Pipid otsisid Telliskivi tänaval spunki

Vähemalt selline mulje jäi eile hilisõhtul piki Telliskivi tänavat astudes. Ma ei oska lõunaosariiklasena anda võib-olla adekvaatset hinnangut pealinna mängulisele ööelule, kuid vaatepilt, kuidas kaks inimest otsivad taskulampide valgel midagi vana veetorni seintelt ja mitte maast, oli pehmelt öeldes koomiline. Kui sinna lisada kolmas kodanik, kes ohutuledega fläššivast autost läbi esiakna veel midagi pildistada üritas (korralik luure ei lülitaks ju ohutulesid sisse:) ), läks asi juba naljakaks.

 

Tegelikult oli tuju ülev. Põhjuseks see, et lõpuks sai külastatud F-hoonet, söögikohta, millest nii palju eripalgelisi kommentaare loetud-kuuldud. Ja mulle meeldis. Proovitud toit oli kokkuvõttes maitsev, täpselt nii nagu nende FB leht lubab: hea söök, pikk jook, ilus ruum ja kenad inimesed.

Suussulav brüleekreem rabarberi-leedri kompotiga

Endisest M. Kalinini nimelisest Tallinna Elektroonikatehase territooriumist on saanud Telliskivi Loomelinnak kõikvõimalike vaimule ja ihule pakkuvate võimalustega (eile peeti seal juba 2. aastapäeva), sealhulgas 661 ruutmeetrit avarat pinda ablaste kodanike tarvis, kellel plaan midagi hamba alla pista.

Tehas asutati juba 1870-aastate alguses Balti raudtee Peatehasena, kus remonditi vedureid ja valmistati ning remonditi vaguneid, hiljem hakati seal tootma kõikvõimalikke elektrotehnilisi seadmeid. Oma hiilgeaegadel kujutas ta endast kenade paekividest seinte ja punaste tellistega aktsenteeritud aknasillustega tööstusarhitektuuri kompleksi, kahjuks on Telliskivi tänava 19.saj. viimase kolmandiku töökodadest ja ladudest tänapäeval aga vähe näha. Sestap on F-hoone isegi märgilise tähtsusega ehitis, kuigi Balti jaama piirkonna arengu ideekonkursi võitja visiooni järgi ei tundunud see sugugi nii olulise ehitisena, et teda igavesti säilitada. Aga kui rahvas peaks toidu nimel barrikaadidele minema ...