Müstiline Adeline Tannbaum

Proua foto raamatus "Moodne perenaine", 1937

Vot see proua on minu jaoks tabamata ime. Tabamata seepärast, et hoolimata asjaolust, et riiulile on kogunenud juba päris hea hulk 20.saj I poole kokaraamatuid, on Adelinekese legendaarne "Keedu- ja majapidamisjuht" sealt originaalis täiega puudu. Raamatu, mida ilmus 1922-1937 kokku 6 trükki, eksemplaride täpset arvu ei tea, kuid hinnanguliselt võiks olla 20000 ringis. Üüratu arv ühe kokaraamatu kohta ja minul mitte ainsamatki! Viies trükis välja antud "Praktilisest perenaisest" on mul olemas küll nii 3. kui 5. trüki eksemplarid, aga see ei loe.

Adeline väikese raamatu "Praktiline perenaine" viienda trüki esikaanel, 1931

Paar nädalat tagasi ehmatasin aga täiesti ära, arvates, et meie kaks suuremat raamatupoodi on kogunud terve partii selle raamatu viimast trükki ja nüüd müüki paisanud. Eksite, kirjastus Pandekt andis tänavu välja "Moodsa perenaise" taastrüki. Kiirelt arvutades peaks see olema vähemalt kolmas sedasorti uue aja faksiimileväljaanne Ants Sossi "Jookide valmistamine kodusel teel" ja Signe Donneri "Daani kokaraamat" kõrval, ehk on midagi veel. Otse loomulikult leidis uus ja sile Adeline koha minu raamaturiiulil. Ja isegi hea, et uus, ei ole kahju teda lehitseda, on ju need vanad raamatud minu puhul mitte uhkuseasjadeks, vaid pidevalt kasutatavateks töövahenditeks.

Seekord ei taha ma lahata selle raamatu omapärasid. Vaid niipalju, et suurem osa retsepte on autorilt autorile edasikanduvad ja pidevalt lihtsustuvad klassikud enamasti Prantsuse ja Saksa köögist (no ei ole midagi uut siin ilma peal!), mõistagi avaldab ta õpetusi-leiutisi oma varamust, lisaks ajastu vaimust kantud toortoitude osa viimases trükis jne.

Palju rohkem tekitab minus küsimusi Adeline isik. Ta kuulub nende hulka, kes hoiavad madalat profiili, ei ole igas pulmas ega matusel ning kelle saavutuseks on see, et nad on kõigest hoolimata epohhiloojad. Igaüks ei suuda seda. Ometi on proua T. just see, kelle nägu on tänane mälu nn eestiaegsest toidust. Tema tõi retseptiraamatuisse ju segisalati ehk rosolje. Võime ju 1920-30. aastaid, mis viisid toiduvalmistamise oskused laiadesse massidesse, lugeda meie praegusele toidukultuurile alusepanijateks. Mis siis, et tegelikult olid need igavad kümnendid. Jaan Koori lennukus oli asendunud pragmatismiga, uksele koputas tervislikkus ja karskus. Paljudes peredes leidub täna veel keegi, kes oli käinud tol ajal kodumajanduskoolis või keedukursustel ning seal omandatud teadmised ja oskused kutsuvad praegugi esile tunnustava mõmina - järelikult ta oskab süüa teha!

Kes ta oli, kust ta tuli ja miks ta repatrieerus Saksamaale? Jätkuvalt ei oska ma vähemalt viimasele küsimusele vastata. Jätkuvalt ei saa ma temast lõpuni aru. Temast kui arvatavast oma aja legendist ei kohta omaaegses ajakirjanduses just palju. Ometi tegutses ta üle Eesti ja vallutas köök köögi haaval oma kursuste ning raamatutega.

Tannbaumi keedukursusest osavõtjad Paides 13.01.1912. Allikas: Rahvusarhiivi fotode andmebaas, EFA.5-958.

Teatmik "Eesti avalikud tegelased" (toim. R. Kleis, Tartu 1932) kirjutab, et Adeline õppis 1870-1880 Tartu tütarlastekoolis ja 1901 Koorti majapidamiskoolis Riias*. 1881-1886 oli koduõpetajaks Kodavere kihelkonnas Ranna mõisas. Juhatas 1901. aastast majapidamis- ja keedukursusi Tartus ning mujal. 1920-1923 töötas Tartu linna tütarlaste gümnaasiumis majapidamisõpetaja kt-na.  Eelpool viidatud rahvusraamatukogu kodulehelt võime lugeda, et hiljem oli ta veel äriomanik Valgas, repatrieerus 1939. aastal ning suri 1942. aastal.

Siiski tahan lisada mõne nüansi selle proua eluloost. Kas ta oli eestlane või sakslane? Pigem arvan, et ta oli sakslane, vähemasti oma kasvatuselt, vähemasti oma taustalt. Adeline Marie Emmeline Thomann sündis 20. detsembril 1863. aastal** Tartus saksa kaupmehe perekonnas. 1887. aastal abiellus samuti saksa perekonnast Alexander Carl Tannbaumiga, kes oli pärit Sangaste kihelkonnast Vastsemõisast ja tegutses Hallikul (Kodavere kihelkonnas) metsnikuna, kuid oli paar aastat varem lesestunud. Esimesest abielust Amalie Sonneriga oli tal 4 last (esimene poeg suri küll beebieas), teisest abielust Adelinega aga 8 last (neist 2 surid väikestena). Esialgu elati Hallikul, vahepeal metsnikuhärra töö tõttu ka Roela mõisas, kuid 1897. aastal koliti Tartusse. 1904. aasta oli perekonnale ränk: aasta alguses sündis Adeline 8. laps - Kurt, seejärel mattis ta oma kopsuhaigusse surnud abikaasa ning sügisel suri ka väike Kurt kopsupõletikku.

Varasem 1901 oli aga märgiline aasta tema tegevuses: märtsi algul sündis küll Adeline 7. laps, kuid sama aasta veebruari lõpust (täpsemalt 23. veebruarist) oli alanud tema karjäär keedukursuste korraldajana, esialgu Tartus, hiljem mitmel pool Eestis. Tema kohta veel, et 1913-1914 töötas Tallinnas Saksa Seltsi juures majapidamisõpetajana, Tallinnas töötas iseseisvalt veel ka 1918-1920. Proua Tannbaumi 30. aasta ametijuubeli puhul 1931. aastal soovis Tallinnas ilmuv saksakeelne Revalsche Zeitung (3.03.1931) talle ülevoolavalt palju õnne ja edu. Ka Postimees (23.02.1931) tegi seda, kuid märksa väiksema tähemärkide arvu ning ametlikuma tooniga. Neljakümnes juubel jäi aga paraku pidamata.

 

Algava keedukooli reklaam ajalehes,

Postimees, nr 284, 19.12.1900

Nagu eelnevalt mainitud, viis Adeline keedukursusi läbi ka väljaspool Tartut nii eesti kui ilmselt saksa publikule. Saksakeelsed reklaamid ilmusid nii Pärnu, Tallinna kui Tartu ajalehtedes. Kui aga eestikeelsetest rääkida, siis sajandi alguses tundus tema õpetatu ehk liiga peen, kuid kogus aja jooksul üha enam populaarsust. Näiteks Türi põllumeeste seltsi koosolekul 1906 tehti tema juhendatud keedukursusest kokkuvõte, et toidud maitsesid head, juhendati hästi ja kursusest oli palju kasu, kuid arvati, et kursus ei täitnud täielikult oma eesmärki. Selts tahtis nimelt perenaistele maitsvate toitude valmistamist õpetada, mida kodus perele pakkuda, kuid õpetati liiga peeneid ja kalleid toite tegema, mida osavõtjad ei hakka kodus kunagi pakkuma (Ristirahwa Pühapäewa-lehe Sõnumitooja, 9.09.1906, lk 6). Samas, Tallinnas oldi tema kursusega väga rahul. 1912. aastal kirjutati, et „Walwaja" seltsi ruumides toimunud  keedukursus, mille 29 osavõtjast suurem osa oli tegelikult maalt, lõppes ühise pidusöögiga. Kiideti, et proua Tannbaum on Liivimaal juba 12 aastat keedukursusi teinud, küll oma algatusel, küll ka seltside ja eraisikute ettevõttel, kuid Tallinna kandis olevat see alles kolmas kursus olnud. Osalejate arv pidevalt kasvab. Artiklis tunti rõõmu, et hästi valmistatud toidud tõstavad rahva tervist ja õpilased on proua Tannbaumi kursusega väga rahul, kuna lisaks toitude maitsvusele paneb rõhku ka odavusele ja et toidu valmistamiseks võetud ainetest midagi kaduma ei läheks (Päewaleht, nr 60, 13.03.1912, lk 3).

Lisaks üldistele keedukursustele korraldas hiljem ka spetsiaalkursusi hoidiste, külmade laudade, õhtusöökide, lihavõttetoitude, jõulutoitude jne teemadel. 

*          *         *

Lõpetuseks üks magustoit, mis kannab intrigeerivat nime Keelepärane koondus, kuid mida ma ei esita siin 1:1le, vaid väikese mugandusega. Originaal asub „tabamata imes”.

 

Natuke ka pildi peal olevast Adeline kaasaegsest klaasanumast, mis sattus minu kätte mõni aasta tagasi. Et minu versioon magustoidust on mugandus Adeline omast, siis otsustasin pildi peal poseerimiseks valida just selle täieliku feik-nõu. Nimelt asutati 1903. aastal Dresdeni lähedal Brockwitzis klaasitehas, kus toodeti vaimustavaid pressklaasist iludusi. Vabrik töötas aktiivselt kuni II MS-ni, viimane kataloog ilmus 1941.

Niisiis kohtab vabriku 1926. aasta kataloogis imekena jalaga suhkrutoosi (tahvel 074, nr 33113), millest ilmselt siin Eestis on toodetud tunduvalt lihtsustatum ja robustsema vormiga sama asi. Paraku pole mul aimugi, millises klaasivabrikus see on valmis meisterdatud. Sisetunne ütleb, et Meleskis, aga see ei pruugi nii olla. Väike finess aga sellegipoolest.

Keelepärane koondus

2 + 2 dl vahukoort
4 muna
0,5 dl suhkrut
1 vanillikaun või 1 tl vanillipastat
75 g rosinaid
50 g apelsinisukaadi
0,75 dl Põltsamaa Tõmmut
2 lehte želatiini

Keeda rosinaid ja sukaadi 15 minutit veinis, jahuta. Järgmisena valmista vanillikaste: lase 2 dl koort keema ja lisa ettevaatlikult suhkruga vahustatud munad. Keera kuumus hästi madalaks ja kuumuta pidevalt segades, kuni kreem pakseneb. Tõsta tulelt, sega juurde vahepeal külmas vees paisutatud ja kätega kuivaks pigistatud želatiinilehed, tõsta jahtuma. Lõpuks vahusta ülejäänud 2 dl koort pehmeks vahuks, sega juurde vanillikaste ja rosina-veinisegu, jaga serveerimisnõudesse ja tõsta külma paariks tunniks tarduma.

Kuna roog on päris rammus ja magus, oleks mõistlik seda serveerida kas hapukate marjade või marjapüreega.

------------------------------------------------
* - siinkohal on mõeldud Marra Korthi kokakooli Riias.
** - Adeline sünniaeg on pea igas dokumendis või väljaandes vale olnud. 20. detsember 1863 on see, millega tüdruku sünd registreeriti Tartu Maarja koguduse sünnimeetrikas. Ja nimi on tal Adeline Marie Emmeline, mitte aga vastupidi või kolmat moodi.