Täna tikrid ja homme ... miks mitte ka sinep või moon


Kes tahab teada värskeid põllumajandusuudiseid, lugegu www.pollumajandus.ee-st. Trehvasin asjalikule kokkuvõttele, milles kirjeldati 2009-2019 sordiaretusprogrammi tulemusi ja rõhutati vajadust just kodumaiste sortide järele, mis passiksid meie oludesse. Programmis tegeletakse eeskätt uute sortide aretamisega, aga olulisel kohal on ka olemasolevate heade sortide säilitamine.

Tänaseks on olemas uue kümnendi programm 2020-2030 ning see on sisult märksa intrigeerivam kui möödunu. Ehk et mood ja elustiil dikteerivad ka milliste kultuuridega tuleb tegeleda. Põhieesmärkide kokkuvõttes hakkas silma minu jaoks vaat et kõige olulisem: "Teave Eestis aretatud sortidest jõuab tootja ja tarbijani, Eesti sordid on tuntud." Jah, jõuaks kord aega, mil kohalik sort on valikus esikohal ja kui vastaval liigil seda pole, alles siis eelistada mujalt pärinevat. Muide, seda eesmärki polnud sõnastatud eelmise programmi samalaadses eesmärkide kokkuvõttes. Iseenesest täna ülimalt aktuaalne teemapüstitus, isegi ettenägelik, kuna koroonast segi paistatud maailmakorralduses ilmneb üha enam põhimõte, mille järgi tuleb siseriiklikult tagada võimalikult mitmekesine toiduga varustatus ja alles seejärel võib vaadata, kas mujalt ka midagi saab. Võimalik, et mingil ajal enam ei saagi. Tühja sest ühisturust. Bataat meil juba kasvab, kaugel see banaangi on. Ja kas teda õieti vaja ongi.

Uues programmis on loetletud liigid, mille aretustööd kava katab ning n-ö huvipakkuvad liigid, millega tegeletakse siis, kui tekib lisavõimalusi. Viimases blokis on näiteks nii õlituder, lääts, kikerhernes, õlikanep, aga ka aroonia, pihlakas, söödav kuslapuu, astelpaju ja viinamari. Nn kohustuslikus kavas on tagasi ... karusmari.

Tänapäeval on sordiaretus kenasti Jõgeva ja Polli vahel ära jaotatud. Pollis tegeletakse puuviljade-marjade, Jõgeval kõige muuga. Ometi on olnud ka aeg, mil Jõgevalt tulid välja oma maasika- ja tikrisordid. Selleks tuleb taas minna aega ligi 100 aastat tagasi.

Ja jälle viib jutt Julius Aamisepani, kes tänases tähenduses võiks kanda multitalendi tiitlit. Tema biograafias kohtab sordiaretuse valdkondade loetelus ka karusmarja. Huvitaval kombel pole ta sel teemal ainsatki artiklit kirjutanud (kui eksin, siis parandage), kuigi näiteks kanakasvatusest ja koguni kanamaja ehitusest on ta rohkesti kirjutanud ning isegi kodujäneste pidamisest. Niisiis tuleb sellega leppida, et me ei tea, mida ta ise sel teemal oluliseks pidas. Vajalik on märkida, et alles 1939. aastal loodi Jõgevale üld- ja aiandusosakond. Siin paiknes ka Eesti Seemneviljaühisuse Jõgeva puukool, kus paljundati viljapuid, marjapõõsaid ja maasikaid, 1930-ndate lõpus lisandusid ka ilupuud-põõsad (Eesti Seemnevilja Ühisus, 1939:72)

Alustades algusest, siis 1920. aastal, mil Jõgeva Sordikasvandus asus tegutsema, ei rajatud siia aianduse osakonda. Aamiseppa see teema aga huvitas ning ta hakkas vaikselt tegelema õunapuudega. Natuke hiljem, ehk 1924. aastal alustas valikuprintsiibil tööd karusmarjaga, ulatuslikumalt aga 1930. aastal. Siis läks läks üle juba ka ristamisele. (Kiik, 1959:191, 198).  Üks eesmärke oli saada jahukastevabu sorte.

