Hernesupp peab olema rohelistest hernestest! Ei, kollastest!


Enesele ootamatult alustasin puhtjuhuslikult ja täiesti kogemata hernesupidraamat. Teame küll neid tuliseid vaidlusi "õige" vastlakukli, kartulisalati, rosolje jne teemal, hernesupp on jäänud nagu puutumata. Pean siin silmas talvist kuivatatud hernestest ja suitsulihast keedetud tummist suppi, mis järgmisel päeval on muutunud samahästi kui hernesüldiks.

Niisiis, ükspäev tuli juttu hernesupist, mis oli ühel nähtud pildil keedetud kollastest hernestest. Kommenteerisin, et kõik muidu OK, aga imelik, et supp on kollastest hernestest, see pole ju õige supp. K vaidles vastu, et misasja, hernesuppi keedetaksegi kollastest hernestest! Ja nii see algas ... Kirglik vaidlus kestis tükk aega, hoolimata sellest, et kummalgi poolel polnud ainsatki reaalset võiduvõimalust. Puhas emotsioon!

Mina mäletan oma lapsepõlvest saati, et hernesuppi keedetakse rohelistest hernestest ja suitsupõsest. Ja mitte suvalistest rohelistest hernestest, vaid võimalusel sordist "Mehis". Viimane on muidugi tänu naabruse sordiaretuse mõjutustele. Ema tõi sügisel sordist alati suure purgitäie herneid, purk seisis aidas ja nii sealt supi jaoks võeti - 2 klaasi hernest 1 keedukoguse kohta. Ma polnud mitte kunagi tulnud selle peale, et võiks keeta suppi näiteks kollastest. Jaa, mujal olen söönud küll kollaste hernestega suppi, aga ma olen endale seletanud seda niimoodi, et ju nii on  selles kohas harjutud ja pole rohkem pead vaevanud. See ei ole tekitanud vastandumist, pigem leppimist olukorraga. Nüüd aga tekkis tohutu uudishimu, mis värk nende hernestega ikkagi on.

Julius Aamisepp oli põldhernearetusega alustanud Jõgeval juba 1921, aedhernega 1924 (Bender, 2018:16). 1950. aastate lõpus asus põldhernega tegelema Harri Hindoalla, kelle aretustöö tuntuimaks tulemuseks ongi seesama roheline söögihernes "Mehis", mis läks riiklikusse sordikatsetusse 1977 ja jõudis sordilehele 1980 (Sarv, 1981:26). Märkusena, et ETKI veebilehel on viimase puhul märgitud küll 1981. Põldhernega tegeles edasi Saima Kalev ja täna Lea Narits, keda tuntakse vast kõige enam kui sojaaretajat.

20. sajandi I poole sordid olid valdavalt üldistatult rohelised (kas rohelised või sinakas-/hallikasrohelised), kuid leidus ka kollaseid. Kohalikke ehk maasorte loeti kaks: Eesti hall ja Eesti kollane hernes. Näites 20. sajandi alguse käsiraamat soovitab herne peatükis rohelist sorti nimega "Rostovski" (Aiatöö õpperaamat, 1913:166), Jõgeva sordiaretuse rajaja Mihkel Pill kirjutas 1921. aastal järgmist "Hernest kasvatatakse meil söögi jaoks võrdlemisi koguni vähe, rohkem aga küll segaviljas sööda jaoks. Vähese kasvatamisega on ka seletatav, et meil herne sortidega vähe tegemist on tehtud. Meil kasvatatakse küll väikest valget, väikest rohelist, suurt valget ja teisi sorte hernest, aga nad on enamasti segasordilised ja ilma kindla nimeta" (Pill, 1921:65). Seega käib jutt nn põldhernestest, mitte veel aedhernestest. Pill soovitas meil kasvatamiseks sinakasrohelist Svalöfi "Concordiat", kollast "Victoriat", kollakasrohekat "Kapitalhernest", kollakasroosat Moskva "Rudzinskyt" ja sinakasrohelist Inglise hernest. 1920. aastatel pakuti seemnekataloogis rohelisi poetisherne sorte üpris vähe, näiteks "Express", "Folger" (Eesti Seemnevilja Ühisus, 1929), samas aedhernest oli selleks ajaks juba päris palju. 1940 oli seemnevalikus rohelistest "Jõgeva roheline" ja varemtuntud "Concordia", samuti kollane "Victoria" (Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisus, 1940). Nõukogudeaegsetes köögiviljakasvatuse laiatarbe käsiraamatutes käsitletakse köögiviljade all aedvilju, herne puhul räägitakse aed- ja suhkruhernest; söögihernest loetakse pigem söödaviljade alla kuuluvaks ja neis raamatutes ei käsitleta.

Eesti Seemnevilja Ühisuse põldherne Concordia põld ühisusele renditud endises Sandla mõisas. Saaremaal, 1926. Autor: K.Kalamees (Foto: Rahvusarhiiv)

Arusaadavuse huvides tuleb lahti seletada, mis hernes tegelikult jutuks on. Harilik hernes jaotatakse 4 alamliigiks: aedhernes (kasutatakse värskelt või külmutatult kaunast väljavõetuna, sobib konserveerimiseks), suhkruhernes (süüakse koos kaunadega, kui terad ei ole veel suureks kasvanud; täiskasvanud tera ei ole enam nii magus kui aedhernel), söödahernes (põldhernes, mõeldud loomadele) ja söögihernes (põldhernes, sobib kuivatamiseks ning hiljem toiduvalmistamiseks, aga ka konserveerimiseks ja sügavkülmutamiseks). Söögihernes ei ole nii magus kui aedhernes, kuid temas on rohkem valku. Meil on levinud peamiselt aedhernes ja söögihernes, Jõgeval on aegade jooksul aretatud 15 aedherne- ja 11 söögihernesorti (Bender, 2018:16). Kui hästi läheb, peaks varsti uus suhkruhernesort välja tulema. Inimesed ajavad kevadel aiapoes tihtipeale suhkruherne ja aedherne segi, arvates, et kui ostavad suhkruhernest, siis täiskasvanud terad maitsevad hästi magusalt. Paraku nii see pole. Ja lisaks kasvatavad paljud aedhernest ka kuivatamise eesmärgil, kuigi mõistlikum oleks teist liiki eelistada. See vahe on siiski väiksem kui aed- ja suhkurherne erinevus. Muide, hea nipp teha vahet, kas te olete ostnud supi keetmiseks aed- või söögihernest, on vaadata tera kesta. Kui see on hästi kortsuline, on tegemist aedhernega, söögihernes on pealt sile (võib olla nii ümar kui kergelt kandiline). Mis puutub Läti halli hernesse, siis on tegemist põldherne arhailise tüübiga (oli levinud meilgi enne aedherne "pealetungi"), millest meil ei ole enam suurt midagi alles, kuid neil on. Läti on tõstnud ajalooliselt väärtustatud toidud ja toiduained esile, taotledes neile Euroopa Liidu kvaliteeditähised. Põldherne koha­likule sordile „Retrija” (Läti sordilehel alates 2004), mis on valiku teel saadud Vidzemes levinud suureteralisest kohalikust hernest, omistati 2015 kaitstud päritolunimetuse tähis. Kui räägitakse juba keskajal lihtrahva seas, kõrtsides jne levinud ühes olulisest toidust - herned rasva või pekiga, siis suure tõenäosusega oli kasutatud just neid nn halle herneid. Loomulikult nägid nad tollal ilmselt kiduramad välja ja olid vähem maitsekad.

Tulles tagasi supiherne juurde, paiskasin oma FB sõbralisti küsimuse, et kumba värvi hernega keegi suppi teeb või teeks. 48 vastusest 23 eelistas kollast, 23 rohelist ja 2 panevad ühte potti mõlemad. Mõni lisas ka põhjuse, samuti on see tulnud välja vestlustest. Nimelt on eelistuse põhiline põhjus perekondlik järjepidevus ("mina teen nii, sest mu ema tegi nii ja mu ema tegi nii, sest tema ema tegi nii"), lisaks et kollane annab ilusama ja erksama värvi, veel pettumus ostuvalikul ja on nüüd teist värvi eelistatud. Mitmed pidasid rohelist hernest magusamaks, üks oli aga pettunud rohelises hernes (oli sattunud herneste peale, mis ei kavatsenudki pehmeks keeda) ning vahetas rohelise kollase vastu, üks eelistas rohelist supis, kollast aga hernetambis (Setumaa hernetamp). Mõni lähtus ka alateadvusest, et see või teine valik on ju loogiline. Kui mainiti rohelist, siis ka, et terve koorimata hernes, kollane võis olla kooritud ja poolitatud. Seega seis on suhteliselt fifty-fifty ja igaühel on kusagilt teadvusest või alateadvusest tulev põhjus oma eelistuse kujundamiseks. Vaatasin läbi ka poes oleva purgisupivaliku, milles tundus, et kõikide nähaolevate purkide puhul oli tegemist pigem kollase terve hernega. Siin polnud mingit keskteed. Suures toidupoes on kuivatatud herne riiul päris pikk, kus on nii rohelist kui kollast mistahes kujul, küll aga ei tea, kust need terad pärit on. Vaadates kokaraamatutest või internetist meie hernesupiretsepte, on need valdavalt kollastest hernestest, roheline supp on vaata et erand. EV juubeliks valminud imeilusas raamatus "Sajandi kokaraamat 1918-2018" on kohe 1918.  aasta juures hernesupp suitsulihaga, mille aastat kirjeldavas tekstis räägib ajaloopoole autor Mart Laar, kuidas Sahkapuu kodumajanduskooli perenaine Mari Raamot toitis Ajutise Valitsuse liikmeid hernesupiga, kuna Jaan Raamot kuulus põllutöö- ja toitlusministrina selle koosseisu ja istungeid peeti Raamotite kodus. Pildile on valmistatud kollastest hernestest supp. Vaevalt mõeldi seda nüüd keetes herneste värvile :).

