Pühapäev Tallinnas, 2. osa - gastronoomiline suvetuur


Hoiatan ette, järgneva kirjatüki lugemiseks varuge aega. Aga lühemalt ei saanud ka kuidagi:).

Maasikafestivali jätkuks pakuti lõunaosariikide toidublogarditele vastupandamatut võimalust põigata sisse Tallinna parimatesse restoranidesse. Parimatesse selles mõttes, et kevadel toimunud Eesti 50 parima restorani valimisel jõudsid need söögikohad absoluutsesse tippu. Selleks, et saada aimu restorani headusest, ei pea kogu menüüd läbi proovima, piisab mõnest või kasvõi ühest roast. Kindlasti peab nägema ka teenindust, kas külastajaga viitsitakse tegeleda või mitte, samuti maja erinevaid ruume. Kuna esmamulje tavaliselt ei peta, siis head asjad on lihtsalt head, vähemhead annab alati aga paremaks vormida.

"Vett ja leiba" F-hoones

Alustasime oma ringkäiku F-hoonest. Muide, see on üks väheseid söögikohti, millel puudub järjekindlalt oma internetilehekülg, kogu elu käib FB-s, aga ka sööjate muljetes, nagu ka minul ühest  varakevadisest hilisõhtusest külaskäigust. Nüüd palaval juulipäeval jättis see mulle sama hea mulje, lohakas elegants jätkuvalt esimesest kuni viimase ukseni. Peakokk Maia Smõslova tutvustas söögikoha kujunemist ja sisustamislugu ning menüü koostamise põhimõtteid. Nende menüü juures võlubki selle vaheldus, iga kolme kuu tagant on võimalik proovida midagi uut, kuigi jah, hitt-toidud on mõistagi püsivad.

Läätse-salsa grillitud lõhega

F-hoones armastatakse läätsi. Nagu näiteks meile pakutud grillitud lõhega läätse-salsas punaste läätsede näol, kus kala õrn tekstuur ja hapukasvürtsine krõmps läätsepadi töötasid uskumatult efektiivselt. Ja muidugi F-hoone leib, ainult eri sorti leivast võiks kõhu täis süüa!

Sfääri peakokk Toomas Lääts

Järgmisena viis tee meid Sfääri, millesse armusime otsemaid kogu seltskonnaga. Palju valgust ja skandinaavialikku valget värvi, samas seisid kapi peal meie rahvariides nukud ja ilutsesid laual  vaasikesed värskete rukkililledega. Kui see oleks kodu, siis ma tahaks sellises elada! Tõele au andes, tundus, et ma pole ainule, see oli neist restoranidest ainus, milles elu kees täiega. Peaks olema piisav vihje;).
Ka Sfääris võttis meid vastu peakokk isiklikult. Mind paelus tema põhjalik ja südamesttulev selgitus toitude kohta, samuti rääkis ta oma põhimõtetest tooraine hankimisel. Aus jutt, kui sa oma tööd armastad, siis nii ongi!

Küpsetatud siiafilee värskete kartulite ja porgandite ning basiilikuemulsiooniga

Kõigepealt pakuti küpsetatud siiafileed värskete kartulite ja porgandite ning basiilikuemulsiooniga. Õrn ja mahlane kala koos võrratu basiilikuemulsiooniga võib tunduda esmapilgul küll mõnevõrra ehmatava kooslusena, kuid tegelikult on vastupidi. Mõte jooksis rahulolevalt mõmisedes tuntud eesti filmi radadele tuletama heldinult meelde fraasi "ma armastan sind nagu siiakala".

Hapukoore panna cotta rabarberi-maasikakompotiga

Magustoitu esitledes särasid Toomase silmad kohe erilisel kombel. Nimelt võib nende suvemenüüs kohata hapukoore panna cottat rabarberi-maasikakompotiga ja see ei meenuta klassikalist tihket panna cottat mitte mingil kombel. Põhirolli mängib siin hoopis vahustatud hapukoor, mida täiendab siiski ka vahukoor ja üllatus-üllatus - grappa. Ka kompott ei ole valmistatud tavakombel keetes, kuna rabarberiviilud läheksid lödiks ja kaotaksid oma kauni kuju. Mahedat ja vahust desserti tasuks nüüd suvel seal proovida, sest kes teab, võib-olla osutub keegi nii geniaalseks ja pakub välja eestipärase versiooni sellele valge kooretarretise nimele. Toomas ootab igatahes pakkumisi.

La Bottegas diele matelkorsten koos sambaga

Ladina kvartalisse jõudes astusime sisse itaaliapärast toitu pakkuvasse La Bottegasse. Kui see söögikoht omal ajal avati, tekitas minus võõristust Itaalia toidukoha "pakkimine" meie keskaegsesse, 15. sajandist pärinevasse klassikalise diele ja dornsega hoonesse. Suhteliselt naljakana mõjub selles kontekstis diele mantelkorsten (muide, koos algupärase sambaga), samuti hilisem klassitsistlik trepp ja välisuks, ainus pluss tuleks ehk ohtrate raidkividetailide arvelt.

Nimeline menüü

Kuid restoran seal siiski tegutseb. La Bottega koos järgneva kolme restoraniga kuulub Sparkling Group`i alla, nii et oh üllatust ja elevust, meid ootasid laual lausa nimelised menüüd kõigi nelja söögikoha kohta.

Antipasti ja bruschetta

La Bottegas oli valmis pandud valik suupisteid ja bruschettasid. Viimaste seas osutus minu lemmikuks baklažaanikattega variant, mis oli parasjagu õrnalt vürtsine, et tuua esile köögivilja enda maitse. Tomatiga variandi puhul jäi puudu tomatist, ehk siis kasutatud tomat oleks pidanud olema ise aromaatsem ja tugevam. Ilmselt tooraine küsimus, hooaeg on ju käes.
Kui Sfääri puhul niutsusime uksest väljudes, miks Tartus ei ole sellist söögikohta, siis siin teen võib-olla ülekohtuse ja liiga kiire järelduse, kuid Tartu La Dolce Vita suudab kogu oma olemusega rohkem Itaaliat pakkuda.

Tee ootab

Järgmiseks restoran Chedi. Teades nende positsiooni Tallinna söögikohtade tipus, oli pinge mõistagi üles kruvitud.

Dim Sum`i valik kreveti-bambuse- ja kreveti-kammkarbitäidisega

Meile pakuti kahte toitu nende suupistetevalikust: Dim Sum´i valikut kreveti-kammkarbi ja kreveti-bambuse täidisega ning krõbedat pardilihasalatit pomeli, seedermänniseemnete ja šalottsibulaga. Mõistagi kuulub aasia laua juurde kannuke aromaatset rohelist teed.

Krõbe pardilihasalat pomeli, seedermänniseemnete ja šalottsibulaga

Pean kohe ütlema, et mu tunded selle restorani suhtes on väga kahetised. Toidu suhtes ei ainsatki kriilist nooti, vastupidi, minu lemmikus pardilihasalatis haakusid paberõhukesed ja eripärasel moel hästi krõbedaks vokitud pardilihaliistud õhkõrna salatikraamiga vägagi imelisel kombel, lastes igal suutäiel aimata magusa ja hapuka maitse harmooniat. Soovitan soojalt, paljulubav menüü.
Nüüd aga sellest teisest poolest. Restoraniruumide sisekujundus jätab mulje õdusast, isegi salapärasest  kaasaegsest Aasia söögikohast, mida tahaks kindlasti edasi avastada. Seda enam mõjusid kontrastina tualettruumid. Jaa, te lugesite õigesti. Ma ei ole kindel, kas külastaja peaks oma turvalisuse huvides sammuma sinna rada pidi, mis meenutab katkendit ulmefilmist. Isegi kui see kõrvale jätta, pani rohkem imestama hoone seisukorra aspektist ulatuslik soolade väljapressimine seinast (maitsev toit ja kehv valgustus ei suuda siiski halvata mu professionaalset kretinismi:) ). Mis teha, kui ventilatsioon ei tööta, ma loodan, et on vähemalt olemas, igatahes oli see silmariivav.

Kummardus Tšaikovskile

Ja nüüd  - pea püsti, lõug üles ja selg sirgeks! Siseneme esmapilgul tagasihoidlikust trepikäigust heledasse valgete salvrätiluikede ja lummavate kunstiteoste sümfooniasse, või ka balletti, kui nii kõlab paremini. See on restoran Tchaikovsky, sümbioos luksusest ja kummardusest ilule ning kunstile. Rõõmsale meeleolule aitas kõvasti kaasa ääretult sümpaatne ülemkelner Juri Brattšik, kes tutvustas laudatoodavaid toite ja korraldas meile uhkeid suitsu- ja jääefekte. Olles eelnevalt teadlik meie ebaharilikust tõmbest fotoaparaatide vastu, korraldas ta kõigele lisaks ka pildistamist, kas aparaadid on valmis, pildistage nüüd. Ahh... Selline teenindus on iga külastaja unistus, toidublogardi omast rääkimata.

Kergelt suitsutatud lõhe lõhemarja, õunasiidritarretise ja ürtidega

Ja muidugi toit. Taas esitleti väljavõtteid nende menüüst, nagu enamasti, väikeste muudatustega. Pole vist tarvis mainida, et kõik äärmiselt kaunilt, kuid seejuures lihtsalt serveeritud toidud maitsesid täiusliku balansi piiril, restorani peakokaks on ju kokanduskunsti tippvõistluse Bocuse d'Or Europe finaalis osalenud Vladislav Djatšuk. Eelroogade valikust serveeriti kergelt suitsutatud lõhet lõhemarja, õunasiidritarretise ja ürtidega. Nähes lõhe kohal klaaskuplit koos selle all hõljuva suitsupilvekesega, meenus otsemaid Vladislavi esitlus, mille saladuste jälile saab siin.

Metsaseenepelmeenid suitsujuustukastmega

Järgmisena maitstud metsaseenepelmeenid suitsujuustukastmega tähendas suussulavast tainast seenetäidisega pelmeene kaetuna juustuvahupitsiga. Võib-olla oleks tahtnud kriipsukese enam tunda seenemaitset, kuid ma usaldan köögi maitset.

Pavlova à la Tchaikovsky

Ja dessert - suvine marjaküllane Pavlova à la Tchaikovsky. Taas mäng tulega - traditsioonilise vahukoore asemel suussulav pehme sefiir ja kõva besee, lisandiks veel siidine marjasorbett. Ja muidugi serveering jääaurupilves:).
Kellel võimalust, tasuks Tschaikovskyt külastada, suvel on avatud ka elegantne ja lillerohke suveaed.

Päikeselised rabarberi Bellinid

Punkti meie restoranituurile pani Restoran Ö.  Pruun-valge, isegi askeetlik sisekujundus pärast lopsakat Tschaikovskyt mõjus vähemasti mulle külma dušina. Esimene värvilaik saabus lauda värskendavate roosakasoranžide rabarberi Bellinide näol.

Linnumaksapatee, veiseliha-tartar ja hautatud angerjas

Peagi esitleti nende valitud suupisteid, mis nimetuste järgi tundusid väga põnevatena: õunaveinis hautatud angerjas värske kurgi ja ürdikreemiga, linnumaksapatee astelpaju- ja võilillemoosiga ning veiseliha-tartar marineeritud seente ja krõbeda musta leiva tšipsiga. Kõige rohkem tundusid maitsed tasakaalus olevat patees, milles isegi minu suur mittelemmik astelpaju tundus sobivas paigas olevat.

Peedikonsomee

Serveeriti ka sooja peedikonsomeed (nende tavamenüüst ma seda ei leidnud), mis suutis mind täielikult üllatada oma rikkaliku maitsega. See pole just tavaline, et aedviljast võlutakse välja selline sametine puljong.
Muide, Ö-sse tasub tulla tagasi sügisel, kui köögis möllavad Roman Zaštšerinski ja Igor Andrejev, olge valvel!

Lavendel La Bottega aknalaual

Ja nii ei jäänudki muud üle, kui salvrätt tagasi lauale asetada ja valmistuda koduteeks. Kui võtta see päev kokku, siis hoolimata tihedast ajagraafikust oli võmalik koguda enda mällu piisavalt erinevaid maitseid, sekka ka enda meelest konstruktiivset kriitikat. Ohata, miks Tartu söögikohad kipuvad justkui oma mullis pehmetel patjadel lösutavat. Õhata üle õla oma lemmikute poole. Imestada, kuidas Tallinna linnapildi on vallutanud sel suvel lavendel, mida kohtab peaaegu igas söögikoha õuevaasis või ka interjööris.
Ja mõistagi tänada selle suurepärase päeva eest Aivar Hansonit ning MTÜ Maitseklubi. Ega tal meiesuguste vasikatega lihtne ole.

Kommentaarid

tiguteek ütles …
Muide minul on selle Chedi ja La Bottega suhtes alati olnud tunne, et kuningas on alasti...

Populaarsed postitused

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes

Kuidas peipsimaalased taas Hiiumaal käisid

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes