Everyday magic...

-
Uskumatu, kuidas keskkond mõjutab tööisu ja paneb mõtted lendama. Seda kõike tõdesime neljapäeval-reedel idüllilises Suure-Jaanis - täielik zen... Ma ei taha siinkohal laskuda kõne all olnud kultuurimälestiste väärtuskriteeriumide maailma ja arutleda autentsuse teemal, vaid õhata selle olustiku üle, mis meid ees ootas, valge vatina endasse mässis ning ei taha kuidagi mõtetest lahtuda. Kõigepealt pean mainima, et fotokat ma sinna kaasa ei võtnud, mis oli aga ilmselge viga. Nii palju oli tegelikult emotsioone, mida oleks tahtnud kaamerasilma püüda, aga kes siis nii kaugele taipas mõelda, kui plaanis oli Word ja Excel:(. Hea kolleegi Mari proovis mind natuke aidata,
saiapildid on tehtud juba kodus.

Esimene reegel on see, et mõttetöö jaoks on tarvis rahu ning vaikust. Neljapäevane Suure-Jaani tähendaski seda 110 % - külalistemaja, mille koosolekuruumi me kasutasime, paiknes kiriku vastas üle järve. Äsjasadanud lumi, päike kiriku katuse kohal säramas, pardid jääkirmest vabal veepinnal, majas hõljuv värskete saiakeste aroom ja mis peamine - vaikus, vaikus, vaikus ... Nagu teine maailm.

Rääkida tahan aga hoopiski toidust, sellest, mida meile pakuti. Justnagu oleks sattunud sõpradele külla:). Ma arvan, et külalistemaja perenaise juurde tuleks minna õppima klientidega suhtlemist, nii elurõõmsat ja sõbralikku suhtumist ei kohta mitte iga päev. Toidukordade kirjeldused paberi peal nägid välja nagu tavaliselt, ahh ja ohh tuli üle huulte neid aga "natuuris" nähes. Meemarinaadist läikiv mahlane kana, suussulav grillitriipudega seakaelakarbonaad, õrn jogurtitarretis (heldinult vaatasin tükk aega tarretist kaunistanud kooritud!!! apelsiniviile), kaneeline kringel salajase retsepti järgi valmistatud kreemiga, suitsutatud talleribid, krõbedad saiad juustu-küüslaugumäärdega, isetehtud kaerahelbeküpsised ... Lisaks iseküpsetatud leivad, seemneleiba nurusime kaasagi, saiakestest rääkimata. Muide, ka lambaliha oleks saanud varem teada andes. Toiduvalmistamise juures kasutati võimalikult palju kodust puhast toorainet, mida oli ka maitsetest tunda. Ja hästi palju maja- ning kokapoolset armastust toidu vastu, mida nägi just pisiasjades ja suhtumises:). Taas ahhhh....

Maitseid on keeruline sõnades edasi anda, minu peamine sõnavara kahvlit ja nuga käes hoides koosnes väljenditest a la "kuiiii hea", "mmmmmmmm" ja muud seesugust. Sa sööd ja sööd ja sööd... Mõistus ütleb ammu, et aitab, kuid käed ja suu liiguvad justkui nukuteatri nukul.

Hommikul koduteel päikesele ja jupikesele vikerkaarele vastu sõites ning õhtust kirikut imekaunilt valgustanud tulede vihus tantsinud lumehelbeid meenutades, kummitas mõttes söögisaalis taustaks mänginud Dagö, selline lugu näiteks.

Soovitan soojalt külastada seda kollast maja Suure-Jaanis, maagiline paik:).

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

-
Kujutis
Kartuli-tangupuder on üks selline vana Eesti toit, millega mul pole erilist klappi. Kartuliputru jumaldan täiega, tangupudrul pole ka viga, kuid nende kahe ristand ei ole nagu see. Kusjuures mu vanemad ohkasid kergendatult, kui ma keskkooli lõpetasin, sest nüüd võis ema täielikus rahus nädala keskel mulgiputru keeta, varem ei tehtud seda aastaid:). Võib-olla on see trots ka sellest, et ma ei saa sellest toidust aru. Mulgid on uhked, et see on nende värk, samas teatakse seda toitu ka mujal Eestis. Allise Moora ütleb oma raamatus "Eesti talurahva vanem toit" nii: "Karulas, Helmes, Hallistes, Laiusel nimetati seda lätipudruks , Urvastes, Laiusel mulgipudruks ja Karusel oli see mulgi kämm , Järvamaal ja Harjumaal segadis- ehk segapudru , kohati poolvillane (Harju-Jaani), kannustiku pudru , Vastseliina suurmidõga kartohka , Urvastes ka laiskputr , sandiputr , Harglas sakõ silimiga putr ehk putr ubinõidõga , Helmes ja Jämajal kärutädi puder , Räpinas oli selle nimetuseks ...
LOE EDASI

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

-
Kujutis
Kaerahelbeküpsised on minu jaoks kõige nostalgilised küpsised. See puhas või-muna-kaerahelbekooslus on midagi äraütlemata võluvat. Krõbedad ja suussulavad... Ja niimoodi aastast aastasse ja igavesti... Retsepti põhi pärineb raamatust "Tervislikud teraviljaroad". 250 g võid 2 dl suhkrut 1 tl vanillsuhkrut 3 muna umbes 300 g jämedaid kaerahelbeid 3 sl jahu Toasoe pehme või vahustada suhkrutega kohevaks, lisada edasi vahustades ükshaaval munad. Seeejärel segada tainasse jahu ja kaerahelbed. Helveste kogus võib oleneda sellest, kui pehmeks ja õhuliseks on võivaht õnnestunud eelnevalt vahustada. Mikseriga läheb see kergemini, puulusikaga vahustades võib vaht jääda tihkem. Tainas peab lõpuks jääma siiski pigem kõvapoolne. Lasta tainal seista umbes veerand tundi (helbed paisuvad) ja tõsta teelusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile väikesed pätsikesed. Küpsetada 200 kraadi juures 8-10 minutit, kuni servad ja pealispind on parajalt kuldsed. Antud kogusest saab 2 pl...
LOE EDASI

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes

-
Kujutis
Key lime pie - kas klassikaline munakollastest, kondenspiimast ja Florida Keys` laimidest või tänapäevane kergem variant. Teadmine, et selline kook kukkus välja just selles maailma otsas, kus kasvasid ainulaadsed kollased laimid ja kondenspiima kasutati seepärast, et toorpiima polnud võimalik säilitada, on ju tegelikult meie õnn. Muidu poleks isegi Nigella Lawson saanud soovitada oma šokolaadiküpsistest valmistatud põhjaga versiooni.  Ja mis sest, et 2006. aastal kuulutati see kook Florida osariigi ametlikuks koogiks (Official Pie of the State of Florida). Ja mis sest, et meil on siin poes saadaval vaid rohelised laimid. Tuntud koogist on "aretatud" hulga erinevaid modifikatsioone, huvitaval kombel on mitmed inimesed jõudnud oma katsetustes sarnase lõpptulemuseni, mis näitab, et head maitsed leitakse üles ka üksteisest sõltumatult:). Ühte neist (vt ka siia ) on meie väikesel Rüütli tänava seltskonnal olnud õnn maitsta päris mitmel mäletamistväärival juhul. Ja küllap tule...
LOE EDASI