29. juuni 2012

Gotlandi safranikook - mälestus saare hiilgeaegadest


Gotland ehk Ojamaa oli keskajal tähtis kaubanduskeskus ja saar jäi tähtsaimale Läänemere kaubateele Euroopa linnade ning Novgorodi vahel. 13.sajandil oli Visby muutunud lausa tähtsaimaks hansalinnaks. Sel ajal oli saar tegelikult kaheks jaotatud - Visby oli eraldi ja ülejäänud saar oma keskuse Roma kloostriga eraldi. Visby õitses ja õilmitses ning seal saadi endale lubada ülejäänud saare mõistes luksuskaupu. Paraku viisid saksa kaupmeeste ja ülejäänud saare talupoegade omavahelised konfliktid kodusõjani ning pärast selle mahasurumist rootslaste poolt ei läinud enam sajanditki, kui saare vallutasid 1361.a taanlased. Saare hiilgeajad hakkasid tasapisi otsa saama, olulisimat rolli mängisid siin nii Hansa Liidu lagunemine kui naaberriikide pidevad saarevallutused.
Gotlandi häid aegu meenutavad justkui uinuvaid kaunitare kehastavad maakirikud, reformatsiooni käigus rüüstatud ja hiljem purustatud Visby linnakirikute varemed, Põhja-Euroopa kõige paremini säilinud linnamüür ning ... safranikook.

Visby vanalinn toomi tornist: näha on juba kolme kiriku varemed, taamal mõned tornid linnamüürist. Foto: Peeter Pihlak

Liivakivist figuurid Lõuna-Gotlandil Vamlingbo kiriku lõunaseinal, pärit ilmselt praegusele 13.saj kirikule eelnenud kirikust

 12. saj pärinev ristimiskivi Vamlingbo kirikus


Kui räägitakse Gotlandi rahvustoitudest, siis safranikook leiab mainimist esimesena. Tõsi küll, nüüd juba paljudes söögikohtades märksa lihtsamal ja taljesõbralikumal kujul. Olgem aus, see algupärane rammusa riisipudruga variant on ikka tõeline energiapomm. Eesti keeles võiks seda nimetada ka safraniga ahjupannkoogiks või hoopis riisivormiks safraniga, aga safranikook kõlab märksa paremini, eks ju:).

Milline on siis õige keskaegne* safranikook? Retsepte on palju, riisipuder ja safran on muidugi põhilised tegijad, maitset täiendavad küll kardemon, küll pähklid ja mis kõik veel. Võtsin ette Monica Johanssoni retsepti, mis ilmus 2011.a välja antud Lõuna-Gotlandilt kogutud retseptidest koostatud raamatus "Favoritrecept från södra Gotland" ja sellist kooki pakutakse Kattlundsi muuseumitalus.
Monica ütleb, et õiges safranikoogis peab olema 7 kodumaist ja 7 välismaist koostisosa. Antud juhul on kodumaisteks vesi, piim, suhkur, või ja munad ning välismaisteks riis, sool, safran, kohv, rosinad ja mandlid. Et 7 + 7 täis saaks, võib veel lisada jahu, pähkleid, kaneeli, kardemoni. Kõlab ju luksuslikult!
Aga sellest pole veel küllalt. Traditsiooniliselt süüakse kooki koos vahukoore ja põldmarjamoosiga. Põldmarjamoos on samuti Gotlandi, õieti küll rohkem Lõuna-Gotlandi au ja uhkus, sest kaljune lõunatipp on täis põldmarjapõõsaid. Tunnistan, et proovisin kogu komplekti koos ära, kuid vahukoor ja moos olid ikka liig mis liig.

4 dl pudruriisi
8 dl vett
12-15 dl piima
1 tl soola

tubli näputäis safranit
4 sl valmis sooja kohvi
3 sl suhkrut

2 dl rosinaid
200 g mandleid

5 muna
1,5 dl suhkrut

Kõigepealt keeda valmis riisipuder. Piima kogus võib väheke varieeruda (ära kõike korraga pane, vaid jäta viimased 5 dl lõpupoole lisamiseks), kuid puder peaks jääma keskmiselt pehme, nii et hoiab kuju, kindlasti mitte aga vedel. Tõsta pudrupott jahtuma ja samal ajal pane safraniniidid suhkruga kohvi sisse likku. Sega safranikohv (mõned kurnavad niidid vedeliku seest välja, aga seda ei pea tingimata tegema) koos rosinate ja jämedalt hakitud mandlitega sooja pudru hulka. Jahuta kõik leigeks.
Vahusta munad suhkruga üsna tugevaks vahuks ja sega õrnalt pudru hulka. Vala tainas võiga määritud või küpsetuspaberiga vooderdatud vormi ja küpseta 200-225 kraadi juures umbes 20-25 minutit, kuni puutikuga katsudes on muna kenasti ära hüübinud. Öeldakse, et kooki ei tohi üle küpsetada, muidu muutub kuivaks.
Antud kogusest jätkub kahe 24-cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi või suure ahjuplaadi jaoks.

* - väidetavalt on see keskaegse algupäraga kook. Kas see tõele vastab ja kui palju algne retsept on muutunud, on juba iselugu. 



Kommentaare ei ole:

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...