Laudatagused lood ehk talvest kevadesse toidupäevik, 5. osa

Hämmastav, kui kiiresti aeg küll läheb. Postitus, mida tahtsin üles riputada poolteist aastat tagasi, jõuab internetiavarustesse alles nüüd. Ega sest midagi poleks, kui ei jõuaks ka, aga rohkem enda jaoks. Algselt Facebooki postitustena mõeldud lugusid oleks lihtsalt hea koondada kokku, et näha, mis on aja jooksul juhtunud. Neis on rohkem päevakajalisust kui n-ö tavalistes blogipostitustes. Oma aja ja hetkede portreed. Täna hakkavad näiteks koroonakevaded juba ununema, kuid mõned asjad ajavad tagantjärele muidama küll.

Niisiis tagasipõige 2021. aasta esimesse poolde.

12. jaanuar 2021 - sült  

Täna sööme sülti, homme sööme sülti, sülti sööme ülehomme ... Täpselt selline tunne on viimased kolm nädalat. Jõulude eel polnud mingit kavatsust sülti keeta, kuid Vasula lihapoes värskeid koote-jalgu nähes murdusin. Ma lihtsalt polnud arvestanud sellega, et selline pilt üldse avaneb. Idee poolest pidanuks olema see letiosa nii tühi, et ammu puhtakski küüritud. Vana aasta lõpus läksin taas lihapoodi, seekord ainult koeratoitu ostma – murdusin jälle. Puhas pipra, loorberi ja väikeste sibulatega maitsestunud leem, ei mingeid muid lisasid, värske liha on ise parim maitsestaja.

Noh ja nüüd see lumi, vahepeal pole läbi saju linna tulesidki näha. Senimaani oli üle tüki aja isegi tore ja looduski pitoreskne, aga hoolimata rookimise ajal enesele lumelabidajooga või tasuta jõusaali boonuse sisendamisest, hakkab kõnesse üha enam sorava virina elemente lisanduma. No ei pea see eelmise aasta lumi nüüd takkajärgi koos uuega ka maha tulema! Muide, külatee peal on lumesahk täna koguni kolm korda (!) käinud – vallatee puhtam ja uhkem kui linnas või riigimaantee ringide peal. Aga kui peaks siiski koju lumevangi jääma, on mõned karbid sülti veel tagavaraks.

1. veebruar
Muide, enne Bolti ja Uberit oli ka elu, st sõidujagamisteenus.

1915. aastal toimis see meil näiteks niimoodi: "Hommikul tulin Põltsamaalt. Eile õhtul läksin Jõgeva vaksalisse kirja viima posti. Läksin hobusega, arvates, et saab sõitu. Tuli rong, käisin vaatamas, ei kedagi näha. Sõit läks juba ära, ühed tulevad – meesterahvas ja naisterahvas, küsivad, kas ei võiks neid Põltsamaale viia. Ajasime kauba kokku ja sõitma. Südaööks, kella 12 ajaks, saime pärale. Ajasin hobuse sinna hoovi, kus see meesterahvas elas. Panin loomale söögi ette, ise läksin ka tuppa sooja, võeti väga toredalt vastu, veininapsid olid ja kõiksugu söögid, sunniti ühteviisi, muudkui söö. Paar tundi seisin, siis hakkasin kodu poole tulema, vahest magades, vahest saanis istudes jõudsin täna hommikuks õnnelikult koju."

Võis siis teine stiilinäide: "Õhtul käisin rongi aeg jälle jaamas vaatamas, ehk oleks saanud mõne saksa peale ja kuhugi sõita. Kodusolek tüütab ka juba ära, hea kui saaks kuhugi tükk aega ringi sõita, saaks välise õhu käes lahutust. Selle rongi aeg ei trehvanud ühtegi, tulin tühjalt koju."

Või ka kolmas: "Hommikuse sõidu ajaks läksin vaksalisse vaatama, ehk saaks mõnega kuhugi sõita. Sõit sõitis sisse, vaatan ringi, ei kedagi. Pidin juba tulema hakkama, Sõber tuli ka sinna, kutsusin teda endaga ühes, oli ka nõus koju tulema. Läksime hobuse juurde, tegin juba looma käsipuust lahti, et hakkame tulema, vaatan, üks härra tuleb, sumadan käe otsas minu poole. Teretab ja küsib, kas võite mind Laiusele viia, mina ütlen miks mitte. Küsib, palju te võtate selle eest, küsisin poolteist rubla, enne ütles, et natuke kallis on. Jätsin paarkümmend kopikat maha, ei ta rääkinud vastu midagi, tuli istus peale ja sõitsime. Tee peal ajas juttu, küsis üht ja teist, ütles mind juba ammugi tundvat, jne. Saime pärale, nii ei tundnudki seda aega, seal maksis ilusti raha ära ja asi tahe."

Niimoodi kirjutas mu vanaonu noore poisina oma päevikusse. Noormees pidas päevaraamatut mõned aastad enne kroonusse minekut ja kirjeldab peamiselt, mida sõpradega tegi, kuidas käidi raudteejaamas uudised vahetamas ja promeneerimas, metsas jäneseid küttimas või mismoodi üksteise pool külas käidi, kasvõi raamatute vahetamiseks. Muide, pildil olevat külateed sel ajal veel polnud, aga talv oli ikka.

27. veebruar - soolatud haugimari

Täna oleks pidanud toimuma Kasepääl kalapüügivõistlus ja traditsioonilise talvise kalaküla taasetendamine. Ilm mängis vingerpussi ja lõpetas talve nädal tagasi lihtsalt ära. Paksudest hangedest on järel vaid õhuke kiht, kui sedagi. Enne kui ilm suutis mängu tulla, soovitati üritus rahva liikumise kartuses aga ära jätta. Jaa, ma olen nõus, et mõned rahvast ligimeelitavamad punktid saanuks tõesti maha kriipsutada, kuid ma tahan näha kahte või veelgi enamat kalameest, kes tulevad puurivad jääaugu üksteise kõrvale ning hingavad päev otsa üksteisele kuklasse. No ei. Samal ajal toimus Tartu maraton ning täna, kõigele tipuks, Tallinna maraton. Oleks siis Tartu oma lõppenud puhaste paberitega, saaks tänasest veel aru. Aga ei! Terviseamet pidi pärast pühapäeva ajama taga koroonapositiivsete lähikontaktseid. 

Ja siis kuulutatakse välja uued piirangud, mis peaksid vähendama inimeste ringisiiberdamist nakatumisnumbrite vähendamiseks. Ma tõesti tervitan teadusnõukoja ettepanekut kehtestada mõneks ajaks karmimad piirangud ja olla taas üks solidaarne riik, sest saba jupi haaval raiumine on veel õudsem. Me oleme kõik väsinud olukorrast, mis on tekkinud tänu riigi palvetele vilistavatest kodanikest. Mis aga välja tuli, oli see, et kaubandus jääb avatuks, kuid muuseumid ja kirikud suletakse. Kirikud, kes tulid jõuludest välja edukalt ning muuseumid, kus on võimalik üldse kõige rangemaid piiranguid kasutada. Ning mõlemas ei lähe üks külastaja ealeski teise nina alla. Täpselt nagu kalamehed järvel. Ja pealegi on mõlemas „madalhooaeg”, mil ei ole kummassegi tungi ega tormi ega hakka ka olema. Viimase aasta jooksul on mul päris tihti olnud asja näiteks ERMi ja ma ei ole näinud seal enam ei busside rivisid ega tuubil täis maja, nagu vanadel headel aegadel. Enne koroonaaega meenutas maja nagu suurt mesilasepesa ning päeval võis parklakoha leida vaid ala tagumises osas. Viimasel ajal liikusid üksikud külastajad aga nagu varjud. Mul on siiralt kahju, sest kuni jaanuari lõpuni on meil olnud kultuuriministrid, kes on seisnud Eesti kultuuri hoidmise ja säilitamise eest. Oleks vaid nii, et mõni järgmine otsus rehabiliteeriks praeguse, sest muidu on väga piinlik. Intervjuusid on niigi olnud piinlik kuulata.

Sestap olen täna vähemalt Peipsi äärega solidaarne ning söön haugimarjaga võileba. Soolatud haugimari on Kuru Villa koduköögi Heli näputöö, kuhu keerutasin veskist tublisti musta pipart, hakkisin sekka roosaka Peipsi sibula ning tipsutasin peale mõned sügisel korjatud Laeva soo jõhvikad. Puhas klassika. Elagu Peipsi järv!

15. märts - juustuvõileib

Eile, emakeelepäeval, nägin tänaval noort naist, kes ... luges kõndides raamatut. Õnneks oli õhtupoolne aeg, tänav autodest üsna tühi ning ei põhjustanud ohtlikku olukorda. Mina muidugi, mitte see lugeja, sest olin roolis. Uskumatu vaatepilt, sest reeglina näeme ju inimesi, kelle silmad telefoniekraanil ekslemas. Raamatuga inimene tundub täpselt sama haruldane vaatepilt kui raamaturiiulid kinnisvarakuulutuste fotodel. Ei ole oluline, millises ruumis nad on, oluline, et nad oleksid olemas. Öeldakse ju, et keele püsimise ja arengu seisukohalt on oluline lugemine. Ja mitte vaid ajalehtede, töödokumentide või muu taolise, vaid kirjanduse, täpsemalt ilukirjanduse lugemine. Tänase e-etteütluse eel oli nii tore, kuidas Vikerraadio ja FB tutvustasid tüki aja jooksul uuemaid tuuli õigekirjas. Tõesti, võrreldes selle ajaga, kui sai koolis õigekirjareegleid pähe aetud, on nii palju muutunud. Kõik need komad, suured-väikesed algustähed, jutumärgid jne. Loomulikult esineb mul ka apsakaid ja mitte vähe, see on selge. Kui juhtida tähelepanu siiski endalt kõrvale ja põigata toidumaailma, siis eriti valus on lugeda projektipõhiseid kokaraamatuid (avaldatakse tihtipeale veebis), mille autorid ei ole ise retseptikirjutajad ega pole taibanud võtta kampa ka asjatundjaid.

 

Tuju ülevalhoidmiseks sobib imehästi üks juustuvõileib. Käisin reedel Andre Farmis ja hoolimata sellest, et olen nende juustude tulihingeline fänn olnud algusest saati, alates esimestest arglikest müükidest, suutsin seekord siiski hingetuks vaimustuda. Andre Farmhause nimega juust ei jäta lihtsalt muud võimalust! Ise nad kirjeldavad tagasihoidlikult, kuidas selles juustus püütakse anda edasi meeldival kujul animaalseid noote ehk veidi silo ja farmi lõhna ning maitset. Täiesti uskumatu, aga see õrnade kristallidega juust maitsebki suve, esimese hapuka silo ja päikese järgi. Loomulikult ei ole mingi probleem tükk juustu õhukeste liistakutena lihtsalt pintslisse panna, kuid värske kodus küpsetatud rukkileib aitab juustunaudingut natukenegi pikendada. Kõrvale klaas Marimarta maailma parimat tomatimahla, mis maitseb samamoodi suve ja päikese järgi ning ehk aitavad need väikesed maised naudinguhetked koroonakevadet vol 2 kiiremini mööda saata. Ah jaa, eile sain kätte kotitäie seemnepakke, mis kevadel maha lähevad. Praeguse aja e-kaubanduse võlud, eksole. Tomatitest jäid valikusse turvalised lemmikud „Maike”, „Terma” ja „Malle”, kuid katsetuseks ka pärandsort „Hiiumaa roheline”. Enne peab lumi aga ära sulama. 

 

20. märts - canelé koogikesed

Idee poolest algas täna kell 11.37 kevad. Ühel õhtul ütles AK saatejuht ilmateadet sisse juhatades, et mõne päeva pärast algab kevad de iure, aga mitte de facto. Sõnus ära? Vaevalt küll, ilmaennustajad teadsid seda niikuinii. Õhtupoolikul tuure üles võtnud tuisk tekitas külateele vaalud, millest tuisu jätkudes madalam auto hommikul enam läbi ei saa. Isegi kass ei viitsinud ennist läbi lume kahlata ning õhtust jalutusringi kaasa teha. Ju siis oli see tuisk isegi temale liiast.

 

Lisaks ilmale oli päris omamoodi kogemus jälgida kodus arvutiekraanilt 360 kraadi teatrietendust. Ühtepidi elevus uue lahenduse ootel, teisalt tiba nukrust, sest vahetu emotsioon on juba nii kaugel mälusopis. Nägin hiljuti unes, kuidas tegime töö juures ettevalmistusi tavapäraseks kevadiseks piiritaguseks õppereisiks. Kuhu, unenägu ei ütelnud, küll aga käis meil tuline vaidlus, kas võtta seekord kollane või hõbehall buss. Ärgates avastad, et päriselus on hea, kui saad kaugemasse poodi, sest indiviidi egotripp ei ole praegu arutamisväärt teema. 

Kui möödunud kevade tegijaiks olid nisujahu, pärm ja juuretisesai, siis hoolimata peaaegu samasuguse kevade kordumisest ihkas hing midagi muud. Nisujahu küll jäi, kuid välja tulid caneléd. Iseenesest tundub ime, kuidas imelikust vedelast tainast, mida on külmkapis hoitud oma kaks ööpäeva, kui mitte kolm, küpsevad kohevad karamellise koorikuga pumpsikud. Nii ma siis katsetan vaimustunult teist nädalat järjest, et saada kätte optimaalne temperatuur ja küpsetusaeg. Lähtusin Nami-Nami retseptist, vähendades tsipake suhkru kogust. Praegu on veel aega, sest lumekiht ei luba aiale lähenedagi, kuigi lõokesed lõõritavad külmast hoolimata hommikul taevas ning FB meenutab möödunud kevade edusamme. 

 

27. märts - kartulikotletid

Kui tahad õhtul, kasvõi saabuva täiskuu heledas valguses kuulata absoluutset vaikust, siis see pole enam võimalik. Jaanuaris oli, ka veel veebruaris. Mõnel tuulevaiksel õhtul oli siis nii vaikne, et kõrvadel hakkas valus ning kusagil sisikonnas tekkis imelik, isegi kõhe tunne. Sellegi poolest jäin vahel keset külateed seisma ning lihtsalt kuulasin. Vaikust, mis oli nii harjumatu ja mida ma polnud varem tähele pannud. Vahel kulus esimese autoni lausa mitu minutit, linnast kostuva koerahaugatuseni järgmine mitu. Oma koer ei saanud aru, miks niimoodi ja vantsis koju. 

Nüüd on üks sidin ja sädin, isegi kell 10 õhtul. Lõokest võib kuulata hommikul, kuid õhtul pimedas on põllu poolt kosta kiivitajat. Tegelikult mine sa tea, kes ta parasjagu on, igatahes vait ei malda ta teps mitte olla. Kuigi ka autodest ei teki vahet ning terve õhtupooliku on vaikselt ninna imbunud aiasodi põletamise turvalist aroomi. Sõites õhtupoolikul mööda ühest aiamaade kobarast, tossas seal koguni suitsuahi. Portatiivne grill ei tekita enam mingit emotsiooni.

 

Küll aga ei saa ma emotsioonideta rääkida esimesest värskest kurgist, sellest Eistvere aiandi omast. Eelmisel kevadel sain maitse suhu ning tänavu ootasin suure uudishimuga, millal algab kurgimüük. Eile kuulatud soovitusturunduse loengu reegel number üks: emotsioon tõukab tegudele! Imavere risti lähedal paiknev aiand ei ole pealtnäha midagi erilist, umbes selliseid on teisigi, aga ta on tekitanud endast erilise aiandi. Ma näen läbi sotsiaalmeedia, kuidas kurgiseemnest saab ilus krõmps vili, ma näen rõõmsaid kurgihuvilisi ja see nakatab. Lisaks saan sobiva kotitäie koju tellida, ei pea mitukümmend kilomeetrit maha sõitma (kuigi see pole hea asja puhul kunagi takistanud). Aga mis peamine, neil on lihtsalt imemaitsev ning kvaliteetne saak. Mul on olnud mitmel kevadel omapärane kogemus ühe samuti varase kurgi kasvatajaga, kelle viljad muutuvad mõni päev pärast ostmist justnagu püdelaks. Ma mõtlesin, et see ongi ülivarase saagi häda. Samas Eistvere kurk peab kaks nädalat vastu ning kurk nagu ennegi.

Niisiis, kui olin oma tänavu esimese kotitäie õnnelikult kätte saanud, jagasin selle mõttes kilekotikurkide ja erinevate kurgisalatite vahele. Kuna mustasõstralehtedest võib praegu vaid unistada ning möödunud aastal proovitud pungasidki pole veel õieti võtta, katsetasin otseses mõttes okstega. Kaksasin maha need võsud, mille niikuinii hiljem põõsast välja lõiganuks, tükeldasin väikesteks juppideks ja edasi juba tavalisel kombel. Ja tulebki malbe mustasõstramekk kurkidele juurde, ei saa salata. Kui praadida sinna juurde paar pannitäit Läti kartulikotlette, kuhu riivisin jämedalt 1 kilo „Tiina” kartuleid, peenelt 200 g Epiima Special juustu, juurde 1 muna, soola-pipart, keerutasin veskist Läti kuivatatud küüslauku ning hakkisin pundi värsket peterselli, siis on ikka kevade tunne küll. Seda eriti karget vahtramahla rüübates, sest tänavune aastakäik on kuidagi iseäralikult magus.

2. aprill

Rahvakalendris on neljapäeva kohal karjalaskepäev. Huvitav, palju üldse selliseid piimalehmi, keda välja lastakse, veel alles on? Küllap mõni statistika teab. Kindlasti on need sellistes farmides, kus piimast tehakse mahetooteid. 

Polnud terve talve sõitnud Palamuselt Saarele, kuid õhtul nägin pisukese muige või hämmeldusega, kuidas tee peale paistvast mingi hetke võluvast sotsialismi karjalaudagootikast oli saanud päikesefarm. Tegelikult oli seal algselt tegemist täiesti tavalise suurfarmiga, mis mingil hetkel tühjaks jäi ning vaikselt lagunema hakkas. Kuni vajus kohati sisse, nii et otsvaates meenutas mõnda basiilikat ehk keskmine osa kõrgem ja küljed sutsuke madalamad. Natuke veel ning muidu sirged vormid hakkasid muutuma gootikale iseloomulikult teravkaarseiks, viimases vaatuses juba romaanilikult ümarkaarseiks, kuni ühel kenal päeval lükati see kõik kokku üheks suureks kuhjaks. Siis plats puhtaks ning voilaa, päike on uus lehm. 

Tegelikult oli väga mõnus käia läbi Kääpa OTTi õhtumüügilt. Neil algas nüüd ka karjalaskeaeg ehk müük kolis õue värske õhu kätte. Nii armas oli kõiki sõpru ja tuttavaid kohata. Appikene, see kõlab nagu mu vanaonu päevik tsaariaja lõpust, kui ta käis sõpradega jaamas rongi vastas, et äkki näeb tuttavaid ja siis on tore trehvata ning juttu ajada. Rongi asemel on nüüd vaid autod ning jaama asemel OTT. Põhiline ajend ei olnud mitte „rong”, vaid lilled. Viimastel nädalatel on olnud roppraske leida toidupoodidest kohalikke Eesti lilli. Sa pead olema hiromant või hull, et leida näiteks kimp Eesti tulpe. Aiandid ometi ju tegutsevad. OTTi „eeskavas” oli kirjas kohalik Kudina aiand (Leviisia lilled OÜ) ning sellest piisas. Muidugi jõudsid mu korvi imekaunid tulbid, aga sinna lisaks Rosiine Leivad rukkileiba ja pumperniklit, Alatskivi mõisamaitsete pohla vahuveini, Karu talu lihaveise hakkliha, OleMari talu kreemjat kitsepiimaiirist ja tõrvaseepi (ai, kui hea lõhn sel on!), Pajo talu „After eight” münditeed ning Mõts ja Mesi õietolmu. Kui ma seda kõike lauda taha ainsale rohelisemale rohutükile pildistama läksin, unistasin vaid, et sinise korvi asemele tuleb leida Avinurme Puiduaida poest uus, kevademustriga. Pohlavanik on juba nii yesterday!

9. aprill

Tänane tugev tuul tahtis küll auto teelt lükata, kuid tänu sellele oli Peipsi hall mis hall ning mu uus kevadine korv saab särada. Et miks pole piibelehti või kullekuppe? Lopsakate kullerkuppudega imekaunis vaagen mul juba on, aitab neist. Aga õige korvi valimine on täpselt sama keeruline kui kleidi puhul. Keerutad Avinurme Puiduaidas korvikuhjade vahel käes, vaatad vasakult ja paremalt ning keerutad ennast koos korviga. Ja kui ei teki õiget tunnet, teed järgmisega sama. Need moonid vallutasid südame aga täielikult. Meenusid mitmete kevadete töised õppereisid Poola ja Gotlandile, kui iga kord sai üks moonipõllu peatus tehtud ning ma sain oma punaste õite klõpsu kätte. No vot, ja nüüd on selline igatsus selliste sõitude järele, et ostan lõpuks mooniõitega korvi. Eksole.

 

Sisu jaoks uurisin Siiraku talu poe riiulid üle tüki aja sentimeeterhaaval läbi ja korvi rändasid Siiraku enda külmutatud sudakafilee, mida võiks nende õuna-sibula tšatniga proovida, lisandiks näiteks metsa äärest pärit umbrohusalat tilgakese Peipsi pipra suitsuse tšillikastmega. Magusaks Tamme-Kopra Cake House`i kondenspiimapähklid. Kohe läheb loosi aga paar võileiba Siiraku talu suitsukalasalati ning Rannapuura praetud rääbisega tomatikastmes. 

16. aprill - praetud kala õlletainas

Toiduturism, eriti just kogemuslikus vormis, on see, mis võiks mingi järgneva aja olla üks motivaatoreid, miks Eesti võiks olla huvitav. Aga kuidas? 

 

Jälgisin üleeile mõningaid juppe EASi turismiinfopäeva ettekannetest. Puudutavad ju turismis toimuvad arengud ka toiduga tegelevate ettevõtjate tegemisi. Kuulates päeva lõpu poole välisturistile suunatud uue turismistrateegia esitlust, mille kolm võtmevaldkonda on loodus, kultuur ja toit, tõusid toidu juures küll kulmud kuklani. Nimelt hakkas esitletud reklaamlausete seas (osad, muide, on päris vahvad sõnademängud) silma üks: "Enjoy aromas that evoke a 7000 years history." Selgituses on kirjas, et see võiks kõnetada inimest, kes mõistab ajalugu ning hindab lugu, mis söödud toitu saadab. Lause taustapildiks oli valitud rukkileiva (?!) foto. Mis 7000, miks 7000? Müstika. Nojah, kui liita Narva kultuuri keraamikale, mille analüüsid viitavad, et võidi kala süüa, 2000 aastat otsa, siis kas niimoodi saadi 7000? Noh ja millist toidu „lugu” ikkagi rääkida, et telje välja veaks? Et kas seda, et „Eee, siis söödi ka kala?” Rukkileib tuleb ju mängu alles viimase 2000 aasta sees ja odraga ei vea ka kuidagi 7000 välja. Meil ei ole ju oma Pompeid, et esitleda tõetruult mingit hetke Kristuse eelsest ajast ja isegi sellest oleks vähe. Meil on praeguse ajaarvamise Kukruse emand, Padise klooster, linnade jäätmekastid, matused linnade territooriumitelt jne, mille leiumaterjali puhul tuleb mängu teadus arheobotaanikast kuni -keemiani ning mis interpreteerib silmale nähtamatut ainest. Jah, on võimalik öelda, mida söödi (ka kiviajal) ning millest võis vastava leiu inimese menüü koosneda, aga toiduretsepte, vabandage väga, ei jagata. Ehk alles keskajal ja sedagi Tallinnas. 

 

Kala võib vabalt ka ilma loota süüa. Kui ma eelmisel reedel Siiraku Talu poest külmutatud pontsaka sudakafileega koju sõitsin, mõtlesin, et praen ta lihtsalt võiga ära ning naudin koos õuna-sibula tšatniga. Plaan läks kiiresti lörri, kuna tšatnipurk sai sujuvalt tühjaks, kala oli aga veel jääs. Kui ta ükskord ära sulas, lõikasin filee hoopis tükkideks, kastsin õlletainasse ning praadisin õlis kuldseks. Suristasin lisandiks ühe kiire rohelise majoneesi ka sinna juurde. Kuna karulauguga on minu kandis nagu on (s.t pole nagu pole), aga lauguvõrsed vohavad aias kenasti, siis on kõik hästi. Kirsiks tordil valisin Erika Aasa Peipsi kalade sarjast kohapildiga vaagna. Kel sellist kaunitari veel pole, leiab Loov Energia Keraamikastuudiost.

 

Kevad tuleb mühinal ja sellised kalatükid koos omatehtud majoneesiga sobivad värskesse õhku nagu valatult. Talupood Omedus on lahti, kalafileed peaks seal sügavkülmikus jaguma ning Peipsi kandis olevat ehtne karulauk ka juba roheline.

 

18. aprill

Täna on rahvusvaheline muinsuskaitsepäev, nüüd nimetatakse seda ka pärandipäevaks. Hoolimata sellest, et selle päeva kontekstis on pärandi keskmeks ennekõige materiaalne pärand, on meil ka ports pärandiliike, mis ei sarnane ei majale ega küünlajalale. Sellised hallid alad oleksid justkui vaimse kultuuripärandi all, kuigi mõttetöö viljaks osutub täiesti materiaalne objekt. Rääkides toidupärandist, on toiduvalmistamise oskuste tulemuseks maitsev eine ja aiapärandi puhul priske porgand. Mis siis, et kumbki ei kesta igavesti ning pistetakse peagi pintslisse. Pärast aga räägitakse lugusid, mis liigitatakse taas vaimse pärandi alla. Kogu see jutt on muidugi naljaga pooleks, aga ega nali tühja koha pealt ka teki. 

 

Tartus, Tallinnas ja Kuressaares (lisaks edasimüüjad mujal) tegutses 1920-30ndatel Hollandi seemnekauplus, mis pakkus eeskujulikku valikut Hollandi, Taani ja Venemaa köögi- ja põlluviljade, heintaimede ning lillede seemneid. Seemneid sai kataloogist tellida ka postipakiga (ei ole midagi uut siin päikese all!) ning kataloogi motoks oli "Palume see hinnakiri edasi anda, kui teie ise seda ei vaja, sest teie naaber saab kindlasti selle vastu huvi tundma."

 

Tuleb välja, et Tallinna poes oli ka majatarvete osakond. Ja oi kui universaalse valikuga - salatikaussidest hiirelõksudeni. Nii et lisaks porgandile ja levkoile sai ka jäävama väärtusega kaupa, mis täna võib olla juba materiaalse pärandi staatuses.

 

27. aprill - karulauguvõie

Kuidas me hoomame seda, mis juhtus enne meid? Kas me saame sellest aru, kas me mõistame seda? Tegelikult vaevalt. Räägin seda tavaliselt toiduajaloo kontekstis, sest toit ei ole ju käegakatsutav materiaalne objekt, vaid sellestsamast kunagi kolmemõõtmelisest objektist räägitud lugu. Misiganes toidupilte me jagame, anname silmaga nähtule hinnangu vaid loost tekkinud emotsioonist ja esteetilisest hinnangust lähtuvalt, kuid mitte kunagi ei saa keegi peale sööjate teada, kuidas pildil kujutatu tegelikult maitses. Võib-olla oli see tegelikult võlts ja ei kõlvanudki süüa? See kõik meenutab kaleidoskoobi pilti – üks hetk ja järgmisel see haihtub. 

 

Vaatasin eile telekast Tšernobõlist tehtud filmi. Mis on 35 aastaga muutunud? Jättes kõrvale kiirguse ja tuumaenergia teemad, võtab loodus inimkäega rajatu vaikselt tagasi. Umbes nagu Hundikoobas ehk Hitleri välistaap Poolas. Ja siis tulevad mängu stalkerid, kelle sihiks ei ole seda vaikust lõhkuda, vaid märgata midagi, mis oma kurjakuulutavalt apokalüptilises vaikelus kõnetaks, annaks vihje edasi sellest, mis juhtus enne meid. Ja nagu sellest vähe oleks, põles täna hommikul Jõgeva suur alajaam lihtsalt maha. Neid, kellel tekkis paralleel eilse filmiga, ei olnud vähe. Ühes elektriavariis ei ole õnneks või kahjuks midagi apokalüptilist, see on lihtsalt jubedalt ebamugav olukord, mis puudutab väga suurt hulka inimesi, sisaldab teadmatust ja khmm, tekitab alati hunniku sõrmenipsust elektriinsenerideks ja elektrikeks hakanuid (nagu praegusel ajal ka isehakanud virolooge). Nii mastaapset õnnetust pole siinses elektrivõrgus siiski varem olnud ning taipasin ühtäkki, miks internetiajastu lõpetas ära kohapealsed dispetšeriteenistused. FB suudab nimelt sekundite murdosadega koguda kokku info, mis varem hangiti telefonide teel. Modernne „rahva operatiivstaap” töötas terve päeva täistuuridel, samal ajal kui ametlikest kanalitest tulnud info kippus juba avaldamise hetkel vananenud olema. Minu sügav kummardus neile päris elektriinseneridele ja elektrikutele, kes andsid suurele osale elektrita jäänutele juba täna valguse tagasi, viimased saavad öösel või hommikul ning homme peaks kõik juba endine näima. Ei mingit Võru kordust. 

 

Õhtul korraks linna sõites märkasin vanal Mustvee maanteel harjumuspärasest märksa enam kõndijaid. Kas tõesti olid need kohalikud stalkerid, kes suundusid põlenud alajaama kaema? Suur osa vist küll. Ma olen oma elus kärssanud juhtmeid, ühendusi, sulanud isolaatoreid ja muud seesugust piisavalt palju näinud, et neis pole midagi seksikat. Ausõna. Ka kaasaegses plastikmaterjalidest mustaks tahmanud alajaamaputkas mitte. Seepeale meenus üks päriselt stalkerlik koht – Omedu valgumarjatsehh. Arhitektuurihuviliste palverännaku koht. Ado Eigi postmodernism. Kaheksakümnendad. Punane kärgtellis. Võsa akende aga. Kontoriruumides põrandal lademes saatekirju, galerii põrand kaetud ühtlase klaasipuruga. Ühel seinal hilisemate külaliste jäetud kiri „Never give up.” Õues kast kuumusest kannatada saanud väikeste klaaspurkidega, millesse valgumari pakendati. Sealne kunstipärane apokalüptika on midagi sellist, mis paneb küll südame kiiremini põksuma.

 

Täna sobib ühte sellisesse Omedu purki panna karulauguvõiet. Kunagi aeda istutatud karulaugutaimest (ostetud aiaärist, muide) on saanud nüüd natuke kobedam tuustik, nii et raatsin juba korra võiet ja pestot teha. Võide jaoks pole midagi muud vaja teha, kui võtta pakk pehmet võid, mikserdada see hakitud karulauguga ühtlaseks ja kohevamaks. Vahustamise ajal lisada soola ning võide pehmendamiseks natuke toiduõli (kasutan Karmeli tudraõli). Hea hommikul leivale määrida või nagu õhtul tegin – ahjust võetud odrakaraskile. Meile tuli elekter juba lõuna ajal tagasi.

 

10. mai - ternespiimast brüleekreem

Täna õhtul oli esimest korda sel aastal aidatrepil päikeseloojangut vahtides tunne, et päris kevad on viimaks käes. See on hetk, mil vohavat naati silmitsedes võtab heldinud pilgu asemel juba kiruma, lindude kisast ei kosta isegi mööduv auto üle ning nina leiab üles värske rohu, purustatud lepaokste, sirguva rapsi ja kusagil kaugelt aimuva grillil küpsenud liha lõhna. 

 

Käevarred on kriimulised nagu kassiga mängides. Ei, kassi pole põhjust süüdistada, vaid iseennast, et täismõõdulist noort tikripõõsast ümber istutades ei viitsinud midagi turvalisemat selga panna. Muide, ilusa tikripõõsa väljakaevamine on tunduvalt lihtsam, kui juurida välja vana poolpehkinud mitmeharulist mustasõstrapõõsast. No kes käskis sel roheliste marjadega tikril hakata kasvama ületeesara seina ääres kivide vahel!

 

Lisaks on käes rabarberiaeg. Eile, emadepäeval, oli paras aeg kaksata esimesed varred, et teha kisselli. Lisaks kohupiimakooki ja ternespiimavormi. Mis vormi, suisa brüleekreemi. Küll on hea, et Teadus ja Tegu valmistab juba mitu aastat ternespiimapulbrit, millest seda valmistada saab. Mis teha, kui kodulehmade aeg on ümber. Pole vaja muud kui 50 g pakk pulbrit, 5-6 dl piima, maitse järgi suhkrut ja kaneeli ning suristada saumikseriga päris mitu minutit, kuni segu meenutab päris piima. Kann- või tavaline mikser pole nii head, kuna segu pole vaja vahustada, vaid võimalikult ühtlaseks saada. Pulbris on ikka mõned suuremad terad, mis nõuavad pikemat segamist. Päris ära nad kõik ei lahustu, kuid parema tulemuse annab see protseduur ikkagi. Seejärel väikeste vormidega ahju vesivannil küpsema ning ongi peaaegu valmis. Jääb vaid suhkrukihi karamellistamine.

 

Nüüd on juba pime, kuigi läänetaevas silmab viimaseid toredaid värvilisi triipe. Sääski veel ei täheldanud, aga ilmselt on see vaid aja küsimus.

7. juuni - maltsaomlett

Kassiga õhtune jalutuskäik tehtud, kanadele kuiv hein lauta viidud, et talvel oleks neil pehmem ja soojem. Jumal tänatud, et enam ei pea telefoni kaasas vedama, et samme lugeda. Korra ta juba libises valel ajal ja kohas taskust vette, rohkem ei taha. Aprill ja mai olid iseenesest huvitavad, kuna liikumisaktsioonide raames selgus, palju miskisele tegevusele samme kulus ehk milliseks kujunes päevane liikumise skoor. Oli täitsa õppimiskohti. Meie punt ekstra hullu ei pannud ega medalit saanud, aga eripreemia võiks kuuluda ... kassile. Nüüd on kolm kuud sellest, kui pärast kutsa kutsademaale minekut olen pidanud kassiga igal õhtul ... kõndimas käima. Tuleb õigeks ajaks tuppa (praegu on see suts enne 11), sööb ja siis tuleb minna. Minu sammude järgi on see tiir nii 800-1000 sammu, oleneb, kassil teadmata arv. Vahepeal kõnnib kõrval, siis ootan mina teda järele või vastupidi. Huvitav, mida loom küll mõtleb. Kas ta tõesti arvab nüüd, et on kass-koer ja kogu vastutus perenaise jalutamise eest lasub temal? Mina jalutan teda, nalja teete!!!

 

Muidugi on sel kellaajal ilus, sest autosid jääb maanteel väheks, ööbikute laul kõlab eriti puhtalt ning kaugemalt kostab käo või suisa kägude kukkumist. Tegelikult fännan praegusel ajal õhtuti vikatiga niitmist, kui teravaks luisatud vikatitera lõikab lauda taga heinamaal siuhka-sauhka kõrsi ja varsi, kuid lindude koor summutab selle heli. Las niiduk jääb aia jaoks ning päevaseks ajaks. Ja siis need lõhnad. Õide puhkenud sirelid võtsid sel nädalal juhtohjad mesimagusa aroomiga rüpsilt üle ja valgetesse tupsudesse mattunud õunapuude all oli lihtsalt imemõnus hommikukohvi juua, lindude koor selja taga lepikus ning erivärvilised põllud ees. Ma ei suudaks elada kohas, mida ümbritseb täielikult mets, see ahistab.

 

Maltsasöömist ei takista aga miski. Mõeldes hommikule, väike soovitus. Kui spinat on veel väike, võib korjata õuest peotäie maltsalehti (kui mujalt ei leia, heitke pilk oma komposti- või kõdusõnnikuhunnikule), praadida nad võis läbi, valada pannile omletisegu ja kuubikuteks lõigatud lihatomat ning valmistada üks korralik munaroog. Elu on ju tegelikult ilus. 

 

18. juuni - kama mee ja maasikatega

Kella üheksa paiku oli vastikult mõnus istuda aida trepil, kaapides lusikaga kausist viimaseid kamariismeid. Kokku segatud Urvaste kama koos halja hapukoore ja värske mee ning peale laotatud maasikaviiludega oli liiga hea, et sealt midagi nõudepessu jätta. Olin rebinud mõned piparmündilehed kaunistuseks ka peale ja iga kord, kui lusika suu juurde tõstsin, tungis värske eeterliku õli aroom sõõrmeisse. Hoolimata sellest, et kell polnud kuigi palju, oli küla juba väga vaikne. Mõtlesin korraks muruniiduki käima tõmmata, aga ei raatsinud. Õhtupäikese soojus oli nii paras selles mõnulemiseks ning niiduki võib ka homme tööle panna.

Käisin enne Kääpa OTTil ning ei saanud kuidagi punapõskseid Reenu talu maasikaid ja Mõts ja Mesi värsket mett korvi panemata jätta. „Ahh, selle aasta mesi on nii hele,” rehmas Margus. „Äkki õunapuuõitest,” lisas ta. Äkki ongi? Seda paremaks olemine läks, mis siis, et nii õunapuude kui sirelite õitseaeg on möödanik, kõige harilikumad ebajasmiinipõõsad äsja valgete õitega kattunud ning angervaks hakkab vaikselt valmistuma. Pööripäev pole enam kaugel, kuivava heina lõhn õhtuses õhus reedab seda. Kui vaid need sääsed ...