Minu Gotland 2018
Seekord siis õppereisil, mille eesmärk oli ammutada inspiratsiooni Gotlandi toidutootjate kogemustest ja elufilosoofiast. Aga mitte niisama, vaid minu ülesanne oli ka programm kokku panna ning püüdsime Aive, Jana ja Kairega hoolitseda, et kogu see 35-pealine seltskond jõuaks koju samas konditsioonis nagu teele asudes. Ülesande esimene pool ei kujutanud endast erilist raskust ja teinegi pool osutus kardetust märksa lihtsamaks. Tegelikult suisa meeldivaks, sest inimesed olid lihtsalt nii kenad :). Eelmisel aastal, kui hakkasime selle reisi plaane pidama, lootsin, et Joakim teeb vana tutvuse poolest Visby linnatuuri. Paraku jäin hiljaks ... Maarja kiriku juurest turuplatsile jalutades vaatasin tuttavat maja ja aeda, tuletasin meelde rõõmsaid grilliõhtuid ja hommikul õues kohvijoomisi ning ... Külaskäik Heleni ja Stefani juurde aitas seda mõnevõrra kompenseerida.
Rootsi üllatas. Stockholmis kuuldud mõttearendus Rootsist kui end jätkuvalt impeeriumina tundvast riigist loksutas nii mõnegi asja paika. Meie võiks seda ometi mõista, kuna 17. sajandi Rootsi ajast räägitakse ju jätkuvalt kui "heast Rootsi ajast", adumata tegelikku olukorda. Niisugune lähenemine sai alguse 19. sajandi lõpus, olles ilmselt rahvusliku ärkamisaja juurde kuuluv ilming. Hiljem jätkas ilukirjandus samas võtmes ning müüt oligi loodud. See, et tegelikkuses oli tegemist Rootsi emamaa ja Läänemere provintside ehk perifeeria vahelise (ettemääratud) konfliktiga, on jõudnud ajalookirjutusse alles kaasajal. (1) Ehk et need tingimused, mis kehtisid emamaal, ei pruukinud siin teps mitte kehtida. Kuidas muidu seletada ühe muidu väga toreda pruulikoja õllepurgi küljel olevat lauset, mis räägib Gotlandist kui saarest Venemaa ja Rootsi vahel. Huumorivõtmes kirjutatud teksti ei pea küll võtma püha tõe pähe (Gotlandi kohta ütleb ta muuhulgas ka "in the middle of nowhere"), kuid lugeja ei pruugi seda niimoodi mõista. Tundus, et minu hilisem märkus Eesti&Läti naabruse kohta üllatas teda. Mõtlema pani mind aga küll. Egas midagi, loodan, et nende õhkupaistatud mõte tulla Eesti õllekodasid kaema juhtub võimalikult kähku.
Gotlandil ei juhtu midagi üleöö. Võrreldes 2001. aastaga, mil õnnestus esimest korda saarel viibida, ei ole tegelikult suurt muutunud. Üksnes inimesed on vanemaks saanud :). Mida aeg edasi, seda enam märkan detaile, seda enam võlub lihtsalt olemine. Kohalik toit on seal kogu aeg hinnas olnud, Matkultur Gotlandi võrgustiku ettevõtele tasub alati kindel olla. Nad võtavad külastajaid meeleldi vastu ning tutvustavad oma tegemisi. (2) Ka toidukirjanduse osas ei olnud midagi märkimisväärselt uut tekkinud (2012. aasta seisust kirjutasin SIIN), välja arvatud Gotlandi aiakohvikute raamat koos retseptidega. Eesti aukonsul Riina Noodapera ütles, et lähemal ajal ilmub uus raamat, milles on saare traditsiooniline toit ühendatud kaasajaga. Ootan põnevusega! Küll aga hakkas silma üks muutus. Kui rohkem kui 10 aastat tagasi olin mõnevõrra üllatunud, et turismitrükistes algas saare tutvustus toidust ja siis tuli kõik muu (meil oli toit sel ajal kusagil nimekirja lõpus), siis nüüd kipub selleks esiteemaks olema nn aktiivne puhkus ja alles siis toit. Eriti pani imestama muuseumipood, kus ei leidunud enam ainustki toiduraamatut, turismiinfopunktist õnnestus osta viimane aiakohvikute raamat ning tavalises raamatupoeski ei leidunud midagi rabavat.
Toidust ja toidutootjatest rääkides meeldib mulle nende kirg selle vastu, mida teevad. Ja kui ei ole enam fun, siis tuleb teha midagi muud - nii lihtne ongi. Stafva talumeiereis rääkis Stefan von Corswant, kuidas neli eelmist põlve pidasid piimakarja, nüüd on tehtud täielik kannapööre: piim ostetakse sisse ja sellest valmistatakse juustu, jäätist jne. Turg ja tarbija käituvad teisiti kui vanasti. Või siis Lauri Pappinen, kes teeb ainsana veine. Kusagil 1991. aastal oli ta näinud unes, kuidas ta jalutab Gotlandil viinapuuaias. Mõni aeg hiljem saigi see tõelisuseks - Gute Vingård`is kasvab 10 000 viinapuud ning valmistatakse 5 000-6 000 liitrit veini aastas. Täna kaalub ingerlasest peremees ettevõtte müüki, et naasta oma õpitud erialale. Ta viis ellu oma unistuse ning nüüd on aeg edasi minna, ilma finantsstressita, nagu ta ütles. Kogemata kombel sattus Gotlandile ka Austraaliast pärit Rob. Rootslannast abikaasaga koliti saarele ning Rob hakkas õlut pruulima. Hop Shed`i pruulikoja eripäraks on väikese kiiksuga õlled, läbi katsetuste on aastaseks mahuks 25 000 liitrit. Nad eelistavad plekkpurke, kuna need on taaskasutatavad, taara on kergem ja võtab vähem ruumi. Eraldi tuleb märkida, et 85% linnastest tuleb Gotlandilt. Uskumatu, kuidas kogu see tootmine on paigutatud sisuliselt aiamajja.
Gotlandi uhkuseks on muidugi lambad. Sealsed hallid lambanahad on kuulsad oma pehmuse ja siidisuse poolest. Ligi 10 aastat tagasi alustas Beril Gabrielsson Fåröl lambataluga. Algsest 600 lambast on tänaseks Fårölamm`i karjas vaid 200, ometi on see tulusam. Oluline pole mitte maht, vaid kvaliteet ja lisandväärtus. Suurem osa lihast ning lambanahkadest müüakse tegelikult oma talupoes. Mõni aeg tagasi ehitati ka oma tapamaja, seega toimub kogu tsükkel talus.
Omaette teema on trühvlikasvatus, kuna 1977. aastal leiti Gotlandilt trühvleid. Tryffel of Sweden veab täna Gotlandi trühvlikasvatust. Rajatud on tammikud, kuigi sobib ka näiteks pöök, mille juurestik on trühvliseene niidistikuga nakatatud. Lisaks ettevõtte enda tammikule on puistuid üle Gotlandi ja tehakse koostööd maaomanikega. Eriti armas oli kuulda, et trühvlikoer saab saagist omagi osa. Susanne Welin-Berger demonstreeris oma tammikus, kuidas talvel toimub trühvlite otsimine. Gotlandi kliima on selleks täiesti sobiv. Mügarikud seened leiavad turgu restoranides, kohapeal valmistatakse trühvliõli, -soola ja maitsestatud mett. Eksootika, mille järgi ei pea ainult Prantsusmaale või Itaaliasse sõitma.
Kõigi nende juures hakkas silma see, kuidas ettevõtted teevad omavahel koostööd. Stafvas tegutseb mitu ettevõtet koos ning nii degusteerimisel kui talupoes rõhuatatakse seda eraldi. Või siis pruulikojas, kus kohvi pakuti, öeldi kohe välja, kelle kohvi ja piimaga on tegemist. Meil hakkab see samuti järk-järgult juurduma.
Toidust rääkides oli meil võimalus einestada ka Visbyst väljas. Reisi planeerides oli mul kindel soov süüa lõunat Kattlundsi muuseumis. Nad pakuvad piirkonnale iseloomulikke toite ja mis kõige tähtsam - traditsioonilist safranipannkooki. Iseenesest mõista pakutakse seda enam-vähem kõigis saare söögikohtades, kuid Kattlundsi omal on vast enim oma lugu. Seni olin nende retseptiga tuttav vaid teoreetiliselt ja oma käe läbi. Nüüd aga ka kohapeal. Ütleme nii, et pean veel hoolega harjutama, et saavutada koogi samasugune õhulisus ning kergus.
Fika ja hygge on viimase aja populaarsed märksõnad. Skandiaavialik rahuolu enda ja oma tegemistega on väärt, millest õppust võtta. Lõuna Stora Gåsemora gård`is oli just selline, õigemini see atmosfäär. Heledates toonides hubane söögiruum väikeste nipsasjakeste, kunsti ja lilledega toimis väga lõõgastavalt. Kui sinna lisada vaade üle kiviaia merele, tekkis küll korraks tunne, et kaugemale pole enam vaja minna.
Niisiis kolm päeva saarel, 1100 kilomeetrit läbisõitu ning sildi unustasime bussi nagu viimasel ajal kombeks. Loomulikult ei jõudnud selle ajaga saart läbi sõita. Gotlandil on hulk põnevaid ettevõtteid, huvitavaid turismiobjekte ning looduskauneid kohti veel. See õppereis oli vaid isutekitajaks, kuigi söömine oli meil pidevalt ületähtsustatud :).
------------------------------------
1 - Kari Tarkiainen, Ülle Tarkiainen. Meretagune maa. Rootsi aeg Eestis 1561-1710. Varrak, 2014.
2 - Culinary Heritage märk jõudis Eestisse 2016, mil esimesed kohaliku toidupärandi märgised anti Hiiumaa ettevõtjatele.
Kommentaarid