16. mai 2013

Ootusärevus ...

Täna hommikul ...

Teine puhkusenädal on koosnenud peamiselt ootamisest. Metsa äärde on rohu sisse tallatud teerada, et kontrollida hommikul ja õhtul, ega toomingad ole lõpuks õide puhkenud. Jube nöök tabas mind muidugi üleeile Valgamaal, kus toomingad olid täies õies ja minu ootusärevus tundus lausa kergelt kohatuna kui mitte totrana. Nüüd on meil ka rahu lõpuks majas :).

... ja paar päeva tagasi

Iga päev saab silmaga mõõdetud, kas spargel on juba pisut rohkem nina mullast välja pistnud. See on harras aeg ja ometi nii lühike. Nädal või kaks veel, ka sirelid hakkavad õitsema ja siis ongi kõik. KÕIK! Järgmisena ootad jõule:(.

Spargel kosub, paari päeva pärast on aeg käes.

Samas on nii mõnus ja rahulik kuulata hommikuti ööbikut, lõokesi ja mis-iganes muid linde. Kaugemal metsas kukub kägugi. Need on sellised hetked, kus ronid lauahunniku otsa, kõlgutad seal jalgu või tõstad põlved lõua alla või nõjatud hoopis väravale, pilk suunatud ei-kuhugi ja kuulad. Lihtsalt kuulad!

Hommik ...

Ootamisest jäi meelde Ugala teatris nähtud Tõnu Õnnepalju kirjutatud näidendist "Sajand" üks katke. Aasta oli siis 1913, paruniproua nautis oma mõisa klaasverandal lumel sillerdavaid ja läbi klaasi soojendavaid kevadisi päikesekiiri, kui saabus vana kärner esimese karbikese maasikatega. Need, mida oli ta hoole ja armastusega triiphoones poputanud. Esimesed maasikad, mõni hetk hiljem kõlas fraas esimestest sparglitest. Need polnud vaid staatuse märgiks, vaid need olid kevadekuulutajad. Mõelda vaid, eemal suurlinnakärast, külmal Eestimaal - lumega maasikad ja sparglid. Triiphoone, millest pole tänaseks midagi alles, mõis, millest pole tänaseks midagi alles. Jaa, hooned on küll, triiphoonest on saanud parimal juhul spaa, aga neis pole enam seda hinge, hing on teine. Sõitke näiteks Kuigatsi mõisast läbi, saate aru. Ei olnud Laar see, kes meie põllumajanduse tuksi keeras (nii ju ikka veel usutakse), sellega sai esimene Eesti Vabariik toona ise edukalt hakkama. Ja mis oli tulemus? Jõuda enne II MS samale vaimsele tasemele ja seejärel kohe padavai Siberisse, sest sul olid maasikad ja klaasveranda. Jaburamat asjade käiku annab ette kujutada, aga nii paraku juhtus. Ja siis nimetab lugupeetud Äripäeva peatoimetaja eestlasi hoidiserahvaks. Häbi peaks olema!

Nüüd on meil jälle maasikad ja sparglid. Esimesed maasikad, mis toodud poodidesse seitsme maa ja mere tagant, maitsesid nagu tükk plastiliini. Minu siiras kaastunne ostjatele, eriti emadele, kes laste soovil poetasid ostukorvi karbi esimesi maasikaid.  Oodake veel, oodake, kuni käes on juuni ja ostke siis - kodumaiseid, hommikul korjatud.


Lisaks spargel, mille tulemist oodatakse taas. Eilsest on Tartus saada kodumaist sparglit. Taevalik uudis! Juba eelmisel aastal tundus see kui ebareaalne unenägu, aga õnneks pole see unenägu, nii ongi. Spargel, mille võrsemurdmise krõks on kõrvadele kui kaunis muusikapala, laseb ennast teenida. Lusikatäis rammusat ja kergelt hapukat Hollandi kastet täiendamas spargli õrnmagusat maitset. See on suutäis, millega tavalisest maa- või linnanaisest saab hetkeks mõisaproua. Ja järsku on see klaasveranda ka olemas. Vähemasti kujutluspildis, kui nautida seda suutäit rohelisel murul, ümber linnulaul ja kevad. Ja mis siis, et vaatest puudub kõrge agaaviga lilleklump. Kevad on imede aeg!


Hollandi kastme valmistamiseks on mitmeid eri variante, seda siis tehnoloogia osas. Selleaastane katsetus pärineb USAs 1948. a välja antud raamatust "Cook book for men". Igavesti põnev lektüür! Minu esialgne mõte, et küllap koosneb kogu see 66 lehekülge külmkapi avamise õpetustest, osutus ikka täiesti ekslikuks. Tegemist on hämmastava kontsentratsiooniga teemal supp-praad-magustoit. Kõlbab lugeda ka naistele :).

150 g võid
4 munakollast
125 ml tulist vett
kuni 0,5 sidruni mahl
soola

Hollandi kastme tarvis kuumuta potipõhjas või, et see oleks kuum (mitte keema lasta!). Lisa vähehaaval lahtiklopitud munakollased, samal ajal segu hoolikalt vispeldades, et munakollane tükki ei läheks. Edasi lisa vispeldades vähehaaval keemast võetud vesi ja kuumuta madalal tulel või vesivannis hoolikalt edasi vispeldades, kuni mass muutub heledaks ja pakseneb hapukooretaoliseks. Keema ei tohi lasta, muidu tuleb munapuder. Ausalt öeldes pole ma vesivannis kuumutamisega eriti jahmerdada viitsinud. Kui näen, et segu läheb liiga kuumaks ja saabub kriitiline hetk, tõstan poti pliidilt õhku ja klopin usinasti, väike jahtumine tõmbab kastme taas ühtlaseks. Kui kaste on sobiva paksuse saavutanud, lisa osade kaupa sidrunimahl ja sool, timmi nende kahega maitse paika. Hoia valmis kaste serveerimiseni soojas.

Keeda sparglid, pošeeri munad, valmista kiire tomatisalat ja serveeri kõik koos, krooniks seesama Hollandi kaste.

Vasakul on pardimuna ja paremal kodukanamuna, kusjuures munakollased lähevad iga päevaga üha kuldsemaks.

Lõpetuseks üks võrdlus ka. Nimelt kohtab viimasel ajal inglisekeelsetes toiduajakirjades üha enam pardimunade kasutamist. Kanad oleks nagu out ja kõlbaksid üksnes supi sisse ning pardid täiega in.  Et Taluturul on müügil Kopra Karjamõisa ilusad valge koorega pardimunad, keetsin võrdluseks mõned pardimunad ja mõned kodukanade munad. Räägitakse, et pardimuna on kollasem kui kanamuna - ei miskit, räägitakse, et pardimuna on rikkalikuma maitsega - ei saanud aru, räägitakse, et pardimuna on suurem - kõik oleneb linnukeste tõust. Keetes ja pošeerides jääb pardimunavalge kergelt läbipaistev ja sinakas, lisaks muneb part vaid kevadperioodil. Moevärk, või kuis?

Spargliroa retsepti leiab ka Lõunakeskuse Taluturu kodulehelt.

5 kommentaari:

Piret ütles ...

Oh, nii ilus lugu ja kadestamist väärt puhkus:) Kaunist jätku!

Ülle ütles ...

Piret, aitäh ja on tõesti mõnus! Tänavune kevad on lasknud end kaua oodata, aga kui ta otsustas tulla, siis seitsmepenikoormasaabastega: nii kiiresti katsub loodus kaotatud aega tagasi teha.
Küllap jõuab see rohelus lähipäevail ka Tallinnasse, ööbikutega on nagu on.

mermer ütles ...

See, et part vaid kevadperioodil muneb, pole tõsi. Meie naabriproua kenakesed on meid munadega varustanud aastaringselt. Ja pardimunad meil on kaks korda raskemad kanamunadest ja veel kuldsemad ja maitselt veel rammusamad.

Koopatibi ütles ...

Piret võttis sõnad suust! Nii ilus lugemine :)
Ja nüüd tuli mul ka meelde, et pean kohe hommikul vana lauda taha vaatama minema, kuidas siin Viljandimaal selle spargliga lood on...

Ülle ütles ...

Aitäh Koopatibi! See on nii vahva, et nüüd on kõik ninapidi vanaemade sparglipõõsastes:)

Täiendan mermeri, et nn broilerpart muneb tõesti aasta läbi, pardimunakollane on suurem ja kreemjam. Värvi osas jääksin aga meelsasti eriarvamusele: kui suvel kanad ikka õues kolavad, siis munakollane on nii tume-tumekollane :) Poes müüdavate kraamiga on muidugi teised sotid ja ses osas lööb part tõesti kana :).

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...