Trehvasin mõned päevad tagasi Ingrid Benderit, kes on ETKIs aedhernearetaja ja tema vastus minu küsimusele oli muidugi ka "roheline" ja muidugi ka kohe "Mehis" (sordiga seotud inimesed ei saagi ju teisiti vastata, eksole). Ingrid läks kohemaid elevile ja rõhutas, et roheliste "Mehise" herneste ja "Jõgeva Nantese" porgandiga hernesupp on ju Jõgevamaa eri. Sellega ta kinnitas üle juba varem kirjapandud mõtet (2009 välja antud koguteose Jõgevamaa lõpus olevas retseptilisas on selline supiõpetus olemas ja arvata on, et info saadi sordi rahvalt), lisaks pakutakse sordis alati igasuguste ürituste puhul hernesuppi just "Mehisest".

Mis on selles hernes siis nii erilist? "Mehis" keeb kiiresti pehmeks, isegi kui ununeb leotada. Näiteks kuivatatud aedhernestest supi keetmine võib umbes topeltaja võtta (Bender, 2018:50). Küsimus on aga, kust teda saada. Ma ei tea hetkel ühtegi teist kohta peale ETKI enda. Pria veebikaardi järgi on puhast sorti kasvatatud 53 põllumassiivil, seda ei ole palju. Iseenesest "Mehis" on värskete katseandmete järgi teiste siin pakutud sortidega võrreldes kõrgeima toorproteiini sisaldusega, kuid näiteks uued nn lehetud sordid (raagherned) püsivad paremini püsti ja ei lamandu nii lihtsalt (Narits, 2019:88). Maitse üle aga ei vaielda. Näiteks on tõusuteel Svalöf Weibulli poollehetu sort "Karita", mida pakub näiteks Kaarli talu oma tootevalikus.  Ükskõik, mida siin ka väita, poes on kogu hernes lihtsalt hernes. Ehk on aeg lisaks kartulile, tomatile ja sibulale märkida pakendile ka hernesordi nimi. Kui tuleb pakkumine, küll tuleb ka nõudmine.


Lõppu ka meie maja hernesupp. Muide, tangu või veelgi hullem, kruupe, meil ei panda. Hernes ise annab nii palju tummisust, et samal päeval võib supp küll vedel tunduda, kuid järgmisel päeval soojendades on hoopis teine lugu. Siis on tegelikult ka maitset rohkem.
Seekord kasutasin olude sunnil nimetut rohelist hernest, mis pärit Koksvere veski märgiga kotist. "Mehis" on iseenesest veidi väiksema teraga kui see.

4 dl söögiherneid ("Mehis" oleks tore)
1 sibul ("Peipsiäärne" või "Jõgeva 3" oleks tore)
2 porgandit ("Jõgeva Nantes" oleks tore)
1 suitsuseapõsk
vett
vajadusel soola

Pane herned enne paariks tunniks likku. Kui tera on hamba all pehme, siis on paras aeg pott tulele panna. Pane suitsuliha külma veega keema, vajadusel riisu vaht. Lisa herned  ja hakitud sibul, keeda, kuni herned on poolpehmed. Lisa nüüd ka hakitud porgand (võib ka jämedalt riivida). Keeda, kuni ka porgand on pehme.
Võta lihatükk supist ja haki või viiluta. Esimesel juhul kalla tükid supisse tagasi ning sega segi. Teisel juhul tõsta lihaviil taldrikusse ja supp peale või vastupidi. Kuna liha on ülipehme, saad lusikaga võtta lihast parajaid palasid. Kui supiliha üle jääb, kõlbab see ka külmalt leivale panna.
------------------------------------------------------
Böttner, J. järgi (1913). Aiatöö õpperaamat. Tallinn.
Bender, I. (2018). Maalehe herne- ja oaraamat. Tallinn.
Eesti Seemnevilja Ühisus, seemnete müügikataloog (1929).
Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisus, seemnete ja aiatarvete müügikataloog (1940).
Narits, L. (2019). Põldherneste (Pisum sativum L.) sordivõrdlus Jõgeval 2016–2018. a - Agronoomia 2019. ETKI, EMÜ.
Pill, M. (1921). Meile tähtsamad põllutaimede sordid. Tartu.
Sarv, J. (1981). Jõgeva Sordiaretusjaam. Tallinn.

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes