Eestlaste maitset kujundagu Jõgeva, ikka see sordijaama Jõgeva!

"Jõgeva kollane" tähistas 2022. aastal 80. juubelit

19. sajandi teisel poolel osteti Lõuna-Eestis talud välja lina eest, Põhja-Eestis kartuliga. Kartul on üks meie “supertoitudest”, kuna sisaldab rohkesti kasulikke toitaineid, on odav ja temast saab valmistada mitmekülgset toitu. Eestit on nimetatud ka kartulivabariigiks ja kartulit meie teiseks leivaks. Pärast esimest maailmasõda oli Eesti kartuli tootmiselt inimese kohta esimesel kohal maailmas. Milline on pilt täna?

Kaisa Puustak. Kevadine kartulikorv. Akvatinta/pehmelakk. 1981. Eesti Kunstimuuseum (EKM j 43552 G 26757), muis.ee

 

Kartuli kasvupinna absoluutselt madalaim number vaatas riiklikust statistikast vastu 2021. aastal - 3370 hektarit. 2023. aasta number oli tervelt 87 hektarit suurem. Näiteks Tartu linna pindala enne 2017. aasta haldusreformi oli ligi 3 900 hektarit. Vaadates Eesti kaarti, on Tartu sellel ju täpike! Seda isegi praegu, kui linna suurus koos teda ümbritsevate põldudega on ümmarguselt 11 500 hektarit. Samas sajand tagasi, 1923. aastal, oli kartuli all 72 304 hektarit ehk rohkem kui kuus tänast Tartut.

Kilo kartuleid nädalas

 

Siiski, kui aastatega kasvupind muudkui langes nagu kivi peaaegu selgest taevast, võiks põldudelt kogutud tulemust isegi kiita, et valu ja vaeva nähakse vähem. Kui aga vaadata kartulitoodangut ühe elaniku kohta, tuleb hetkeks tekkinud optimism taas maha jätta. Näiteks 1990. aasta 379 tonnist sai möödunud aastal 62. Tõsi, viimased 8 aastat on suurusjärk olnud üpris sarnane. Kui jätame kõrvale, et see või teine aasta polnud kartulikasvatuseks sobiv, räägivad suurusjärgud pikemat perioodi vaadates vankumatust allakäigust. 

 

Jaanuaris sai neid numbreid põgusalt mainitud Lätis toimunud Läti–Eesti-Soome kartuliprojekti seminaril ning ettevõtja ja põllumajandussaaduste kasvataja, kes korraldab muuhulgas Straupe taluturgu, märkis irooniliselt, et Lätis on olukord sama ning sügavamale põhja pole enam minna.

Vahepeal suhtuti kartulisse kui õudsesse toiduainesse - tohutu kogus süsivesikuid, tärklist ja kes teab, mida kõike veel. Õnneks ollakse täna seisukohal, et meie regiooni menüüs ei tohiks kartulit ignoreerida, otse vastupidi - kilo kartuleid nädalas on väga okei süüa. Küsimus on vaid selles, kuidas kartul maitseb või kuidas ta peaks maitsema. Tavainimese jaoks pole vahet, kas ta on “Kartul punane” või “Kartul kollane”, nagu silt mitme supermarketi lahtise mugula kasti kohalt vastu vaatab. Eesti sorte ükski toidukartuli müügikuulutus naljalt ei paku, sest kasvataja paneb maha seda, millest kindlapeale lahti saab.

Julius Aamisepp rõhutas 1930ndatel, et sageli osutub võimatuks kasutada üht ja sama sorti mitmesuguste toitude valmistamiseks. Vale sort võib toidu või toiduelamuse täiesti ära rikkuda. Me võime Eestis ennast privilegeerituna tunda, sest meil on olemas oma kartulisordid ja jätkub sordiaretus. 

 

Kartul sobib meile

 

Siiski on selge, et väike Eesti ei suuda konkureerida rahvusvaheliste kontsernidega. See on äri, mille valitsejad hõõruvad rõõmust käsi, et “Laura” on siinne turuliider. Miks mitte aga palju maitsvam “Tiina” või “Piret”? Võin kihla vedada, et enamus inimesi pole viimase nimega kartulit kunagi maitsnudki, kuigi ta on pea 25 aastat sordilehel olnud. Muide, “Laurast” kartulipudru või -kroketite valmistamine on juba ette ebaõnnestumine. Võib-olla ma loodan sinisilmselt midagi, mis mujal on läinud. Tundub, et “Kartul punane” ja “Kartul kollane” on Ameerika mõju, sest seal on säherdused jaotused levinud. "Nimeta lill on umbrohi," ütleb siiski minu toetuseks Karel Čapek oma raamatus “Aedniku aasta”.

 Kartuli-mandlikroketid sordist "Tiina" põdra välisfilee lisandiks. Retsept: Emmanuel Wille.

Viiendat aastat on meie sõnavaras “toidujulgeolek”. Kui riikidevahelised ühendused on takistatud, ei jõua lumehangede vahelt meieni ei apelsinid ega avokaadod. Sel juhul peab olema oskus ning võimekus kasvatada neid liike ja sorte, mis siia sobivad, aga ka piisav seemnevaru. Vanade sortide taaselustamine geenipankade laboritest võiks ju isegi turismiteenuste turule kaasa aidata. Julius Aamisepa 82-aastane algselt ekspordile orienteeritud “Jõgeva kollane” on elav näide.

Kartul sobib meile, nii kliimasse kui toidulauale. Ta toodab toitainerikkamat toitu kiiremini, vähemal maa-alal ja karmimas kliimas kui ükski teine põhikultuur. Kartul on tänaste teadmiste järgi üks jätkusuutlikumaid kultuure, kuna toodab kasutatud vee kuupmeetri kohta rohkem toiduenergiat kui ükski teine suurem põllukultuur ja kasutab kilogrammi toodangu kohta vähem maad kui enamik teisi toiduaineid.

Meil on oma muld, meil on oma täiesti konkurentsivõimelised kartulisordid. Ehk on vaja rohkem häält teha ja oma kartulist rääkida, et vähemalt eestlaste maitset kujundaks suure Saksamaa või Hollandi asemel väike Jõgeva, ikka see sordijaama Jõgeva.

Arvamusartikkel ilmus ajalehes Vooremaa 27. veebruaril 2024.