Eesti Maaülikooli Sordivaramus on Aamisepa pärandist 5 sorti: keskvalmivad heleroheliste viljadega "Aamisepa 39", lillakaspunaste viljadega "Aamisepa 329", pruunikaspunaste viljadega "Aamisepa viljakas" ja "Aamisepa 563" ning roosakaspunaste viljadega "Jaanike". Nende sortide suurem avalikkusele  tutvustamine jäi üldiselt 1950-ndatesse, aega pärast Aamisepa surma. Seetõttu on neil kohati ka tema tütre Valve Jaaguse osalus. Kuigi, näiteks 1974. aastal ilmunud "Aiapidaja käsiraamat" ütleb "Aamisepa viljaka" kohta, et see on Eestis veel vähe levinud, kuid oma viljakuse tõttu väärib senisest suuremat tähelepanu (Hansman, 1974:130). Täna on neist neli sorti sordilehel, välja arvatud "Aamisepa 329".

Böttneri "Aiatöö õpperaamatus" on rohkem kui sajand tagasi prohvetlikud sõnad kirja pandud:
"Läänemeremaal on tikerberipõõsas kõige tähtsam marjapõõsaste seast. Ta on meile sedasama, mis viinamari lõunaeurooplastele, magusamat seltsi tikerberid kannatavad selle võrdluse julgesti välja. 
Marjad, mis siin turule tuuakse, ei ole kaugeltki esimest sorti kauba nime väärt. Neid tuuakse müügile pooltoorelt, kauge maa tagant, viletsaid teid mööda, vedrudeta vankritel; sel kombel põruvad nad turule toomisel inetuks sodiks, mille söömine suurt lõbu ei valmista.
Kes oma aiast rohkesti ja häid marju tahab saada, kulutagu nende peale rohkem vaeva ja hoolt ning istutagu tõesti häid, magusa viljaga sorte. Ärgu aetagu marjapõõsaistandust ka nii suureks, et tema harimiseks enam aega ega tööjõudu ei jätku." (Böttner, 1913:399)


Kui aga kinnitatud ja huvipakkuvate liikide aretusprogramm saab edukalt lõpetatud, võib otsida ajaloosügavustest veelgi pooleli jäänud teemasid välja. Näiteks vähelevinud õlikultuuride aretuse. 1930-ndatel hakati enam tegelema taimsete rasvadega ning vajadus nende järele suurenes jõudsalt. Seda eriti pärast II maailmasõda. Toiduainetööstuse kõrval kasutati taimeõli ehitusmaterjalide tootmiseks, seemnete eemaldamisel allesjäänud põhku aga loomadele allapanuks, komposti valmistamiseks, ka juurviljakuhjade katmiseks jne. Tänapäeval on kasutusvaldkond muidugi veelgi laiem. Mõistagi tegeleti Jõgeval omal ajal ka oma sinepi- ja moonisortide aretamisega (tõenäoliselt ei taipaks nende kultuuride peale tullagi, eks). Sinep ehk õigemini pärissinep "Jõgeva 364" saadi näiteks valikaretuse teel Petseri kohalikust sinepist ja moon "Jõgeva hall" perevaliku teel kohaliku mooni eri tüüpide segust. Rapsi osas seisis helge tulevik aga alles ees (Miljan, 1947:12-27).

--------------------------------------

Böttner, J. (1913). Aiatöö õpperaamat. Tallinn.
Eesti Seemnevilja Ühisus 1919-1939 (1939). Tartu.
Hansman, G. koostaja (1974). Aiapidaja käsiraamat. Tallinn.
Kiik, H. (1959). Dr. Julius Aamisepa teaduslikust pärandist. Tallinn.
Miljan, A. 1947). Õlitaimede kasvatamine. Sinep, magun, raps. Tartu.

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes