Laudatagused lood ehk talvest kevadesse toidupäevik, 7. osa

Kartuliriiv ehk kartuliriivkook - üks omapärane ja maitsev toit, mis kuulub täna pigem toidupärandisse

Lõpuks on blogil uus pealkiri. Kui ma peaaegu 14 aasta eest avaliku kirjutamisega alustasin, tundus algne pealkiri "Tiramisust ja Fata Morganast" ühtaegu huvitav, kui mitte silmatorkav ja kandis minu jaoks samastumist südamelähedaste toidu- ning aiateemadega. Esimesed aastad kulgesid õhinal, paisates arvutiklahvide alt välja hulganisti toiduainete ja nende ümber käivate sõnade pilvi. Kuniks teemad hakkasid selginema ning retseptide osa vahetus rohkem lugude vastu. Kuniks teemad selginesid veelgi ning võimust võttis ajalugu. Veri on see, mis rähnipoja puu otsa viib.

Püüan "tõlkida" nii toiduga haakuvat ajalugu, teadust kui minevikust väljarebitud seiku lihtsamasse tänapäevainimese keelde. Ajaloolase väike missioon või umbes nii. Pealegi katsun jääda nii kohalikuks kui vähegi võimalik, sest meil on küllalt asju ja juhtumisi, mille üle uhke olla või see uhkus tolmu alt välja tuua.

Selge on see, et olevik kirjutab minevikku ehk et iga uus päev kujundab meie arusaamu eilsest. Täna on see õnnelik aeg, kus meil pole ühtegi põhjust minevikku selekteerida. Vabadus laiendada konteksti ja tausta seab palju asjad uude valgusesse, mis võib nii mõndagi ehmatada. Harjumuspärane narratiiv võib saab uue tahu või hoopis uue käsitluse. Õigupoolest on faktid üsna kasutud, kui neid ei seata konteksti. See ongi ajalooteaduse võlu, aga ka valu, sest tahes-tahtmata ei tea keegi kõike, ajalugu pole lõplik ning homme võib kõik juba muutuda. 

Seepärast ongi toit ühtaegu lugu ja ajalugu. Retsept vaatab tulevikku, söödud toidust saadud emotsioon kirjeldab juba möödanikku. Kui mul on võimalik meie toiduajalugu laiendada, kaevata välja uusi kihte siinsest toidupärandist, ongi minu missioon täidetud. Niisiis, "Toit on (aja)lugu".

Oma tähendus on ka koroona-aastatel Facebookis omamoodi päevikuna sündinud laudatagustel lugudel. Neis on rohkem isiklikkust ja emotsiooni kui enamusel blogipostitustel. 7. osa jõuab aastasse 2022.

23. jaanuar 2022

“Võitlus loodusjõududega, võitlus loodusstiihiaga!” - just need sõnad filmist “Mehed ei nuta” kummitavad terve käesoleva nädala. Lähed hommikul kodust välja - imekaunis, jõuad õhtul koju - vat õue enam ei saa. Tuisk! Oled ühe labidamaratoni lõpetanud, hingad päevakese ja siis … algab uus. Eile hommikul sai teise tuisu järel väravast külateeni läbi murtud, vaalude kõrgeim tipp oli 70 cm maapinnast, üle minu põlve. Põhjatuul tõi poole küla lume meie sissesõiduteele, risti. Nii selle kui ilmselt ka möödunud lumetute talvede eest. Maifitness, täiega. Ühest küljest on see täiesti efektiivne tasuta jõusaal, teisalt kestab selline talv liiga kaua. Jah, ma ei armasta talve! Lõigata kõvast tuisust tihkeid lumekuubikuid, et õuest tee peale välja murda - see on liig, enne niidan heina. Hästi, labajalakõrgune kiht päikeses sädelevat lund, tuulevaikus, umbes 5 kraadi külma - sellega oleksin mõned nädalad kuni kuu isegi nõus. Kõik muu on juba puhas kannatus. 

Kahe tuisu vahel said tehtud mõned isemoodi katsetused. Minu “to do” listis oli nimelt kümmeli valmistamine 1882. aasta Võisiku mõisa retsepti järgi. Tegemist on iseenesest vana köömnenapsuga, mille populaarsusele kohalike sakslaste seas osutas juba August Wilhelm Hupel. Rutikvere mõisnik Otto Friedrich von Pistohlkors, kes oli Põltsamaal Hupeli rajatud lugemisseltsi aktiivne liige, avaldas 1796. aastal oma aja kõige põhjalikuma erialase viinapõletamiskäsiraamatu. Kümmeli kohta ütleb ta, et köömned võivad varjata segaviljast viina maitset. 

 

Tagatipuks siis Võisiku mõisast säilinud majapidamismärkmik, millest selgub, et vahemikus 1881-1882 tehti seal kohe mitu laari kümmelit. Näiteks 24. veebruari 1882 retsepti järgi tuleb kümmeli valmistamiseks võtta 4 toopi puhast 95%-list piiritust, 3,5 toopi vett, 4 naela suhkrut ja 80 tilka köömneõli. Hästi lihtne retsept, kuid oluline on leida sobiv köömneõli. See on Eestis õnneks olemas. Köömneõli / Caraway Oil toodab külmpressitud imehea aroomi ja maitsega õli. Katsetasin nii Poola piirituse kui siinse 80-kraadise viinaga. Viimasega tundus tegelikult meeldivam, aga puhtalt maitse asi. Kontekstis püsimiseks sobivad degusteerimiseks kõige paremini Meleski klaasivabriku pitsid. 

Et lugu siiski viisakalt ära lõpetada, tasakaalustab kaadrit soolatud siig, millele andsid seekord maitset lisaks soolale, suhkrule ja piprale värsked kuusevõrsed ning tilgake apelsinilikööri. Siinkohal toetan fraasi „Tähelepanu. Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist". 

17. veebruar

Täna, mil terve päeva on vihma ladistanud, ei tekita külmast rääkimine enam mingeid tundeid. Külmapealinna tiitlist ammugi. Läinud lumi, varsti otseses mõttes.

Fakt on see, et 1940. aastal mõõdeti Jõgeval seni kõige madalam temperatuur, -43,5 kraadi. Ja ka siis, kui rekordeid pole löödud, on talviti ikkagi jube külm. Mille eest Jõgevat küll nuheldakse, tekib küsimus. 

Vastus on imelihtne ja peitub Hurda algatatud rahvaluule kogumise kampaania materjalides. Nimelt olla Jõgeval (Jõgeva külas siis) olnud üks pärnasalu, kuhu viidud ohvriande, paludes kaitset liigse külma, tuulte ja sadude eest. Moodsale ajale kohaselt antud käsk salu maha raiuda. Püütud küll manitseda, et pühade puude kallale minek toob igasuguseid hädasid, muuhulgas peab küla edaspidi vastu võtma kõik karistused ka külma ja rahe näol, aga ei midagi. 1879. aastal meenutanud seda salu vaid mõned noored pärnavõsud, aga ohverdamisest ei mäletanud enam keegi midagi. 

Kuna sobivaid kaarte pole Jõgeva mõisa kohta säilinud, siis ei oska seda salu paraku lokaliseerida.
Igatahes on kevadeni vaid kuu jagu aega, lauda taga on nii paks lumi, et see sulab ilmselt jaanipäevaks, kuid maja seina ääres on esimesed lumikellukesed juba välja sulanud.

 

24. veebruar

Tõnu Õnnepalu kirjutab 20. sajandi alguse Esna mõisa Grünewaldtide perekonna silme läbi oma raamatus “Klaasveranda” nii: “Ikka on veebruar. Ainult järgmine päev… Kuigi pole enam XIX sajand, vaid noor XX, millest kõik midagi loodavad, ja keegi ei tea, mis see neile toob, nagu meiegi ei tea, mis meile toob XXI, me teame ainult, mis neile tõi nende sajand: kõik surid.” Ja nüüd on see käes, eelnevas lauses võib vaid sajandite numbrid edasi keerata. Muretust veebruarist on saanud murelik veebruar. Kas tõesti peab jälle üks põlvkond nägema ära oma sõja, kuigi ühiskondlikus arengus tundub see võimatu. „Ärge kunagi sepitsege midagi Venemaa vastu, sest ta vastab igale teie kavalusele ettearvamatu rumalusega,“ olevat teravmeelitsenud Otto von Bismarck, meenutab Jüri Saar eelmise reede Sirbis Putini tegevust analüüsivas artiklis. 

Mul on meeles oma Kanadas elanud onu rõõm, kui ta nägi enne surma ära Eesti NATOsse astumise, mis oli tema meelest pea samaväärne Eesti iseseisvumisega. Nii väike riik ei saa olla üksi. Vabadus tähendab liitlasi, ühiste väärtuste jagamist. Ja see vabadus tähendab päriselt vabadust, mitte kemplemist kohvikuukse taga. 

Me ei tea, mida toob märts. Üks on kindel, eksistentsi aluseks on toit ning see peaks tähendama toiduga isevarustatust. Oluline pole see, kas banaan on laual, vaid kas leib ja kartul on laual ehk kultuurid, mis meil hästi kasvavad. Monika Siimets nentis Oma Maitse artiklis natuke küll teises kontekstis, et iga toidutalu kinnipanek tähendab meile aina suuremaid toidukoormaid Poolast, Hollandist, Hispaaniast või veel kaugemalt ning ühtlasi tõmbub roheline nöör inimkonna kaela ümber aina koomale. Iseasi, kas koormate liikumine on üldse võimalik. Esimene koroonakevad näitas, et ei pruugi. 

Muidugi tahtnuks täna hommikul ärgates lihtsalt rõõmustada vabariigi sünnipäeva üle, kuid nüüd tuleb olla tänulik selle eest, et see on võimalik. Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa!

Pildil on kartulipallid rukkileivapaneeringus, nagu õpetas Marta Põld-Riives neid tegema oma taimetoitude raamatus aastal 1930. Oluline on võtta hästi jahused kartulid nagu näiteks meie oma sort “Maret”. Ikka oma. 

 

Kartulipallid

1,2 kg kartuleid (praegune sort “Maret” sobib väga hästi)
2 muna
soola
purustatud musta pipart

paneerimiseks riivleiba
praadimiseks toiduõli

Koori kartulid, keeda soolakas vees pehmeks, tambi ühtlaseks pudruks ja lase jahtuda. Sega juurde munakollased, maitsesta soola-pipraga. Soovi korral võid lisada ka hakitud tilli või peterselli.
Klopi ühes kausis munavalged lahti, teise kaussi pane riivleib. Vormi kartulimassist umbes 4-cm läbimõõduga pallikesed, kasta algul munavalgesse ja veereta seejärel riivleivas. Friti rohkes õlis kuldseks.

Kõrvale sobib lehtsalat ja meelepärane dipikaste.  

22. märts

Lõhkusin õhtul metsa ääres puid. Nädalavahetusel sai langetatud lauda taga lepikus hulk leppi, minu osa on need osavate kirvelöökidega nii umbes veerandikeks jagada, pliidipuudeks. Igaks juhuks, et ennetada kuuldavat silmade pööritamist, siis tegemist oli valitud puudega. Lepp ja toomingas kasvavad ju kiiresti. Tegelikult ei jõua kodulähedast massiivi kuigi hästi järje peal hoida ning mõni puu langeb suurema tormiga ise pikali.  

Hooletult elegantsete hoopide all langeb kirves mõnest üpris jämedast, kuid sirgest lepapakust läbi nagu sulavõist. Samas mõni teine, juba musta südamikuga peenem tükk sunnib pingutama. Tegelikult mulle meeldib puude lõhkumine, see on kuidagi teraapiline. Eriti siis, kui pakud annavad kergesti järele. Eriti siis, kui väljas on nii vaikne, et maanteel vurab vaid üksik auto, metsas sädistavad esimesed linnud ning peaaegu kuuled omaenda mõtteid. Tuult ka pole. Muidugi see “elu maal on üks lõputu mateeria teisaldamine. Maa ühest kohast teise tassimine: muld, sõnnik, hein, liiv, kruus, puud, torud, kivid, pealsed, juurikad, varred, marjad, viljad, kompost. Ja jälle otsast peale. See ei saa kunagi kantud.” Nii ütleb Tõnu Õnnepalu oma raamatus “Valede kataloog. Inglise aed". Ma ei tea, miks ma teda viimasel ajal nii tihti tsiteerin. Ehk sellepärast, et neis varem kirja pandud mõtetes on ehmatav sarnasus tänase päevaga. Eriti “Lõpetuse ingel” oleks justkui ettekuulutuse ingel. Või ehk avaldab mõju, et ta elab teispool jõge. Mine sa tea. 

Igatahes on selline kuldses päikeseloojangus vaikuses puude lõhkumine ülim privileeg. Meenub vanaonupoja päevik, kus ta noore poisina kirjeldab väga detailselt mõningaid sündmusi oma elus perioodil 1938-42. 23. juuli 1941 oli see päev, mil toimus meie külas tulevahetus taganeva vene ja pealetungiva saksa väe vahel. Pommidest läks põlema naabrite Lallu talu vana maja ja karjalaut ning tugeva tuule tõttu mäe otsas vanadekodu ehk endine Ernsti kool ning Kiimanni ait siinsamas. Järgmisel öösel langes pomm Vaadu uue elumaja ärklikorrusele, mis lõhkus ülemise korruse ja purustas mõlemad trepid ning aknaruudud. Oktoobris kirjutab ta aga, et “algasid jälle harilikud tööd – rehi, enne [oli] muidugi viljade koristamine ja heinategu.” Päeviku viimane sissekanne 1942. aasta veebruaris lõpeb 16-aastasel autoril sõnadega “Eks näe, mis tulevik toob. Soovin, et see oleks raske, sest raskus karastab inimest ta võitluses armastuse ürgjõuga.” Mõne aasta pärast põgenes ta Austraaliasse.

30. aprill

8. mail 1940 kirjutas ajaleht Tartumaa Teataja ühest omapärasest vahejuhtumist pealkirja all “Kui munanaised kaotasid külma vere” niimoodi: “Järgnev lugu juhtus möödunud nädalal Palamusel, kui Jõgeva Munaühingu auto ilmus iganädalasele munade kokkuostule. Auto hilines väljakuulutatud ajast paar tundi ja selle aja jooksul oli kogunud kokkuostupunkti juurde Palamuse Majandusühingusse paarisaja munamüüja ümber, enamikus naised.
 

Algul läks kõik hästi. Naised seadsid end autot oodates korralikult „sabasse“, ja pidasid valjult neutraliteeti". Kui aga viimaks auto kohale ilmus ja sorteerija hakkas naistele järjekorranumbreid jagama, kadus äkki naiste rahulik olek ja nad korraldasid äkkrünnaku numbrijagajale, eesmärgiga vallutada endale väiksemat numbrit. Tõusis suur kisa ja karjumine. Oli kuulda hüüdeid: “Politsei, politsei!'" Selgus, et üks munanaine oli üldises rüseluses kõige munakorviga maha kukkunud. Korvitäiest munadest olid aga järele jäänud vaid mõned üksikud. Numbritest kukkus osa suure rüsinaga maha ja sealt korjasid neid need, kes asja vähe kainemalt võtsid. Öeldagu siis veel, et eestlasel ei ole temperamenti, eriti naistel.” 

Taustaks, et Jõgeva Munaühing oli asutatud juba 1923 ning koos Jõgeva Põllumeeste Seltsiga oldi Eestis esimesed, kes hakkasid kanamunadele soodsamat turgu otsima. Vahetult enne Palamuse mürglit omandas ühing munade transpordiauto, mida uudises ka mainiti.
 

Selle peale ei oska muud öelda, kui et kevadel hakkavad kanad ikka munele, kui õue saavad. Ja mis siis teha? Üks väike munavõi, üks väike laugupealsetest pesto, milles Põltsamaa Bresto juustu ja Karmeli kanepiõli ning üks mahlane kasvuhooneredis. Tükk pehmet musta leiba ka ja elu on täiega lill. Võib tarbida ka siis, kui luuad on juba ära pargitud. Homme on ju maikuu!

21. mai

Üleeile õhtul, kui oli harjumatult soe ja lõpuks jäi tuul vaiksemaks, tungis ninna SEE lõhn. Juba üleüleeile tundsin natuke, kuigi tuulest ninna jõudnud aroom tundus algul natuke ootamatu. Sellegipoolest lõi adrenaliini hetkeks üles. Kas tõesti on SEE aeg nüüd käes? Pärast umbes nagu lõppematut talve? Mis siis, et FB tuletas NEID varasemate aastate pilte juba hulga päevi meelde. Kaua võib!

Nüüd on SEE lõplikult kohal. Metsaäär muutub järjest valgemaks. Oleks vaid sama soe kui eile, küll siis ahmiks seda mõrkjas-imal-magusat lõhna enesesse. See on see aeg, kui jutuks on kartulipanek ja kägude võistukukkumine. Ausalt öeldes ma ei kadesta kuidagimoodi neid, kes panid kartuli aprilli lõpus mulda. Kasvuhoonesse küll, aga avamaale? Ausõna, mul on nendest külmetavatest kartulitest isegi kahju. Mõned päevad tagasi ise mugulaid mulda pistes tundsin nii “Red Lady”, “Jõgeva kollase” kui “Väikese vereva” ees samuti natuke süümepiinu, aga püüdsin siis lohutada, et kohe-kohe läheb soojaks. Tuhkagi, see oli vaid hetkeline.
 

Muidugi pole praegustes hobiaiamaades seda mastaapi mis 80-ndatel. Meil oli siis kodu juures oma maa, kus kartul ja köögivili, kuid nagu kombeks, eraldati asutustele oma maatükid, kus töötajad kasvatasid peamiselt kartuleid (hiljem lisandus peeditrall). Seega oli meil kaks maad, lisaks kodu juures olevale veel elektrivõrgu töötajate tükist tükike. Osadel aastatel oli ka sordi töötajate tükist tükike. Viimased siis puhtalt kartulimaad. Lisaks oma pere inimeste ja loomade vajadustele läks suuri kartuleid natuke kokkuostu, mingitel aastatel vist midagi “Pae” restoranile, aga arvestatav osa linnasugulastele.
 

Ühismaa kasutus oli aga üks imede aed. Nõukogude ajal oli peenra- ja kartulimaad võimalik saada küll, aga selle suurus sõltus töökohast ja selle liigist ning seda reguleeris ENSV Ministrite Nõukogu määrus. Maade kasutamist organiseerisid kohalikud ametiühingukomiteed. 

 

Sattusin mõned aastad tagasi äravisatud dokumentide hunnikule, kust leidsin üksikasjalikud tabelid Jõgeva Sordiaretusjaama ja Näidissovhoosi töötajatele maa eraldamise kohta 1983. aastal, üldtabelid 1981. aastast, lisaks mingid tabelijupid hilisema aja kohta.
 

1983. aasta tabelite järgi eraldati enamusele 0,15 ha maad, osad said 0,1, kuid mõned üksikud ka natuke suuremad numbrid. Üle 0,5 niikuinii ei võinud olla. Kokku jagati veidi rohkem kui 670 soovijale 107 ha maad. Kartul moodustas sellest ligikaudu 45%, oder 44% ja peenramaa 11%. Igaüks valis, mis osakaalus ta oma maad kultuuride vahel jagas. Tekib küsimus, et miks oder. Nimelt olid paljudel sead või muud loomad, kellele söödeti vilja või sellest jahvatatud jahu. Mõned, kel polnud loomi, andsid oma odrasaagi neile, kellel seda rohkem vaja läks. Odramaa oli kõik üks põld, kartulimaad hariti samuti ühe traktoriga (kartuli pani igaüks vakku siiski ise), vaid peenramaa oli individuaalsema lähenemisega.
 

On põllutööde aeg!

6. juuni

Nagu äraarvamatu meri, lõi prauhti silme ette kuue aasta tagune magustoit Hiiumaa Partsi veski õhtusöögilt, kui hakkasin nüüd lähemalt uurima Hiiu Gourmet pohla, astelpaju, lavendli ja beseepudiga maitsesegu purgikest. Ja ei saanudki sest mõttest enam lahti. Imetabane magus-hapukas-mõrkjas mekk püsis kuklas mitu päeva.

Sellesse aega mahtusid pimestavkollase rüpsi mesised lõhnapahvakud ühelt poolt ja sirelite omad teiselt poolt. Kõik õied olid juba mitu päeva varem tegelikult lahti löönud, aga sajuga need aroomid ju nii hästi ei levi. Päike tõi aga need välja ja vahepeal oli karu tunne, kes oli peadpidi meetarusse kinni jäänud. Rüpsi lõhn on ju nii hullutav. Ainus võimalus sest “pilvest” välja saada, oli kodunt ära minna.

Lõpuks murdusin. Alustuseks valmistasin kaussi kihi madaramaitselist panna cottat. Ei midagi keerulist, rõõsale koorele andis maitset ja magusust Tänava talu lõhnava madara siirup. Teiseks kihiks läks Dagö Berry mustasõstra-vaarikamoosi veega lahjendus. Mõlemal muidugi želatiini tarretajaks ka. Peale pehmenduseks Hiiumaa Köök ja Pagar Öölille küpsiste puru, seda algul mainitud maitsesegu ning mõned alles pehmed kuuseokkad. 

Küll on tore, et Hiiu- ja Läänemaa toodi koju kätte. Kogu krempel maitses nagu vähemalt pool aastat üheskoos ühes väikeses kausis. Nagu time-lapse video, aga ilma pildita. Vaheldusid maitsed ja tekstuurid. Täpselt nagu tänane õhtu, kui sääsed ründasid keset lauspäikest. Isegi rüpsipõllu ääres. Ja milline kergendus saabus ühel hetkel taibates, et poolviltuse lõikega muruniiduki lõikeradu ei põhjustanud mitte nüri või mõnelt kivilt obaduse saanud lõiketera, vaid ühe niidukipoole jumal-teab-kuidas valesse hambasse läinud lõikekõrguse regulaator.

14. juuni

Me oleme harjunud vastu rinda taguma ning peaaegu vanduma, et rukis on Eesti köögi algus ja ots. Kogu meie toidukultuur on kui katkematu tants ümber leivapätsi. Olgu ta aganatega või ilma, suur või väike, kallis või odav. Repliigina, et Dr Georg Julius von Schultz, kirjanikunimega Dr Bertram, Torma pastori Franz Asveruse lapselaps, kirjutab 1868. aastal Põhja-Tartumaad, eriti Torma kanti kirjeldavas raamatus „Wagien. Baltische Studien und Erinnerungen“, et „jäle aganaleib, mida leidus Liivimaal veel 1844. aastal ja mis koosnes teradest ja sõkaldest, lagunes tükkideks ning võis põlema minna, on nüüd kõikjalt kadunud“. Eksole. Ja siis näitavad uuringud meie leivasöömise pidevat kahanemist ja muidugi rukkipõldude oma ka. 

Mis siis, et “Sangaste” on nii pagana ilus, et põllu ääres võib jäädagi vahtima, kuidas tuul liigutab nõtke kõrre otsas olevat pead. Ta on katsepõllul praegu juba üle minu pea. Ei, kõrs ei murdu, ta vaid paindub, isegi kui seda nimetatakse hiljem lamandumiseks. Mis siis, et rukkil on võime põldu umbrohust vabastada. Mis siis, et rukis ei vaja nii palju taimekaitsevahendeid kui teised teraviljad. Ta on natuke metsik ja isepäine.

Ja küll ajas vihale, kui paar aastat tagasi lehitsesin õhinal vastostetud Stanley Ginsbergi 2016. aastal ilmunud raamatut “The Rye Baker”, mis kirjeldas rukkileibu üle ilma ja ei leidnud seal Eestist sõnagi. Mis mõttes, kuidas on see võimalik??? Eriti, kui Balti riikide ja Venemaa tumedate leibade peatükis kirjeldatakse Läti, Leedu, Venemaa ja Valgevene rukkileibu ülivõrdes. Kas meie A ja O on kaugelt vaadates siis nii iseloomutu? Seevastu alati väga armsalt ja soojalt kirjutav poolatarist kokaraamatute autor ZuZa Zak andis oma eelmisel aastal ilmunud Balti toidurännakule pealkirja “Merevaik ja rukis”. Rukis seob meid kõiki. Ehk on vahe, kas meie peale vaadatakse Ameerikast või lähedalt Euroopast. 

Ja siis läheb üks Eesti tüdruk Ameerikasse ja hakkab seal kuulutama rukkileivast. Mis siis, et minnes sinna õppija rollis, leiab ta ennast ka õpetaja omast. Selles ebamäärases, ameeriklaste jaoks mittereeglipärase retseptiga rukkileivas on midagi, mis kõnetab inimesi. Ja mitte ainult rukkileivas, rukkijahu saab kasutada väga paljudes toitudes. 

Ehk on käes aeg uueks rukki äratamiseks. Ehk on "Sangaste" üks paljuotsitud nokiatest. Paljud küll küpsetavad kodus taas ise oma leiva, mina kaasa arvatud, sest sel on hoopis teistsugune lõhn ja maitse kui poeleival, kuid on vaja rohkem. Aitäh, armas Laura Valli, et oled see Eesti tüdruk, kes hakkas Ameerikas Eesti rukkileivast kuulutama ning jagasid oma vaimustust rukkist täna Jõgeval.

Jätkub ...