27. september 2012

Trühveltort sai 60-aastaseks


"Virmaline" ja trühveltort - mu kaks suurt lemmikut lapsepõlvest. No mina ei tea, kuidas selle rohelise muru ja päikeselisema taeva fenomeniga on, kuid tordid ei ole enam küll need. Kui küpsetised tehakse munamassist, vahukreemist ja kes teab millest veel, ei saagi ju enam puhast maitset. Kuigi ega ma täpselt tea ka seda, kuidas näiteks 1988.a trühveltorti valmistati. Ja kust need roheliste lehtedega roosad roosid tordi peale ilmusid, pole õrna aimugi.

Trühveltort seostub minu jaoks sünnipäevatordiga, mis telliti "Pae" kondiitrite juurest (pärast "Pae" sulgemist pole seda torti meil enam laual olnud). Korralikult läbi immutatud, pealt mõru puruga, katteks mõned võikreemist lilled. Täielik klassika! Muide, ainus tort, mida saab edukalt remontida, kui oled selle ... kukutanud kelneri kombel ühelt käelt upside down otse auto pagasnikusse, kui üritasid teise käega pagasiluuki avada. Nii mu isal ükskord juhtus ja pärast pisarateni itsitamist pidin ma alati temaga koos tordi järele minema ja seda autos süles hoidma. Remont aga lõppes sel mälestusväärsel korral sellega, et võtsin imekombel muidu terveks jäänud tordi pagasnikust välja, viskasin lömmiläinud võikreemiroosid minema ja tegin võikreemist uued kaunistused (mitte küll roosid), natuke puru tuli ka juurde teha ja oligi tort taas kaubandusliku väljanägemisega. Õnneks ei läinud see tort külla kaasavõtmiseks, vaid kodus külalistele pakkumiseks:). Võikreemi õppisin aga valmistama 1984.a ilmunud S.Masso koostatud "Kokaraamatu" järgi. Minu jaoks parim nostalgiaküpsetiste käsiraamat üldse.


Tänavu võime tähistada aga trühveltordi vähemalt 60. juubelit. Üldiselt on vähemalt minu põlvkonnal mulje, et see pärineb kusagilt 70.aastatest või on isegi tsipa noorem. Tegelikult on lugu hoopis teisiti:).

1973.a Moskvas välja antud  kondiitritele mõeldud 356 retseptist koosnev ametlik retseptikogumik "Производство пирожных и тортов" (autorid П. С. Мархель, Ю. Л. Гопенштейн, С. В. Смелов) kirjeldab 143 tordi seas ka trühveltorti.
Panen siia kirja ka selle tordi koostise, täpset retsepti kodukokkajale ei ole siit loota, kõike mõõdetakse hoopis teistes kogustes:). 1-kilone tort ise oli mõeldud ruudukujulisena, peal ei olnud kaunistuseks mitte võiroosid, vaid šokolaadist vigurid. Kilose tordi saavutamiseks oli tarvis 350 g biskviiti (jahu, kartulitärklis, suhkur, munamelanž, essents), 370 g šokolaadi-võikreemi (suhkur, muna, või, täispiim, vanill(suhkur), kakao), 200 g siirupit (suhkur, konjak või kange dessertvein, essents), 90 g šokolaadipuru (pumat suhkrust ja siirupist, kakao, või, vanill(suhkur) ), 40 g šokolaadi.
Loo puänt tuleb hoopiski raamatu eessõnast. Nimelt on suurema osa retseptide ees lisaks järjekorranumbrile veel sulgudes üks number, mis tähistab neid retsepte, mis sisaldusid juba 1952.a kogumikus, mille retseptid olid iseenesest mõista NSVL Toiduainetööstuse ministeeriumi suunistele vastavad.
Tahes tahtmata kipub tekkima küsimus, kust need retseptid (üks uhkem tort ja kook kui teine) vähemalt osaliselt maha viksiti:). Uitmõttena, et võikreemiga biksviittorte tunti juba jupp aega enne sõda, isegi meil Eestis, kus E.Silla kokaraamatus kohtab kakao-võikreemiga torti ... See on aga juba omaette lugu.


Kodusel viisil valmistatava trühveltordi etaloniks on kahtlemata 1984.a ilmunud S.Masso koostatud "Kokaraamatus" ilmunud retsept (kirjas ka Nami-namis), milles on biskviit koos kondenspiimaga võikreemi ja trühvlipuruga, vahel ka kiht beseed.
Minu tort ei ole beseega, vaid ainult puhta biskviitpõhjaga. Vahel ohtralt võikreemi, mis lapsena tundus nii vastikuna ja peal mõrkjas kakaopuru. Ning mõistagi heldelt erilist maitset andvat kanget napsi.

4 muna
6 sl suhkrut
6 sl jahu

300 g võid
1,5 dl tuhksuhkrut
150 g kondenspiima
1,5 sl kakaopulbrit
3 sl konjakit
veidi vanillsuhkrut

1,5 dl tuhksuhkrut
2 sl kakaopulbrit
2 sl konjakit

immutamiseks 0,5 dl konjakit veega pooleks

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (vaht peab olema nii tugev, et hiljem jahu lisades ei vaju see põhja, vaid jääb vahu peale lohku), sõelu juurde jahu ja sega ettevaatlikult alt üles tõstes läbi. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud 24-cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi ja küpseta 200 kraadi juures umbes 20 minutit. Biskviit läheb seistes tahedamaks, nii et põhja võib rahulikult 1-2 päeva enne tordi kokkupanekut valmis küpsetada.
Kreemi jaoks lase kõigil ainetel toasoojas ühtlase temperatuurini soojeneda. Vahusta toasooja võid vähemalt 20 minutit, kuni saad heleda ja koguselt kahekordse vahu. Lisa pidevalt edasi vahustades jaokaupa suhkur ja vähehaaval kondenspiim. Edasi lisa kakao, konjak ja vanillsuhkur või -pasta. Kui tahad hästi tumedat šokolaadikarva kreemi, võid konjaki ja kakao omavahel eelnevalt läbi segada. Vahusta kreemi veel, kuni ta on hästi õhuline.
Puru saamiseks sõelu tuhksuhkur ja kakao kaussi, lisa konjak ja hõõru lusikaga puruks. Eriti perfektse tulemuse saamiseks hõõru puru läbi jämedama metallsõela.
Tordi kokkupanemiseks lõika biskviit 2-3 kihiks, immuta iga kiht lahjendatud konjakiga, tõsta kihtide vahele kakaokreemi ja kata kreemiga tort ka pealt ja küljelt. Puista tort nii pealt kui küljelt üle puruga, vajadusel aita palettnoa või lusikaga kaasa. Lõpuks kaunista teos võikreemist kujundite ja šokolaadiviguritega.
Lase tordil paar tundi imbuda ja naudi tassikese hea kohviga rammusat nostalgiahetke.

8 kommentaari:

Liisi ütles ...

Trühveltort on minu absoluutne lemmik. Väga kaunid pildid ja eriti meeldib kollane biskviit ;)

Koopatibi ütles ...

Lapsepõlevs ootasin ema-isa sünnipäevasid väga, sest sünnipäeval saab ju torti! Aga kui aastatst aastasse ainult trühveltort lauale pannakse, siis võib laps ju ometigi natuke pettunud olla - jälle see vastik alkoholimaitsega tort :D
Nüüd on lood muidugi muutunud, ise tehtud trühveltort on väga mõnus! Peaks ükskord ometi selle beseega variandi ka ära tegema.
Sinu tort on kordi kaunim ja isuäratavam, kui roosa-roheliste võikreemiroosidega variant!

Tibu ütles ...

Trühvlitort oli minu lapsepõlve sünnipäevade lahutamatu kaaslane. Kuressaare meistrid olid Kaubamaja keldrikohvikus.

Ülle ütles ...

Aitäh Liisi ja Koopatibi! Tegelikult on vahel lausa lustlik mõelda tagasi, mida arvasid a la võikreemist põlvepikkusena ja mida nüüd.
Ja Tibu, sellist lahkust lapsele konjakiga torti lahkelt lubada poleks ma sinu Mammast küll oodanud:D.

Tibu ütles ...

ma arvan, et süüdi oli nõukogudeaegne puudulik teavitus, mis on söögi sees, sest enamasti kehtis Hiina vanasõna - pole vaja teada, mida süüakse, kui maitseb :)

Mirjam Abel ütles ...

Pean nõustuma kõigiga. Ka minu lapsepõlve lemmik oli (on ja jääb) trühvlitort. Teisel kohal oli beseetort (Viru toodang) ja kolmandal pähklitort, beseekihiga muidugimõista. Aga tegin ka ise mõni aeg tagasi trühvlitorti ja jäin jänni puru puistamisega külgedele, nii et lõpptulemusena jäid küljed ikka suht paljad. Arvasin, et raudselt on mingi ekstra nipp või masin selle jaoks, aga saan aru, et selle nipi nimi on lihtsalt vilumus ja osavus. Kahju... masinaga oleks lihtsam.

Eva P. ütles ...

Väga hästi õnnestunud küpsetis, fotolt on isegi seda kakaosegust konjakilõhna tunda!

Ülle ütles ...

Eva, aitäh!

Mirjam, mul tuli hea mõte, keegi peaks ära tegema tordikaunistamise kahuri: paned vajaliku puru, vms kaunistuse masinasse ja see tulistab tordi servad kenasti ühtlaseks:). Ma olen selle servategemisega alati hädas olnud, täna ühte torti tehes püüdsin isegi alust kallutada, aga ei miskit. Pildi peal olev tort oli ka ikka külgedelt kaunis hõre.

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...