Arhitektuuriunistaja pakettimine mõttetute varemete keskel



Kuulasin kevadel ühel giidikoolitusel huviga, mida tähendavad giidi ja reisijuhi ametid ning mis rolle nad oma töös etendavad. Just nimelt etendavad, sest sõltuvalt publikult tuleb kasvõi hundiratast visata, et ennast kehtestada. Seal kõlasid sellised sõnad nagu mõtestaja, vahendaja ja tõlgendaja. Ütleme nii, et nii mõnigi kord elus on giidi juttu kuulates vererõhk tõusnud, sest tõlgendamine on läinud ikka väga pilvedesse. Rohkem meeldis aga mõtestaja vaatenurk, sest giidi ülesanne on mistahes faktivaramu põhjal anda kuulajale edasi teema uba. See tähendab aga materjali ülihead tundmist.


Enamvähem kõik, mis Ahvenamaal Bomarsundi kindlusest alles - loomulikult kategoorias "mõttetud varemed".

Oma isiklikke reise planeerides on alati suur osa just faktivaramu mõtestamisel, et miks üks või teine asi sai juhtuda, mida on välja lugeda hoonete arhitektuurist, ala plaanidest jne. Mida aeg edasi, seda olulisemaks muutuvad detailid ning justnimelt nende mõtestamine. Professionaalse kretinismi teema. Suvel Ahvenamaa kruiisil saarel tehtud ekskursioonil giidi kuulates tekkis küll tunne, et kui edaspidi peaks veel sellisele ringsõidule sattuma, tuleb küsida enne giidi CVd näha või endal eeltöö korralikumalt ära teha. Nimelt erines tema jutt hiljem loetud Robert Treufeldti artiklis* käsitletust nagu öö ja päev. Rääkida varemestunud varemetest, mida tegelikult polnud kunagi isegi mitte ehitatud, on tõesti tase. Lisaks jagati heldelt "reisisoovitust", et mõttetuid varemeid ei ole mõtet vaatama minna.

Kahutsi maalinn. September 2016.

Vahel meeldib mulle minna üksi, K. või sõpradega nende mõttetute varemete vahele unistama. See tähendab kas sobivat maastikuvaadet või arhitektuurset vormi, mis ei sunni mitte millekski muuks kui peaaegu meditatsiooniks värskes õhus. Omavahelises arutelus võivad tekkida seosed, mida üksi ei jaksaks hallata. See eeldab, et tead seda kohta reeglina varem, aga vahel võib õige tunde saada kätte ka esmakordsel külastusel. Näiteks nagu mõned aastad tagasi Kahutsi maalinnas Saaremaal. Uhke ringvalliga muinaslinnus oli suvelõpu õhtupäikeses nii lummav ja vaated hunnitud, et tahes-tahtmata tekkisid silme ette kujutluspildid, kuidas võis linnus toimida rohkem kui tuhat aastat tagasi. Mis võis juhtuda vahepeal enne paiga uut kasutusperioodi ning miks see otsa sai. Sa istud lihtsalt ja mõtted jooksevad. Kujutan ette, et selgel augustiööl, mil sabaga tähed mööda taevalaotust vuhisevad, oleks seal eriti mõnus lamamistoolis lebaskleda ning taevas mängitavat kinopilti jälgida.

Järgmisena mõtlesin kohtadele, mis jäävad Jõgevamaale ning mis seostuvad sellise unelemise või unistamisega. Võib-olla on need siiski natuke valed sõnad, pigem on see väljaastumine reaalsusest ja iseenda paigutamine kuhugi teise aega või teemasse. Kõlab natuke jaburalt, eksole. Aga tegelikult on see molutamine, mida on vahel nii vaja.

Laiuse mäel. Juuli 2019.

Alustan Laiuse mäelt. Laiuse voor on ametlikult Vooremaa kõrgeim koht ja justnagu taevalava. Vahel on hetki, mil nii väga on vaja sõita mäe jalamile, rühkida üles, istuda rohule või seista niisama, nina päikeseloojangu suunas ning vaadata lihtsalt kaugusse. Vaade, mis ei kohusta otsima mõnda huvitavat katust või torni, sest nende katuste ees on liiga palju metsa. Minu jaoks isegi häirivalt palju, mistap hakkab tekkima kergelt ahistatuse tunne. Pealegi näeb mäelt üksnes päikeseloojangut, tõus on teises suunas. Võimsam tunne tekib pigem mäe jalamilt üles vaadates, see on nagu tõeline taevatrepp. Ometi on vahel hea ronida mõne kõrgema koha peale ja lihtsalt olla, ilma midagi mõtlemata.


Laiuse linnus. Juuli 2020.


Punastest tellistest loodetorni üha hõredamaks jääv sisekülg. Juuli 2020.


Ringmüüri lõunaosa. Juuli 2020.


Ringmüüri lõunaosa. Juuli 2020.


Detail, mis viitab lõunaosas paiknenud väravale. Juuli 2020.

Sealt edasi Laiuse linnuses on teine lugu. Mulle meeldis varem istuda suure punastest tellistest välisvoodriga suutükitorni õuepoolse ava serval ja kõlgutada jalgu. Püüdsin ette kujutada, kuidas võis käia linnuses elu enne Liivi sõda - ajal, millest me tegelikult midagi ei tea, või siis Karl XII talvitumise ajal juba poollagunenud kindluses. Millised võisid välja näha müüride sees paiknevad hooned, kuidas erinevad ruumid, mille kõige olemasolust ja mõõtmetest võib vaid poolakate revisjonist aimu saada, kuid mitte olustikust. Need on olnud huvitavad mõtted. Eriti lapsepõlves, kui umbes 10-11-aastasena oli mul kindel plaan teostada linnuseõuel "arheoloogilisi kaevamisi". Idee selleks sain lugedes Palametsa raamatut "Keskaja kultuurist ja olustikust" ning seejärel Piirimäe ja Vahtre raamatut "Meie kaugem minevik". Tookord keeras isa plaani muidugi tuksi, kuna polnud nõus mind kogu varustusega linnusele viima. Naljaga pooleks, et nii must arheoloogi ei saanudki. Viimaste aastate mõtted enam nii helged pole, pigem tekib seal jalgu kõlgutades nukker tunne, kuidas kõik kaob... See viimane on tegelikult väga kurb ja depressiivne ning katsun seda kogu aeg endast eemale tõrjuda, kuid võrreldes aega umbes paarkümmend aastat tagasi, mil igal suvel linnuses toimus midagi, lisaks kinnitati alla pudenenud kive, hoolitseti selle koha eest versus tänapäev, mil tundub, et see on omanikele ristiks kaelas. See, et linnus tähistas piiri ordu- ja piiskopiriigi vahel ja mitte ainult, ei morjenda enam kedagi. Kahjuks pole seal ka ühtegi ehitusrevolutsioonilist leidu, mis lööks furoori nii siin kui välismaal. Kui arvata välja asjaolu, et ringmüür on rajatud kaartele. Iseenesest võiks vaikival monumendil minevikust lasta endast rohkem rääkida, ainest on ju kuhjaga. Oleks vaid vaja uut Tarmo Möllerit. Tegin nüüd juba rohkem kui 20 aastat tagasi linnusel Gotlandi muinsuskaitsekolleegidele ekskursiooni ja nende soovitus tookord oli võtta sinna lambad, kes hoolitseksid ala eest. Tollal ajas see naerma, kuid täna tunduks päris mõistlik. Miks ei võiks Jõgeva vallal olla seal vahva suvelammaste kari, praegu oleks see tõesti võimalik. Kui aga tahta mastaapi tunnetada ja hallidele ajurakukestele tööd anda, soovitan minna õhtusel ajal, kui valgus on veel terav, lõunamüüri jupi juurde (juhul, kui te olete põõsastest läbi murdnud või oksad kõrvale lükanud, allakukkunud kividest ilma jalgu murdmata ja suvisel ajal nõgestest kõrvetamata üle roninud ning ajanud pea kuklasse) ning silmitseda nii piki kui risti, nii vertikaalis kui horisontaalis, säilinud seinafragmenti. Järsku avanevad silme ees erinevad müüriladumistehnikad, müüri ülesehitus ja ehitusjärgud, avade teise kohta tõstmine ning tekib tundmine, kui kuradi äge see kõik on ja kas ma tõesti saan olla kõige selle tunnistaja.


Rutikvere ja Lustivere mõisate perekondade kabel Põltsamaa saksa kalmistul. Märts 2017.


Kalmistu territoorium. Märts 2017.


Kalmistul. Märts 2017.


Kalmistul. Märts 2017.

Umbes samas lapsepõlvevanuses tekkisid mu ellu Põltsamaa linnus, Põltsamaa saksa surnuaed ja Kamari hüdroelektrijaam. Vanaonu abikaasa, kes meil elas, oli Põltsamaa koguduse liige ning käis igal aastal suvistepühade ajal pikemalt kirikus, et õiendada ära kirikumaks ning muud asjad. Kui tervis ei lubanud tal enam ise bussiga sõita, hakkas isa teda sõidutama. Mina lunisin mõistagi ka kaasa. Mida teha aga pühapäeval umbes 4 tundi Põltsamaal, kui kommipakk ja limpsipudel lapsele ostetud? Nii tekkiski üks tore kolmnurk kiriku juurest surnuaia ja elektrijaamani ning tagasi. Ja nii igal aastal, kuni 1996. aastani, mil tädi - nii me teda kutsusime - suri. See surnuaed nägi välja hoopis teistsugune kui need, millega ma seni olin harjunud. Pehmelt öeldes pigem võpsik, kust kulgesid läbi teerajad ning kõrge rohu seest oli vaevu näha uhkeid ja kalleid peegelsiledaks lihvitud graniidist või korralikult malmist valatud hauatähiseid. Mõni rist oli aluskivilt alla kukkunud, mõni koguni pikuti pooleks murdunud, mõni seisis aga sirgelt. Neil olevad saksakeelsed, kohati gooti tähtedega kirjutatud nimed, olid võõrad. Küll aga oli mitmelegi lisatud tema ametinimetus ja neid oli nii põnev lugeda. See oli hoopis teine maailm võrreldes tavalise kalmistuga. See tundus kui lõppenud maailm, sest kadunukeste sünni- ja surma-aastadki tähendasid seda. Hiljem märkasin, et mõnda hauda siiski korrastatakse, ei olnud see maailm nõnda lõppenud ühtegi. Kust ma võisin tollal teada, et 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil oli Põltsamaa tänu major Lauw hullule ettevõtluskirele rohkem saksa- kui eestikeelne asum. Ja läks veel aega, kui pandi teeristile viit, mis selle kalmistuni juhatas. Tunnistan, et käin sealt praegugi aastas ikka korra läbi. Aastakümnetega on muutunud see, et ala on paremas korras, võpsik suuresti maha võetud, rohigi niidetud, omanäoline ümar kabel välja puhastatud. Ristid, obeliskid, kettpiirded ja nende postid väsivad aga edasi, see on paratamatu. Ometi poevad kevadised sinililled sealse leherisu seest välja varem kui ehk mõnel pool mujal. 

Kamari HEJ. Märts 2015.

Detail, mis sunnib üles vaatama. Märts 2015.

Pääsupesadest "topeltkonsoolid". Märts 2015.

Saladuslik vesi. Märts 2015.

Mööda Pikka tänavat on hea sõita Kamari suunas. Minu armastus selle 1956. aastal rajatud ja 1971. aastal suletud hüdroelektrijaama vastu sai algusese ajal, kui ta oli väike valge akende ja põrandata ning rüüstatud sisseseadega skelett. Ilmselt oli peapõhjuseks ootamatult imekaunis puhta vormistusega lihtsustatud kaarfriisi meenutavast vööndist välja kasvav konsoolkarniis - ajastule kohane, kuid mille dissonants ülejäänuga mõjus suisa karjuvalt ning hästi tume ja hästi salapärane vesi, mis hoone alt läbi voolas. Nii põnev oli silla piirdele nõjatudes jälgida, kuidas kividelt valgus tagasi peegeldus, taustaks pääsukeste vidin, kes olid oma pesad karniisi alla konsoolide nurkadesse rajanud. Aeg läks, väike valge maja sai uue elu ja uued seadmed ning hakkas taas undama. Armastus tööstusarhitektuuri selgete vormide vastu ei ole aga kuhugi kadunud. Näiteks elektrijaam kui selline, mille puhul on tegemist üpris standardse ja lakoonilisust eeldava ehitisega, kus arhitektile/insenerile pakub moevooluga kaasaskäivat loomingulist väljakutset vaid välisilmesse mõne knihvi juurdepookimine. Küsimus on vaid selles, kui elegantselt seda tehakse. Aeg on aga muutunud, sest algsest rangelt üheotstarbelisest hooneliigist on saanud orgaaniliselt ehituskaanonitega ning keskkonda sulatatud süsteem, milles mõeldakse tänapäeval koguni ka külastajale - turistile. Nagu oleks seda teadnud.


Põltsamaa linnus. Juuli 2020.


Siin asus sissepääs Põltsamaa lossi. Juuli 2020.


Selles lossitiivas asusid kunagi pärlid Eesti arhitektuuriajaloos - rokokooruumid ja marmorsaal. Oktoober 2020.


Konvendihoone õuepoolne sissepääs on väärtus omaette - detailid selgemini markeeritavad kui kunagi varem, kuigi akna rajamisel hävinud keskosa oletatav vaid Tõnu Parmaksoni joonise kaudu.

Tagasi Põltsamaale. Proovisin kokku lugeda, et alates umbes 1980-ndate algusest sai oma 15 aastat Põltsamaa linnust "inspekteeritud". Seda enamasti välisperimeetrit pidi, kuna linnusehoov oli enamuse ajast restaureerimistööde tõttu nädalavahetuseti suletud. Harva, kui sai kas kiriku värava või väravahoone kaudu territooriumile uudistama hiilida. Isegi tulevase restorani Konvent uus tagauks oli lukus! Ja ega ümber linnuse polnud ka kerge oma ringi teha. Algul oli seal selline võserik, et raske oli konservitehasepoolsest küljest läbi murda, et kiviladu uurida või väravast sisse piiluda. Lisaks pideva restaureerimise tõttu kohtas teel küll tellinguid, kivihunnikuid ja kasvõi niisama sodi. Ainus koht, mis oli tõketest vaba, oli lossi jõepoolne pidulik sissepääs koos juurde ehitatud eenduva lahtise kojaga. Õigemini oligi seal ainult pidulik trepp, sest kõik ukse-aknaavad olid ju kinni laotud. Trepi esimese korruse rõdurinnatisele ei takistanud aga keegi nõjatumast.
Mu vanaema pildialbumis oli kolm fotot Põltsamaa lossist ehk need klassikalised ülesvõtted marmorsaalist ja salongist, mis kõigile tuttavad. Ilmselt tiražeerisid neid fotopostkaarte erinevad piltnikud, sest samu vaateid kohtab väga erineva kvaliteedi ja erinevate fotograafide templitega. Niisiis ma teadsin, mis seal suletud lagunenud müüride taga omal ajal tegelikult asus ja mulle meeldis rõdurinnatisel kõõludes mõelda ajast, mil need interjöörid olid veel ilusad. Üksnes paar kohta välisfassaadi krohvist olid pisut tervemad ning parema puudumisel kõlbas ka neid lähemalt vaadelda - ikkagi seos kadunud ajaga. Lapsena ma ei teadnud, et juba 1920ndate keskpaigaks oli puhkenud poleemika lossi ja tervikuna linnuse läbisadavatest katustest, tühjadest ruumidest, pudenevast haruldasest kipsdekoorist ning kompleksi tulevikust tervikuna. Miks ei võiks seal olla riigi- ja omavalitsuse asutused, pakuti eeldusel, et kohalik Põltsamaa näitaks asja vastu huvi. "Päästke hukkuv varandus meel viimasel tunnil!", hõigati meeleheitlikult soovist päästa ajalooline mälestusmärk.** 1930ndate lõpupoole tehti osades ruumides riigi rahadega hädapärane remont ja parandati oluliste ruumide dekoori, kuid siis tuli 1941. aasta. Johan Naha 1942. aasta välitööde põhjal koostatud inventeerimiskaust pakub hindamatu allikana reportaažlikku pilguheitu tühjakspõlenud konvendihoonele ja kirikule ning linnusele tervikuna. *** Naha poolt kastidesse paigutatud stukitükid haihtusid aga mõne aja pärast, justnagu omal ajal Merevaigutuba Tsarskoje Selost.
Pärast sõda jõuti taas kavani taastada elu lossis ja tervikuna kogu linnuses, andes selle ETKVLi kasutada. Taastatud marmorsaali pidi tulema muide koosolekuteruum. Täna on linnuses jälle uus valgusehetk, mil koidab lossi uus tulemine - maeiteamitmes. Siiski, koosolekuteruumi pole sinna plaanis, küll aga tegeleda pärandiloomega ehk avada varemed tulevikus kui turismiobjekt ja tutvustada neid väärtusi, mida loss on kandnud kaugemale. Konvendihoone on vahepeal toimunud varingutest tühjaks tehtud, kivid hoolega ladustatud ning väljapuhastatud müürid ilma sisemise kaaristuta pakuksid keskaja arhitektuuri uurijaile pilti, mida varem pole nähtud. Kui Villem Raam oli lossi inventeerinud vahetult enne lossi purustamist ja mõistagi nõukogude ajal, siis krohv ja hilisemad kihistused varjasid veel mõndagi varasematest ehitusjärkudest. Nüüd on algset kehandit ehk lihtsamgi lugeda. Ja kuidas muidu saakski uusi plaane mõelda! Iseasi, kes jätkaks raamilikku ja parmaksonlikku lähenemist, kus peamine on tunda respekti pärandi vastu ja mis eriti oluline, tunnetada teadmiste ja kogemuste kõikvõimsat piiri ning õppida edasi, sest isegi Raami ja teiste uurijate interpreteerimine ning ümberkirjutamine eeldaks asjakohast ettevalmistust. Siinkohal pole oluline mitte muinsuskaitse pädevustunnistus, vaid sisemine pädevus ja ampluaa.


Konvendihoone jõepoolse tiiva kihistuste järjestus vaheseinal. Oktoober 2020.

Võib-olla sobiks kogu eelnev mõtisklus paremini kuhugi 19. sajandi kanti, romantiliste varemete unelusse. Tänapäeva inimesele mõjuvad "katkised" vanad majad punase rätikuna, kuigi huvitaval kombel keskaegseid varemeid isegi talutakse või jäetakse vähemalt vastav mulje. Lähemal vaatlusel hakkavad kivid ja mört rääkima - äkki see hirmutab? Kulumisjäljed, on need kindluse punastel tellistel või vana mõisamaja põrandalaudadel, reedavad, et kunagi oli seal elu ja veel missugune. Seda pole aga põhjust karta. Lihtsalt unistama peab ...


Kuhu paigutub see teravkaar? Põltsamaa linnus. Oktoober 2020.

--------------------------

* Robert Treufeldt. Kuressaare ja Bomarsund. Ühest Vene 19. sajandi I poole kindlustamisprojektist Läänemere rannikul. - Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamat 2013–2014. Kuressaare 2015.

** Mis saab Põltsamaa lossist. Päevaleht, nr 191, 19. juuli 1925.

*** Johan Naha käsikirjad. Põltsamaa. ERA.5025.2.12263. Ü.J märkus: kaustas peamiselt 1942. aasta välitööde materjalid.

Kommentaarid

Populaarsed postitused

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes