Londonist uue pilguga ehk õed, nälg ja janu

Eks inimese silmade haaramislaius kasvab vanusega, kole küll öelda, aga nii see on. Kui esimestel pikematel reisidel ahmisin maksku mis maksab endasse neid kunstiteoseid ja arhitektuurišedöövreid, mida olid seni vaid raamatupiltidel näinud, siis mida aeg edasi, seda enam hakkas ka muud silma jääma - muid kultuuriväärtusi, pildikesi inimeste olemisest. Aeg on see, mida tasub reisil võtta, see on kõige väärtuslikum, sama väärtuslikud on ka head reisikaaslased. Kui ma peaks välja tooma oma kõige südantsoojendavamad reisielamused, kuuluvad nende hulka õhtune Taani vanima linna Ribe nukulikult kauni vanalinna imetlemine, Cesise tagahoovide avastamine (ärge unustage Lätit!), ringsõit Ontario väikestes veinimõisates (ja-jaa, ka Kanadas tehakse veini ja väga põnevat) ja kõige tipuks - pidulik õhtusöök Stralsundi Püha Jakobi kirikus. Just nimelt kirikus! Keskaegne Püha Jakobi kirik sai sõjas tugevasti kannatada, hiljem oli seal ühes osas ka mingi ladu, kuid pärast Saksamaa taasühinemist asuti seda restaureerima ja taastama, minu teada küll pigem kultuurisündmuste paigana. Ja nüüd, kujutage ette - kõrgete, pisut mustunud ja lagunenud võlvidega lage kirikusaal, orel, mille hiilgus on vaid aimatav, altar oma tolmunud pildiga ning kõige selle keskel asuvad kiiskavvalgete linade ja piinlikult täpselt volditud servjettidega ümmargused lauad, valgetesse kleitidesse riietatud toolid, kuldsete raamidega kõrged peeglid, suursugused küünlalühtrid ja vaikne muusika. Kõige selle keskel liiguvad vaikselt kelnerid, saal on kevade kohta alles külm, isegi hingeõhk on kergelt üleval. Kuid see on nii lummav vaatepilt, et sööbib mällu igaveseks. See, mida meile pakuti, pole enam meeles ja see polegi oluline. Oluline on see tunne, mis jäi.

Näete, jälle jõudsin toidu juurde:).
Eelmise nädala alguses Londoni-nädalalõpuks plaane tehes oli meil alustuseks tõeliselt turistlik idee tegeleda kaunite kunstidega ja mu samuti kunstiajaloolasest sõbranna M. teatas, et minu hobidega (köök ja söök) tegeleme pärast kohustusliku programmi läbimist. Mitte et ma oleks mingi nõidumisega tegelenud, kuid asi kujunes täiega vastupidiseks ehk tegelesime peamiselt just minu hobidega ja ma ütleks, et rahulolu oli kõigipoolne:).


Alustuseks otsingud tõelise fish-and-chipsi tabamiseks. Ma nõudsin meie võõrustajalt ehk kolmandalt õelt K.-lt* tõelist krõbekala, mis pakitakse paberisse ja seejärel ajalehte. K. teatas selle peale, et pimedas sellistesse kohtadesse valged inimesed ei lähe. No nii. Ega siis jäänudki muud üle, kui leppida temapakutud  pubiga The Windsor Castle, mille f&c vastas täielikult standardile: friikad, tainas praetud krõbe kala, veidike tartarkastet ja kuhi mündiga hernepüreed. Selle viimasega meenub küll üks osa Poirot`seriaalist, kuid see pole tänase jutu teema. Muide, see pubi olevat olnud mingil hetkel isegi Madonna & Guy Ritchie lemmikpubi, niipalju siis gossipist:). Teise pubi, kuhu tuleb järgmisel korral minna kindlasti f&c sööma, leidsime hoopiski linna teisest otsast, Greenwichist. Vot see, väidetavalt alates 1770.aastast niisugust toitu pakkuv söögikoht, püsis endiselt paberi ja ajalehe juures. Seepärst tulebki sinna tagasi minna:).


Seejärel väike õhtune jalutuskäik Kensingtoni ja Notting Hilli kandis, kuna K. kui truu riigialam elab nüüd kolm aastat sealkandis. Raske on õhtul tänavatulede valgel kujutada ette, milline melu toimub näiteks päevasel ajal Portobellos oma kiiksuga poekestes ja antiigiärides.


Järgmisel päeval oli selge, et kaunid kunstid on kõigest hoolimata väga väsitavad ja tuleb ennast vabaks lasta.
Ehk mõjus selliselt hulk kaasaegset kunsti Tate Modernis, sealhulgas tarbimisühiskonda pilav näide Michelangelo Pistolettolt, "Veenus kaltsudel"  1967,1974 (marmor, tekstiil).


Igatahes oli kuidas oli, edasi suundusime Borough Marketile, mis jäi nende päevade üheks kõrghetkeks. Sopiline turg, mis on kõigi toidunautlejate paradiis, peidab endas kõikvõimalikku alates briti juustudest, küpsetistest, moosidest, edasi värske liha, kala, mereannid, värske roheline, edasi kaugemalt pärit juustud, maitseained, oliivid, mida iganes. Lisaks turu ääres olevad väikesed poekesed hea ja paremaga, muuseumid, jne. See on kvartal London Bridge`i lähedal, kus jätkub tegevust terveks päevaks. Targem on sinna minna neljapäeval või reedel, laupäeval võib inimmass rahulikuks uudistamiseks liiga tihe olla.

Õnnestus külastada ka Londoni üht lahedamat nõude ja köögitarvikute poodi, seda siis Divertimenti ketist. Silma võttis kirjuks, kohe kõike oleks tahtnud. Õnneks sai siiski kaine mõistus võitu ja lahkusin poest vaid kahe väikese keeksivormi ja käepäraste mõõdulusikatega.  


Laupäeva teemaks kujunes aga pea tervenisti toit ja vabadus. Alustasime hommikul kodust viie minuti tee kaugusel olevast Whole Foodsist. Tegemist on USA-st pärineva mahetoidupoodide ketiga, millel on Londonis viis poodi ja üks Glasgows. Jummel küll, see poekülastus nägi välja nagu Ohh ja Ahh matkal. No iga asja tuli uurida ja puurida. Sellelt poekäigult pärines ka pisut ootamatu laupäevahommikune elamus - kinoaviina (70% kinoad ja 30% nisu) degusteerimine, mõistagi oli tegemist ökoviinaga:). Ütleme nii, et toasooja napsu kohta maitses see üllatavalt hea.


Mõistagi sai ära käidud Jamie Itaalia restoranis, K. valis välja Islingtonis paikneva söögikoha. Suussulavad ravioolid lambaliha, baklažaani, tsukiini ja pühvlipiimast ricottaga kirsstomatitest, punasest sibulast, küüslaugust, tšillist ja sidrunist valmistatud kastmes. Taevalik! Ah jaa, ka Jamie juures ei pääsenud ökota, valisime nende majaveini Chardonnay di Puglia, 2010:). Ääremärkusena, et täiusliku ökopäeva lõpetas veel ökoõlu:).



Muide, hästi vahvad on laupäevased turud, kus tänavale lüüakse üles putkade rivid ja müüakse kõike alates õuntest-apelsinidest kuni mööblini välja. Olenevalt turust kohtab vahel ka kaunist käsitööd, kuid enamasti on tegemist odava väljamüügiträniga. Sattusime nii Islingtonis Chapeli turule (sealt ka pildid) kui Greenwichi turule.


Ja hakkaski meie päikeseline nädalalõpp läbi saama. Lisaks räägitule mahtus sinna mõistagi rohkem lõbusaid hetki. Kahju oli lahkuda K.-st ja tema ehtinglaslikust tihendamist mittevõimaldavate akende, viltuste põrandate ja jääkülma vannitoaga vanas majas asuvast korterist. Aga mis sa teed, see on vana hea Inglismaa, kus nüüd räägitavat mõttest, et hoonete energiatõhususe osas peaks Põhjamaadelt hakkama eeskuju võtma:).

* - me kolmekesi ei ole küll päriselt õed, kuid vahel on tunne, et võiksime seda olla:).

Kommentaarid

vernanda ütles …
oleks ma teadnud, et Sa lähed ehk et oleks Sa küsinud;) - fnc on täiesti putka ja "päris" kujul olemas great holbourne streetil - metroost välja ja nö ida suunas, kuniks paremal pool teed putka. selline kahhelplaatidega ja muidu urgas, aga kala on ülehea. aga ma sel kevadel ei käinud seal, vähemalt paar aastat tagasi oli see küll veel olemas.
Ülle ütles …
Hea mõte, Vernanda, ega ausalt öeldes polnud varem selle fnc fenomeni üle niipalju pead ka vaevanud. Nüüd tekkis mingitsorti fanatism:). Aga järgmine kord kontrollime selle putkaasja üle.
Tibu ütles …
Leidsin juhuslikult parlamendi lähedalt eheda fishnchipsi koha millel lõbus nimi "laughing halibut".
Järgmisel korral siis rohkem kultuuri :)
Õde K.

Populaarsed postitused

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes

Kuidas peipsimaalased taas Hiiumaal käisid

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes