimesel kõhu kinni, kuid loomadel tekitas söögiisu. Nimetusi kanepitemp või -jurss seal ei tunta, kuid kamakäkid olid varem präänikute asemel kasutusel (ERM KV 33:751). Vanemad inimesed Torma kihelkonnast mäletavad, et kanepiseemned tambiti uhmris jahuks, segati veega ja hõõruti kausi sees lusika põhjaga, kuni saadi piimasarnane segu, mida kartuli- ja tangusupile piima asemel tarvitati. Seda piima tarvitati ka toorelt niisama (ERM EA 4:559). Kanepipiima kohta on mälestus ka Laiuse kihelkonnast (ERM KV 51:938). Laiuse ja Torma kihelkonna piirilt on teade, et kanepitampi on küll tehtud, kuid rääkija pole ise näinud ega söönud ehk see pidi juhtuma enne 19. sajandi lõppu. Kanepiseemned olla uhmris puruks tambitud ja kartulite juurde söödud (ERM KV 33:1082). Samas Kodavere kihelkonnast meenutatakse, et kanepiseemnetest valmistati seal pitskat: seemned röstiti, uhmerdati peeneks, lisati piima või koort, vormiti munakujulisteks tükkideks ja kuumutati ahjus. Söödi leivakõrvasena ja küpsekartulitega (ERM KV 33:1327). Kodavere ja Maarja-Magdaleena piirilt öeldakse aga, ei ole kuulnud, et sealkandis keegi kanepiseemneid oleks kasutanud. Kanepikasvatus kadus kusagil 1920-ndatel, seemnete kasutamine järelikult veel varem, sest seemned läksid kanadele. Kiust valmistati köie- ja ohjanööri, jõe ääres elavad inimesed ketrasid kanepiniiti ja punusid kalavõrke. Kiu ülejääk müüdi Peipsi rannaküladesse (ERM KV 39:1229).

Sisemaa poole ütlevad Palamuse kihelkonnas 19. sajandi lõpus sündinud inimesed, et kanepiseemneid ilmelt ei kasutatud toiduks, sest keegi ei mäleta. Ka ei teata kanepikasvatust mingiks muuks otstarbeks. Teda esines taluaedades siin-seal mõne või mõnekümne taimega, kuna külvas end tihti ise. Kiutaimena kasvatati hoopis lina ja nähtavasti lina tõrjuski kanepi välja (ERM KV 39:1212).

1923. aastal räägitakse Torma kihelkonnas siiski, et kanepit kasvatatakse veel praegugi, külvatakse 1/4 - 1 vakk seemet. Kihelkonna lõunapoolses osas kasvatatakse vähem, ranna ääres ja põhja pool rohkem. Kasvatatakse köite, nööride ja võrkude punumiseks. Valiti rammusam ja kõrgem maa ja külvati odraga samal ajal. Kanepit oli kahte sorti: esimene, nn „koerased” ehk kiduramad ja väiksemad, kistakse umbes 2 nädalat peale jaanipäeva välja ning tehakse nagu linastki riiet. Teine pool kitkuti mihklipäeva aegu. Kuprad raiuti kirvega maha ja viidi rehe alla, et linnud jaole ei saaks. Seemned taoti koodiga või hõõruti käte vahel kupardest välja (ERM EA 4:507-509).

Niisiis, praktika kinnitab teooriat.

1930-natel algas kanepikasvatuse propageerimise uus laine. Küllap tuleb siin põhjuste seas mainida ka üldist maailmamajanduse olukorda.

1933. aastal võeti Põllutöökoja 14.-15. juuni üldkoosolekul vastu resolutsioon, et kodumaalt saadavate kiuainete eksporti tuleks piirata, kuna nende aset võiks täita oma kanep ja lina (Põllutöökoja teated 1933:626). 1933. aastal loodi Eesti Lina- ja Kanepikasvatajate Selts.

1935. aastal lõpetas Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna agronoomina Artur Miljan, kes tuli Jõgevale tööle. Tegelikult oli ta siin juba 1934. aastal linaga katseid teinud (Kiik 1968:206). Miljan töötas algul assistendina, aastast 1938 vastloodud kiu- ja õlitaimede osakonna juhatajana ning 1946–54 ühtlasi sordiaretusjaama teadusdirektorina. Poliitilise tagakiusamise tõttu siirdus Jõgevalt Viljandi Riikliku Sordivõrdluse Katsepunkti, kus tegutses vanemagronoomina, hiljem juhatajana.  Kiu- ja õlitaimede osakonnas tegeleti kõige enam linaga, samuti kanepi, sinepi, mooni (maguna), sojaoa, rapsi jt liikidega.

Järgnevatel aastatel teemat laiendati ning kirjutati mitmeid artikleid. H. Meltsas Vana-Karistelt kirjutas, et kanepikasvatuse ja -harimise tehnika ei ole meil veel välja arenenud. Sellega on nii palju tööd ja vaeva, et kõigil kaob tahtmine kanepit kasvatada. Ometi on Lõuna-Eestis kanepit oma tarbeks varem kasvatatud, viidates muuhulgas ka kanepitembile. Seemnete järgi on elav nõudmine ja kodumaised köied on vastupidavamad kui import. Ta soovitas kanepit kasvatada uudissool* esimese viljana ja andis sellekohased harimisjuhised. Lõpuks möönis, et kuna kanepi töötlemine on töömahukas ja tolmurohke, saaks seda teha linavabrikutes (Meltsas 1937:128-129).

Linakasvatuse nõunik Johannes Ritslaid kirjutas kohe järele, et kanepikasvatuse ülesehitamiseks on vaja luua kanepikiu ja seemne turustamisvõimalused. Kanepikasvatuse laiemaks propageerimiseks on vaja koguda andmeid selle võimaluste ja tasuvuse kohta, kuna selline statistika seni puudub. Nii pidi Põllutöökoda hakkama tegelema kanepikasvatuse tasuvuse uurimisega, läbi viima demonstratsioonkatseid sobiva külviaja ja -tiheduse ning koristusaja leidmiseks (ühe katse suurus 100 m2), samuti tutvustama seda noorte maatulundusklubides. Ühtlasi kutsus üles talunikke, kes soovivad oma maal katset korraldada, end kohaliku maatulunduskonsulendi juures registreerima. Lõpuks avaldas lootust, et kanepisaadusi on kergem turustada, kui on juba midagi pakkuda ning korraldada ühismüük. Lisaks kiule on kanep väärtuslik toormaterjal õlivabrikutele (Ritslaid 1937:358). 

Professor Leo Rinne lisab, et Lätis on asutud siseturgu täitma kodumaise kanepiga ja viimastel aastatel on Lätis kanepi kasvupind oluliselt suurenenud, nii et Läti eeskuju Eestile oleks ses osas väga õpetlik. Rinne kirjeldab põhjalikult kanepi kasvatamist soomaal Tooma sookatsejaama näidetel ning ütleb kokkuvõtteks, et madalsoos on kanepi kasvatamine suhteliselt odav, kuna lämmastik tuleb loodusest. Pealegi on kanep soomaale väga sobilik enne teisi kultuure, kuna vähendab umbrohu hulka (Rinne 1938:641-644).

V.Sepper. Kanep madalsoo-katsepõllul Tooma katsejaamas. 1930 EFA.134.A.83.78

Nagu iga liigi puhul, prooviti ka kanepil erinevaid sorte, mis pidi päädima uue, siinsetesse oludesse paremini sobiva kohaliku sordiga. Jõgeva katsete järgi oli Eestis kasvatatud kanepi kiud tugevam kui kvaliteetsel Jugoslaavia kanepil ja kolm korda tugevam kui India kanepil. Paraku ei ole võimalik siin kiudu toota sama raha eest mis Indias (Kuum 2003:39).

Niisiis tegeleti kohaliku kollasevarreline kiu- ja seemnekanepi sordi aretamisega,  mis saadi Ungari ja Eesti kohaliku kanepi ristamisest ja tema  väärtuseks oli kõrge ning väärtuslik kiusaak. Ainulaadsena terves maailmas oli tema vars juba kasvades täiesti kollane, teistel aga roheline, mis seetõttu on siinses kliimas ebasobivad, kuna hilise valmimise tõttu jääb klorofüll kiu hulka ja kiud tuleb roheline, mis ei ole soovitud nähtus kanepi juures (Postimees 1942:4). 1945. aastal anti uus sort "Jõgeva Hõim" ametlikult välja (Pill 1946:3)

A.Koitla. Jõgeva Riikliku Sordiaretuse Jaama teaduslik töötaja põllumajandusteaduste kandidaat A.Miljan oma raamatu "Kanepikasvatuse käsiraamat" korrektuuri lugemas. 1947. EFA.204.0.1057.

Kanepikasvatuse propageerimine tipnes Artur Miljani kirjutatud kanepikasvatuse käsiraamatuga. Ta kirjutas, et lähtudes ennesõjaaegsetest numbritest, piisaks meil oma tarbe rahuldamiseks 1500-2000 ha kanepist, seda siis eeskätt köie- ja nööritööstusele ning õli tootmiseks. Lisaks rõhutas, et kanepikasvatust ei tohiks rajada pindadele, mis võtaksid koha leivaviljalt. Seetõttu on tema kasvatamine soomuldadel esimese kultuurina vägagi sobilik. Küsimus on vaid selles, kas kasvatada sorte kiu, seemne või kiu ja seemne saamiseks. Meie kliima soosib sorte, mis annab nii kiudu kui seemneid. Sestap soovitsb kasutada kasvatamiseks Jõgeval aretatud sorti "Jõgeva Hõim" (kirjeldatud eelmises lõigus) või selle puudumisel mõnda kohalikku kanepit või mõnda põhjapoolsematele aladele mõeldud sorti. Lõunapoolsemad meile ei sobi. Võrreldes kohaliku kanepiga on "Jõgeva Hõim" kõrgem (kuni 2 m), pikema kasvuajaga, kuid 26 % kõrgema kiusaagiga, aga madalama seemnesaagiga (Miljan 1947:3-28).

Jõgeva Riikliku Sordiaretusjaama noorem teaduslik töötaja Jüri Ruuge vaatleb kanepitaime. 1961 (EPM FP 190:12); Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum

1955. aastal tuli välja ka kohalik ühekojaline kanep, millel isas- ja emasõied paiknevad samal taimel, nii et jääb ära eraldi koristamise vajadus. Uus sort saadi sortide "Jõgeva hõim" ja "OSO-72" ristamisel. Uue sordi eeliseks loeti vähenõudlikkust mullastiku- ja kliimatingimuste suhtes, lisaks ei karda öökülma, kiu saak oli 18-20 % ja seemnesaak ligi 15 % kõrgem tavalise kanepi parimatest sortidest (ETA 1955:3). Ametlikult sai ta 1957. aastal sordiks nime all "Saluut". Samal aastal tuli välja veel teinegi kanepisort - "Atleet". Mõlema aretajaks oli 1946. aastal Jõgevale tööle asunud Jüri Ruuge, kelle põhitegevusalaks oli lina (Võsaste 1996:309).

Tänaseks on kõik muutunud. Lõuna-Eesti pole enam kanepikasvataja, selle asemel ütleb riiklik statistika, et kanepi kasvuala on kõige suurem Ida-Virumaal, millele järgnevad Jõgevamaa ja Saaremaa. Saak on suurim aga Jõgevamaal (Postimees 2019). Populaarseim sort on "Finola", mis on eelkõige seemnekanep. Väiketootjad pakuvad seemneid nii tervena, koorituna kui jahuna, pressivad õli, küpsetavad pagaritooteid, valmistavad kosmeetikatooteid jne. Ning üks - Tarmere OÜ - valmistab isegi kaasaegset tempi, mille retsept sündis koos Eesti Maaülikooli toiduinimestega. 

Tarmere OÜ kanepitemp, 2019

____________________________

ERM EA 4. M. Saks 1923. Teatmematerjal Tormast, 2/443-655.
ERM EA117. E. Siil 1957. Naiste käsitööst Urvastes XIX sajandi, 1/11-200.
ERM KV 33. F. Eichenbaum 1937. Söögid, joogid, maitseained, 32/1063-1097; F. Tunkar 1937. Söögid, joogid, maitseained, 41/1309-1355.
ERM KV 39. R. Pedakmäe 1958. Kanepiseemnete toiduks kasutamisest, 121/1212; A. Hummal 1958. Kanepiseemnete toiduks kasutamisest, 122/1216-1218; J. Luka 1958. Kanepiseemnete toiduks kasutamisest, 125/1228-1229.
ERM KV 51. Söögid, joogid, maitseained, 81/933-945.

ETA. 1955. Ühekojaline kanep. - Stalinlikul teel. 20.09.1955, nr 112. 

Kiik, H. 1968. Dr. Mihkel Pill. Tallinn.

Kuum, J. (koostaja). 2003. Teadus Eesti põllumajanduse arenguloos, II osa (1918-1944). Tartu.  https://issuu.com/agraarteadus/docs/2003_teadus_arenguloos

Lõoke, E. (1960). Kanepitoidud Eestis. - Etnograafia Muuseumi aastaraamat XVII. Tartu,1960.

Meltsas, H. 1937. Kanepikasvatusest. - Põllumajandus. 10.02.1937, nr 5.

Miljan, A. 1947. Kanepikasvatus. Tartu

Pill, M. 1946. Uusi viljasorte Jõgevalt. - Postimees. 19.02.1946, nr 41.

Postimees. 1942 - Lina- ja kanepikasvatus laiendamisele - Postimees. 26.11.1942, nr 281 

Postimees. 2019 - Graafik: kus kasvab Eestis kõige rohkem kanepit? - Postimees. 21.07.2019. Veebiartikkel.

Põllutöökoja teated. 1933 - Põllutöökoja korraline koosolek.  - Põllumajanduse erinumber Piimandus. 21.06.1933, nr 24.

Rinne, L. 1938. Soodsamaid võimalusi kanepkasvatuseks madalsoos. - Põllumajandus. 27.071938, nr 28)

Ritslaid, J. 1937. Kanepikasvatuse võimalusi selgitama. -  Põllumajandus. 21.04.1937, nr 15.

Võsaste, E. 1996. Jüri Ruuge - 80. - Agraarteadus 1996. Akadeemiline Põllumajanduse Selts.

Märkused:

* soomaade kasutusele võtmine oli 20. sajandil kuum teema, kuna tekkis vajadus põllumaa laiendamise järele. Tooma Sookatsejaama asutas Balti Sooparanduse Selts, mille esimeheks oli Kärde mõisa omanik V. von Stackelberg. Katsejaam tegutses 1910–1989.