Võta aega ...

Üks vaikne varahommik, pime on veel, kuid koidukumas idataevas särab kõikidest selgemini üks täht, veidi kaugemal paistavad teised tähed, tükk maad eemal on kuu. Kirun, et pole enam aega toast fotokat tuua, pigem jään mõneks hetkeks lummatult seda looduspostkaarti nautima. Ma tunnen, et see on märk, märk sellest, et kõik hakkab taas paremuse poole minema. Piisab ju vaid hetkest, kui kõik võib vastu taevast lennata, praavimiseks kulub aga oi kui palju aega. Lootust peab olema, usku peab olema ja mis kõige tähtsam - armasaid inimesi peab olema. Kui asjad lähevad katki, pole hullu, ostame uue. Aga kui inimene läheb katki, on kõik teisiti.

Viimased nädalad on toonud mind ajas tagasi ja tuletanud meelde, kui kiiresti harjub inimene mugava eluga. Ja kui valgustav on uuesti õppida märkama! Iga päev on eriline, on selles siis hommikuti maantee ääres lume sees kalpsavad kitsekesed, poolel maanteel teed oranži valgusega täitev päikeseratas, millele ette jääb hetkeks Äksi kiriku sihvakas torn või isegi härmalill autoaknal. Igapäevases linnamelus pole detailidel sellist väärtust, vaid kiirus, kiirus, ei muud. Sestap märgakem ja tundkem rõõmu pisiasjadest. Ehk ei ole veel hilja seda teha.

Jõhvikamoos on ju teada-tuntud lisand verivorstide juures. Maitseelamuse kojas on terve aasta tehtud Emmanuel Wille õpetuse järgi hoopis jõhvikakastet, mille trumbiks on keetmise lõpus lisatav pirniliköör. Täpset retsepti ma ei tea, polnud ise tookord kohal, kui Manu oma õpikööki tegi, kuigi sain pärast seda suurepärast maitsebuketti maitsta. Ühe korra olen pidanud isegi juhendama kastme tegemist, aga ma usun, et see oli jõhvikakaste jõhvikakastme ainetel:). Nagu ka see, millest täna kirjutan.

Inglaslik jõhvikakaste on aga hea, väike vaheldus tavalisele üksnes marjadest ja suhkrust moosile. Muide, karamellise mekiga särtsakas kaste sobib taevalikult hästi kohupiimakoogiga, tasub proovida. Kastme jaoks võib kasutada nii tavalisi kui kultuurjõhvikaid. Esimeste puhul tuleb lihtsalt rohkem suhkrut lisada, võib-olla isegi rohkem, kui retseptis kirjas.

400 g jõhvikaid
1 dl mustasõstraveini
1,5 dl fariinsuhkrut või tumedat muscovadot
(metsamarjade puhul ca 1 dl tavalist valget suhkrut)
0,5 vanillikauna
1 apelsini mahl ja riivitud koor
sortsuke rummi või handsat

Vala vein keedupotti, lisa pruun suhkur (metsamarjade puhul ka valge suhkur), pikuti poolitatud vanillikaun, apelsinimahl ja -koor. Lase mõni minut tugevamal tulel podiseda. Kalla juurde 3/4 jõhvikatest ja lase keskmisel tulel keeda, kuni marjad lõhkevad ning hakkavad kergelt pudruseks muutuma. Kontrolli maitset, see peab olema pigem magus kui hapu. Lisa nüüd ülejäänud toored marjad ja lase korraks keema. Lõpuks vala juurde sortuke kanget napsu, tõsta pott tulelt ja lase maha jahtuda.
Ja kui verivorsti kõrvale või koogile ei jagu, pole midagi hullu, tuleb uus potitäis keeta. Moos kõlbab ju ka niisama:).