29. jaanuar 2013

Robert Burns ja haggis Tartu moodi

Burns ja viski

Kõik sai omal ajal alguse sellest, kui Šoti luuletaja Robert Burnsi sõbrad tulid kokku tähistamaks kalli kadunukese 5. surma-aastapäeva. Luuletaja, kellele on omistatud säravad tiitlid nagu Šoti rahvuspoeet ja romantismi rajaja, valiti 2009. a isegi suurimaks šotlaseks. Luuletaja, kelle sünnipäevast 25. jaanuaril on kujunenud vaat et suuremgi püha kui šoti ametlik rahvuspüha. Kui päris alguses tähistati rahvalauliku surma-aastapäeva, siis peagi muutus see sünipäevapeoks. Õige kah, tuleb ju tähistada kõike kaunist, mida see poeet maailmale on pärandanud. Tänapäeval on see kujunenud šoti klubide, rahvusühenduste ja muidu Šotimaa huviliste pidupäevaks, mida peetake traditsiooniliselt jaanuaris, kuid keegi ei keela tõsta üht viskiklaasi austet sõnemeistri terviseks ka muul ajal, kui sisetunne seda vähegi nõuab.

13 söömaajalist

Kusjuures see on üritus, millel on raudpoltkindel ülesehitus, üle ega ümber ei saa viski ja haggiseta. Pidu peab algama Burnsi söögipalvega, vahelduva eduga öeldakse kaunikõlalisi tooste ning kulminatsiooniks on torupillimängija saatel haggise laualekandmine koos selle toidu ülituseks loodud oodi (ikka Burns) deklameerimisega. Ka menüü on kindlamast kindel. Kui ei usu, võib lugeda siit, siit ja siit. Või veel targem on guugeldada "burns supper" :).

Haggis

Burnsi õhtusööke on päris hea mitu aastat korraldatud ka Eestis. Eelmisel aastal, kui üks neist leidis aset Põltsamaal, tekkis kihk isegi minna, kuid paraku tuli miskit vahele. Nüüd saabus õhtusöök aga koju kätte - Heli Hahndorfi ja Kalle Talvi õpetuste kohaselt tegime kõik selle kaasa möödunud reedel Maitseelamuse kojas (FB lehel on peagi näha ka rohkem pilte). Nagu kojas kombeks, ei potsata keegi niisama kaetud laua taha istuma, vaid kõik tuleb ise valmis vaaritada, et pärast ei oleks kedagi süüdistada :).

Kalle ja Heli

Heli tegeles söögitegemise juhendamisega, Kalle aga tutvustas Šoti eripärasid, viskit, kombeid, Burnsi õhtusöögi iseärasusi, ühesõnaga viis meid sellesse maailma, milleks nad Hiiumaalt Tartusse olid sõitnud. Nüüdsetele hiidlastele on šoti värk südamelähedane, pidasid nad ju aastaid Tallinna vanalinnas Šoti klubi siseõues restorani, mille joogikaardi viskide nimekirjast räägitakse tänini.

"Kuum šotlane"

Heli kokkupandud menüü järgis sisaldas kõike kohustuslikku, lisaks ka väikesed knihvid (mhm, hiidlaste mõju vist). Alustuseks üks klaasike "Kuuma šotlast", millesse läks lisaks viskile sorts kuuma vett, lusikatäis mett, lõiguke sidrunit ja kaneelikoorest segamispulk.


Seejärel lõigukesed Hiiumaal kasvanud šoti mägiveist, nii tšilliõliga vürtsitatult kui eelnevalt Worchesteri kastmest läbi käinud ja seejärel kuivatatult.

Kana-porrusupp

"Päris" söök algas kana-porrusupiga, milles sisaldub vaid kolm põhikomponenti: kana, porru ja mustad ploomid, no vesi ja maitseained ka. Kõrvale küpsetatud soodaleib koos pehme maitsevõiga moodustas rikkaliku leemekesega meeliülendava alguse.


Haggise valmistamine ja kuulsusrikas serveerimiseks ettevalmistumine

Pärast mõningaid tooste ja mekutamist supi-leiva-võiga, oli aeg küps haggise serveerimiseks. Pean tunnistama, et see oli minu jaoks esimene kord seda rooga maitsta. Algul mekkisime toorest lihasegu, mida tundus isegi patt lambamakku toppida. Nüüd küpsetatuna maitses see jätkuvalt üllatuslikult hästi. Kes eestlastest armastab täidetud seamagu ja kopsupirukaid, ei pea pettuma ka selles roas. Serveerituna kartuli- ja kaalikatambiga suutis see kõiki südamesügavuseni võluda. "Veel üks kord ..." võinuks vabalt üle õue kaikuda. Meie haggis ei saanud 100 % selline, nagu Heli oleks oodanud, nimelt osutas lambamagu täielikku vastupanu reeglipärasele puhastamisele. Tulemus ja maitse sellest ei kannatanud, välimus sarnanes pigem mini-reisikohvriga.

Cranachan

Tipsy Laird

Lõpuks jõudsime magustoiduni, õigemini magustoitudeni. Pokaalides pakutud jätkuvalt traditsiooniline Cranachan koos tumedast õllest kokkukeedetud iirisekastmega võistles suurele taldrikule ehitatud vintis leediga (Tipsy Laird).

Ja muidugi erinevaid viskisid koos jätkuvalt kaunite toostidega kaunite daamide terviseks.

Ah, oh ja ohhoo, kostus laua tagant rahulolevavaid häälitsusi. Egas midagi, õhtusöök hakkas jõudma oma paratamatu lõpuni. Järgmise aastani siis! Kindlasti on juures 11 inimest, kes tuletavad aasta pärast seda kaunist hetke meelde ja keedavad kasvõi soojendava porrusupi, kui lamba sisikonna hankimine peaks üle jõu käima.

Aitäh Heli ja Kalle!

2 kommentaari:

Maris ütles ...

Ooo mis isutekitavad pildid. Vaikselt vannun, et miks pidin õhtul nii hilja ikka sinu blogisse kiikama. Pean rohkem maitseelamuste kojal silma peal hoidma, et ise ka mõnele koolitusele jõuda!

Ülle ütles ...

Maris, pead siis ikka nina ukse vahelt sisse pistma :). Näiteks juba homme ehk kolmapäeval, vaata FB-st.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...